horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

See magusalt leegitsev piin…

Sümpaatia töökohal on teinekord kerge tekkima. See siin on minu lugu.

Tere, mu armas sõber!
Juba mitmendat korda alustan seda kirja Sulle, kuid ikka ja jälle pühin oma kohmakad mõttekatked arvutiekraanilt, kartes, et võib-olla mõjuvad mu väljaöeldud sõnad kuidagi kohatutena, panevad Su punastama. Muidugi jääb alati võimalus, et olen millestki valesti aru saanud. Vähemasti püüan end selle mõttega lepitada, rahustada maha oma sisemuses leegitsevat kohatuvõitu tuld. Sinu läheduses ei tea ega oskagi justkui enam käituda, meid siduvaid sõnu öelda. Tundun endalegi kohmakas ja vale.
Lootus jääb, et äkki näed mind selle saamatu maski tagant siiski läbi. Adud mu kerge meeleheitevarjundiga vürtsitatud lootust, lapselikku vaimustust Sinu suhtes, kuigi oled piisavalt tark, et teha midagi muud peale vaikimise.
See ajab mind muidugi veel rohkem segadusse. Sellistel puhkudel noomin end mõttes ja tõmbun tagasi, viisaka inimese kesta. Nõnda olemegi lihtsalt kaks kombekat kolleegi, kelle silmaiiriste taga lõõmab keelatud tuli ja närvilõpmetes pulseerib elevus.

Sõnatute sõnumite lumm
Vähemasti inspireerid mind, kuid isegi seda pisukest palangut olen püüdnud endast eemale tõrjuda kui midagi sobimatut. Aga keda ma petan, Sinuta poleks ka seda kirja. Oleks tõenäoliselt midagi sootuks muud. Kõige tõenäolisemalt tavaline hall ja argine tühjus, mittemiski, millega olen nii ära harjunud, et hakanud suisa iseenesestmõistetavaks pidama.
Tunnistan, et ma pole kunagi varem sellises olukorras olnud. Sinu ilmumine mu ellu oli üllatav ja leidis aset hetkes, mil oskasin seda kõige vähem oodata. Samasugusel hallil,  paljude teistega äravahetamiseni sarnasel argipäeval, nagu kõik senised.
Millest algab äratundmine? Mingist sügavamast kõhutundest, mille olemasolust pole tihtipeale aimugi? Ma ei tea. Ma pole ses suhtes targem kui Sina või keegi kolmas. See oli kõigest üksainus sulle heidetud hinnanguline kiirpilk, millest piisas. Intuitiivse inimesena ma lihtsalt teadsin, et see, keda alateadlikult nii kaua otsinud olin, on mingit kummaliste teed pidi lõpuks jõudnud minuni. Mõistsin ning ühtaegu sõitlesin oma sõgedavõitu vaimustust Sinu vastu.
Mäletan isegi Su riideid, mida tol tinahallil septembripäeval kandsid – kooslust mustast ja millestki värvilisest, mis andis edasi hääletut sõnumit. Tõdemus Sinust ja Su vaimustavast olemusest, kõigest sellest, mida ma inimestes varemgi asjatult leida olin lootnud, seisis üht­äkki minust kõigest mõne meetri kaugusel ja mõjus tõelise äratusena. Üheainsa hetkega olin argipäevarutiinist ärkvele raputatud.
Võtsin kohvipausil oma teetassi ja istusin Su vastu, kuigi pooltühjas ruumis oli vabu kohti küllaga. Olid kergelt üllatunud, kuigi mitte ülemäära. Võib-olla ootasidki, et keegi tuleks ja aitaks Sul uude kollektiivi hõlpsamini sisse elada. Võimalik ka, et tahtsid hoopis omaette olla. Ega ma sellest kuigivõrd hoolinudki. Mulle läks korda kõigest mu enda isekas emotsioon, mida läbi ühise vestluse nuumata lootsin.

Sõnad ja kujutlused
Meie sõnad hakkasid omavahel korrapealt klappima ja nii jätkus see iga päev. Vestlus sai hoo sisse nagu muretult vuliseda sillerdav jõgi, millel polnud algust ega otsa. Üks teema läks sujuvalt üle teiseks, kolmandaks, neljandaks ja enamasti jäi minusse peale puhkepausi lõppu alati kirvendama kahetsus, kuna nii palju jäi veel ütlemata. Pikapeale andis omavaheline verbaalne klapp asjade loomuliku käiguna tõuke erinevateks fantaasiateks ning kujutelmadeks, mis hakkasid kutsumata külalistena üksteise järel mu pähe trügima, üks meeldivam ja meelitavam kui teine. Ma ei vaevunud neid peletama. See oli magus piin, mille kütkes vabatahtlikult visklesin, seda aiva lisaks nõudsin.
Millegipärast kujutlesin meid tihtipeale randa. Mõnusat pilvehämust pühapäeva, vee rahustavat jahedust, taeva turvalist tuvihalli. Meie jalajälgi, mis segunesid sügavas märjas liivas esimese lumekirmega; meie ühte põimunud sõrmi, tuule poolt segamini pillutatud juukseid. Sinu juukseid, mis mu nägu riivasid, Sinu nahka, mille soojus mind läbi riiete kutsuvalt põletas.
Ei varem ega hiljem pole ma sellise ohjeldamatu rõõmupalangu ja ootuselevusega tööle läinud, kuigi teadsin hästi, et see kõik on ainult Sinu pärast. Lootuses jälle kohata Sind, vahetada mõni sõbralik sõna, kombata pilguga Su tuttavlikke näojooni, hingata sisse Su parfüümi värskust, märgata seda, mis Sul seljas, läbi selle Sind ja Su meeleolusid paremini määratleda, end selle kõigega kuidagi seostada.
Mida enam me suhtlesime, seda rohkem kasvas minus veendumus, et mis tahes sümpaatia on oma olemuselt egoistlik. Soov kogeda läbi teise inimese positiivseid emotsioone. Selle tõdemuseni jõudes olin endas ja niisamuti inimloomuses kõige üldisemas mõttes pettunud. Pettunud tõdemuses, me oleme siia ilma sündinud läbini isekateks ja ennast tähtsustavateks olenditeks, kes jagavadki oma kiindumust vaid seetõttu, et nõuda endale vastuarmastust, vaimset, hiljem ka füüsilist ja majanduslikku heaolu. Kasutame teist inimest enda heaolu teenrina. Selles valguses näis kogu tundemaailm mulle üha enam võlts ja väär. Olin löödud oma inimlikust nõrkusest ja oskamatusest olla tunnetes omakasupüüdmatu, nagu oleks see tõepoolest miski, mis on inimloomusele sügavalt omane.

Ikka ja alati Sinu Marii-Mirell

Jätkub ajakirjas...

 

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
james evans 01.08.2018 02:35
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783