horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

See oli aasta 1985

Kolmkümmend üks aastat hiljem suudavad nüüd juba kuldses keskeas õed Eleonora ja Lia rääkida oma vanemate saladusest, mis lapsed toona omapäi kasvama jättis. Koos fotoalbumeid sirvides rullub lugu lahti.

Ema kutsus 1985. aasta hilissuvel Lia ning tema noorema õe Eleonora enda juurde. Isa seisis tõsisel ilmel abikaasa kõrval, seljakott seljas. Seda oli varemgi juhtunud, kui vanemad ühiselt kalale läksid ja sellest lapsi teavitasid.
Vanem tütardest oli hiljuti saanud 19-aastaseks, lõpetanud edukalt keskkooli, kuid otsustanud aasta kodus veeta, misjärel asuda suurlinna õppima. Elu Kaberla külas, Kodasoo külje all, oli oma ning kodune, kuid lisaks põllulappidele kodupõldudel vajas haridustee kündmist ning avatud peaga neiu plaanis ema-isa eeskujul põllumajanduses jätkata. Ilma hea hariduseta õitsva ENSV tingimustes võis seda teha teatud piirini, kuid kõikjale olid alati oodatud haritud inimesed, kes sovhoose, kolhoose ning selle kaudu vägevat Nõukogude Liitu edendaksid. Mõistagi tuli kasuks läbitud pioneeriteekond. Vältimatu valikuna karjääri teha pidi taskusse saama ka parteipileti, kuid see ei tekitanud Liale peavalu, sest vanemad olid alati eesrindlikult kohalikus kolhoosis tööd rüganud.

Idüll peenarde ja koertega
Tööd tuli teha nii riigi kui ka enda hüvanguks. Niisiis tõttasidki kaks särasilmset neidu mummulistes kleitides, pearätid peas, toast koduaeda, lehvitades vanematele, kes halli Moškvitsisse istusid ja mere poole sõitsid. Piigad küürutasid ja põlvitasid vaheldumisi lillepeenarde vahel, neid rohides ja kobestades.
Köögiviljapõldudel polnud enam suurt midagi teha. Jäänud olid veel üksikud köögiviljad ja maitsetaimed. Ees ootas kartulivõtt. Maad, mida harida, polnud kuigi palju. Kõik kuulus riigile. Oma pere tarvis piisas võimude arvates ühest lehmast, seast, lambast, kanakarjast ning maalapikestest, millel põllu,- heina- ja karjamaad, kodune puuviljaaed ning tikri- ja marjapõõsad.
Koeri, kasse ei lugenud keegi üle, need kuulusid rahvale. Inimestele, kes neist hoolisid. Nii võiski ühel hetkel avastada triibulise kiisupoja ümber Elenora jalgade pöörlemas, kui 14-aastane tüdruk asjalikult umbrohtu lillede vahelt välja kiskus, seda ämbrisse toppis, kust hiljem kompostihunnikusse heitis.
Pealelõunal tegid tüdrukud tiiru laudas, korjates taas kord kokku täpselt kümme kanamuna, millega toa poole lipati; kaks koera saba liputades nende järel. Suures köögis, millest viisid uksed elutuppa, kolme magamistuppa, sahvrisse, uude saunahoonesse ja tualettruumi, võeti laua ääres einet. Möödunud õhtust oli alles jäänud nii hernesuppi kui ka kartulipüreed ja kalavormi.
Kala tuli pere lauale otse merelt, kus isa käis paaril korral nädalas. Vahel üksi, vahel koos laste või emaga. Vastupidiselt ema Meelile, kes igipõline Kaberla küla elanik, oli isa Eduard pärit Muhu saarelt, seega alati tabamatu muigega taat, nagu nii omad kui ka külalapsed teda kutsusid, kuulates tema müstilisi jutte maalt ja merelt.

Aga kuhu jäävad vanemad?
Talusid, peresid, lapsi oli 1985. aastal veel kõikjal. Mängiti ühiselt nii kooliõuel, heinamaadel, Kodasoo mõisahoone iidsete puude all. Naeru ja kilkamist kõlas üle küla, naabertalust naabertallu ja naaberkülast naaberkülla, kuhu talvel sõideti soome kelguga, suvel jalgrattal või joosti niisama mööda metsateid, kust sai suhu pistetud nii metsmaasikaid kui mustikaid.
Kõhud täis, suundusid tüdrukud lõunauinakule. Seejärel aitas Lia teha Elenoral koolitükke, kuigi oli laupäev, ent selles majapidamises toimus õppetöö iga päev.
Käokell seinal lõi halastamatult oma tunde. Õhtu oli käes, kuid ei Meeli ega Eduard olnud koju saabunud, ehkki oli õhtuse lüpsi aeg. Midagi sellist polnud varem juhtunud, et vanemad merelt õhtuks poleks tagasi jõudnud.
Väike tüdruk vaatas nukral, hämmeldunud pilgul suurele õele otsa, kes sugugi muretsema ei kippunud. Autoga võis ju teel midagi juhtuda, kuid loomad ei saa sellepärast jääda talitamata. Tööd tegemata. Seda teadsid mõlemad tüdrukud, sest lapsest saati olid nad koos vanematega ikka laudas ja põldudel askeldanud, päevast päeva mängude kõrvalt tööd teinud.
Sõnnik välja loobitud, toidud ette antud, lehm lüpstud, koertele ja kassidele omad jaod kätte jagatud, istusid kaks mureliku ilmega noort neidu köögilaua taga, süües salatit, suppi, ühepajatoitu, juues kõrvale sooja, värsket piima. Peale õhtusööki otsustas Lia lähimate naabrite poole suunduda, sest telefoni neil kodus veel ei olnud. Peaaegu seitse aastat ootas nende perekond telefoni-järjekorras ja ikka veel oli selgusetu, millal see imeline aparaat nende majapidamisse ükskord jõuab. Igal juhul oli Liale selge, et kellegi vanema ning targemaga on vaja nõu pidada.
Alates pealelõunast oli tuul muutunud aina tormisemaks. Nüüd mähkis Lia end sooja sügismantlisse, pani jalga kummikud, et läbi hilissuviste tormituulte ja vihmasaju paar kilomeetrit maha kõndida, jõudmaks lähima naabri juurde.

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar