horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

See juhtus ööl enne jõulupäeva

Ma teadsin, et ma olen pühendunud jumalale. Alatiseks. Kuni õhtuni, millest ma kohe räägin.

Ma ei pese kunagi võõra hambaharjaga oma hambaid.
Küll ma tean inimesi, kes on valmis seda silmigi pilgutamata tegema, kui on mõneks päevaks külla minnes oma hambaharja koju unustanud. Ma olen laenanud lahkelt oma hambaharja nendele inimestele ning järgmisel päeval läinud poodi ning ostnud endale uue. Ja kui pole olnud võimalik uut osta (näiteks nõukogude ajal oli see võimatu, hambaharju polnud lihtsalt saadaval. Ja muide, seletus selleks riigiorganite poolt oli lihtne – inimesed pesevad LIIGA palju hambaid!), siis olen ma oma kellegi teise poolt kasutatud hambaharja hiljem keetnud, et võimalikest pisikutest lahti saada. Kord keetsin ühte hambaharja nii kaua, kuni selle harjased kõik ära pudenesid. See ka oli nõukogude ajal, mistõttu kaotus oli seda suurem, et paremat polnud pärast seda ka enam kuskilt võtta. Nii et mul tuli leppida mingi ebamäärase köntsuga ning sellega oma hambaid edasi-tagasi hõõruda, lootuses, et see aitab.
Ma ei kammi kellegi teise kammiga oma juukseid.
On inimesi, kes teevad seda silmagi pilgutamata. Kuule, kas sul kammi on? - küsitakse. Ja kuidas sa ütled, et ei ole? Aga pärast ostad endale uue kammi.
Ma ei armasta laenutada riideid, ripsmetušši, huulepulka, põsepuna... Ma tunnen naisi, kes seda pidevalt teevad, pidades seda täiesti loomulikuks elunähtuseks.
Ma ei pane võõraid aluspükse jalga, ega kellegi teise trikood, ega bikiine.
Ma olen seda tüüpi inimene.
Aga ometi lasen ma võõral mehel endasse siseneda, ilma küsimusi esitamata, ilma igasuguse kartuse või kahtluseta.
Ja nüüd olen ma purgatooriumis. Seda sõna otseses mõttes.

Hing põrgutules
Põletav-punased-oranžid leegid lahmivad mu ümber siia ja sinna, sähvatades aeg-ajalt mööda mu valgeid, tselluliidist pakatavaid ja närtsinud nahaga kintse, mu selga, käsi, nägu. Aga mis kõige hullem – leegid lahmivad järelejätmatult mööda mu hinge. Hingel on kõige valusam. Hing on tõelises põrgutules. Hing röögib nutta. Aga mitte kahetsusest. Vaid nõrkusest.
Ma lasin end vallutada tema pilgul. Siis tema ahvatleval mehelikkusel.
Korraga muutus mulle kõik temas kalliks. Ja – pange tähele - kõik see toimus ühe murdosa sekundi jooksul. Ühel hetkel olin ma veel enesekindel ja kõikumatu, järgmisel hetkel aga segaduses ja kadunud. Ning kuhu siis? Olematu armastuse ja petliku õrnuse sohu. Korraga muutusid mulle palju tähtsamaks tema käed – hiljem hakkasin ma neid võlukäteks kutsuma -, tema naeratus, tema huumor, mis tundus nii loomulikult sõbralik, sugugi mitte halvustav või üleolev; tema mehelik enesekindlus, tema kartmatus, võitmatus isegi, tema oskus olukordi lahendada. Tagantjärele mõeldes ajab see mind lausa nutma, selle olukorra ilu ja kordumatus. Mulle ta käed on nii kallid, ümisen ma vaikselt mõttes (Kalju Terasmaa laulab seda laulu) ja lasen pisaratel voolata, nüüh, nüüh. Ta ei saa iialgi minu omaks, nüüh, nüüh. Ja mina ei saa iialgi tema omaks, nüüh, nüüh. Ma pean sellega leppima. Võib-olla isegi tänulik olema. Selle lühikese hetke eest, mille jooksul ta mul olemas oli. See õige üürike aeg, mille jooksul ma kümme tuhat korda jumalat palusin, et ta lubaks sel hetkel veel kesta.
Suur jumal - ma ei julgenud liigutadagi! Hingatagi mitte. Ma lihtsalt lamasin ta kõrval, kuulatades tema hingamist, jälgides ta rinna rahulikku tõusmist ja langemist, kannatades tänulikult ta katkendlikku norskamist, mis oli kord nii häbelik-kartlik, siis jälle jõuline, pealetungiv, ennastkehtestav. Ma olin ärkvel kogu öö, tundes väsinud õnne ja paradiislikku rahulolu.
Ja kui ta hommikul vara lahkus, oli mu süda kui närtsinud kullerkupp näruses, päevinäinud savivaasis. Niisama trööstitu: kõigepealt üles nopitud, hurraaga kusagile asetatud, siis maha jäetud. Lootusetult mahajäetud. Võib-olla vana ema, või ehk vanaema, märkavad veel vett seal vaasis vahetada. Ülejäänud ei hooli karvavõrdki. Ka see mees ei hooli. Temal on oma toimetamised oma kodus.

Jõulukuuse toomine
Ta lubas mulle jõuluõhtul kuuse tuppa tuua. Ja seda ta ka tegi. Ta läks varases õhtuhämaruses lumisesse metsa, sumpas põlvini paksus lumes ning võttis lõpuks ühelt kaunilt kuusepuult elu, tassides oma tugevatel õlgadel selle minu tuppa.
Sellega see ei lõppenud.
Tuba oli liiga väike ja kuusk liiga suur. Ta tõi oma kodunt sae ning asus kuuse keha lühendama. Ma ei suutnud seda vaadata. Kui ta sae jõuliselt tüve sisse surus, siis tundsin ma nuga oma südames.
Aga – mulle meeldisid tema tugevad käed, mis nii kindlalt ja oskuslikult puuga toimetasid.
Ja et neid käsi oma ihul ja hingel tunda, lasin ma tal kuuske nügida, lõigata veel siit ja sealt, murda ja räsida. Ning siis oli see valmis.
Me mõlemad vaatasime seda, alt üles ja ülevalt alla, me pilgud kohtusid aeg-ajalt, me naeratasime teineteisele. Tema pilgus oli kord kaval sädelus, siis piiritu igatsus, janu. Janune igatsus, mis tungis sisse mu silmadest ning liikus aeglaselt, kõdistades ja kõrvetades allapoole, jäädes pidama just seal, kus ta pidama ei tohiks jääda, asudes endale seal pesa looma, pannes mind proovile.
Ma olin seda tunnet teda vaadates ennegi tundnud, ja ikka endast võitu saanud.
Ma polnud sugugi kindel, et see mul ka nüüd õnnestub.

Ehete kaskaad
Ta küsis, kas mul on millegagi ka seda puud ehtida. Ja ma teatasin talle, et väljas, kuuri all, on mul kuuseehteid kastide viisi. Tuleb jälle välja minna, lumes sumbata ning kastid tuppa tassida. Ja ta teebki seda. Ilma pikemalt mõtlemata tõmbab ta endale kootud suusamütsi pähe, veab sulejope selga ning seab sammud kuuri suunas.
Selleks kulub tunde, et kõik küünlad, värvilised tuled ning ehted kuuse peale saada. Ja kõigi nende tundide jooksul vaatan ma teda vargsi, imetlen ta käsi, kuulan ta madalat häält. Aeg-ajalt me naerame millegi üle. Mõned elektriküünlad ei töötagi ja ta parandab need ära. See ei valmista talle mingeid raskusi. Ta istub taburetile kuuse kõrval, kohmitseb juhtmete kallal ja - voilà! Küünlad säravad taas oma täies hiilguses. Ma teadsin ju kogu aeg, et tal on võlukäed.
Me räägime millestki, millest ma ei saa midagi aru. Mulle meeldib kuulata tema häält, ta vaikset naeru. Ma annan ebamääraseid, mitte-midagi-ütlevaid vastuseid – jah? Ah tõesti? Muidugi, seda küll, ma arvan ka nii. Peaasi, et ma saaks veel ta häält kuulda, et ta jätkaks rääkimist.
Lõpuks on mu jõulupuu ehitud.
Ta nimetab seda lõbusalt naerdes juudi jõulupuuks. Aga mind see ei solva. Need, kes pole eales varem võlupuud näinud, need võivadki nii arvata.
Ta ütleb, et ta pole iial varem ühel kuusepuul nii palju ehteid peal näinud.
Siis sa polegi veel üht õiget jõulupuud oma elus näinudki, mõtlen ma.
Mul tuleb talle seletada, mida tähendavad jõulud minule. Jõulud on elu pühitsemise aeg ja seda tuleb pühitseda rikkalikult. Küünlad on elu valguse sümbol. Mida rohkem neid on, seda rohkem on su elu valgustatud.
Naeratame vastastikku.
Ma avaldan arvamust, et ka akende ümber peaks värvilisi tulesid panema ning ta ei suuda ära imestada, et mul on taolisi vidinaid siis veelgi. Vidinaid, ütleb ta. Eluvalgust, ütlen mina.

Nips ninal
Naerame. Ta lööb mulle sõrmega nina peale nipsu. Täiesti loomulik liigutus tema poolt. Kellele ta veel niimoodi sõrmega nina peale nipsu lööb? Oma naisele? Oma lastele?
Ja taas kord – mõned tuledest ei tööta. Aga sel mehel on ju võlukäed. Ta nokitseb juhtmete kallal, kerib musta elektriteipi mõne väljakoorunud traadi ümber, proovib ja katsetab. Kõik värvilised elektripirnid saavad tööle, vilkuvad ja mittevilkuvad.
Mu väike kodu on lõpuks nagu muinasjutumaa, tuledesäras ja ehtekarras.
Ta lööb mulle jälle nina peale nipsu.
Ma kustutan kõik ülejäänud tuled oma imepisikeses, hubases kodus, jäävad ainult elektriküünlad ja värvilised tuled jõulupuul ning laternad akende ümber.
Ohe, mis ta suust tuleb, on sügav ja rahulolev. Ma saan aru, see tuleb otse ta hingesügavustest. Tuba on täis imelist valgust ning mu kuusk sätendab ja särab, ühtaegu nii rahustavalt kui ka kelmikalt ja paljutõotavalt küünalde valguses.
Ma pakun välja juua klaasike punast veini ja ta ei ütle ära.
Mul on toas ainult üks taburet. Just seesama, mille peal ta mõned hetked tagasi elektriküünalde juhtmeid ja traate parandas. Selle peale asetan ma kaks veiniklaasi ning pudeli tummist punast veini. Me istume mu kitsal voodil, lööme veiniklaasid kerge kõlksatusega kokku ning vaatame teineteisele sügavalt silma. Siis pöörab ta oma pilgu taas mu võlupuule ning imestab, kui palju see ehteküllus mul küll maksma võis minna ja kuidas mul oli üldse võimalik sellises koguses raha korraga välja käia.
Aga sellises koguses ei ostetagi ju ehteid korraga. See on aastate töö ja vaev, ikka paari- või viiekaupa igal aastal.
Ent kuusepuu on juba ju praegu asju täis, ütleb ta. Kus on see paik, kuhu veel midagi panna?
Koha leiab alati. Kujutlusvõimet peab olema. Kujutlusvõime on see imeasi, mis elu edasi viib, mis aitab väikesel kuusepuul enneolematult suureks kasvada, mis leiab koha ka seal, kus esmasilmapilgul justkui paika polegi olemas. Teadmistest üksi ei piisa, teadmised võivad sootumaks vastupidist väita – kõikide arvutuste kohaselt, seal tõesti pole enam ühelegi uuele ehtele kohta.
Ent – kujutle vaid! Mis oleks, kui… kui prooviks hoopis teisel moel?

Riina Kangur

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar