horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

See väga väike Eestimaa

Igal perel on oma varjatud saladused. Vahel karmid ja valusad, vahel aga hoopis helged ja rõõmsad... aga ikkagi sellised, millest kõva häälega rääkida ei tahaks. Ühest niisugusest jutustab seekord Helje, kes spermadoonori abiga emaks sai.

„Ma räägin oma loo selleks, et olla toeks teistele naistele, kes mingil põhjusel ilma arstide abita last ei saa,” alustab Helje ettevaatlikult.
„Minu põhjus ei olnud meditsiiniline, pigem sotsiaalset laadi, aga siiski piisavalt tõsine. Ma lihtsalt ei tundnud ühtki niisugust meest, kellega oleksin tahtnud voodisse minna ja veel koos lapsevanemateks saada.”
Helje on end alati heteroseksuaalseks pidanud, sookaaslased ei köida teda põrmugi. Ehkki, kui aastad läksid ning naine usinalt karjääriredelil turnis, seltsiks peamiselt samast soost kolleegid-õpingukaaslased, on ta kuulnud oma lesbilisuse kohta üsna varjamatuid küsimusi.
„Õigel ajal ehk ülikoolis jäi mees leidmata, pühendusin rohkem õpingutele ja vabal ajal olin korporatsioonis, tegin sporti ning täiendasin end välismaal,” meenutab naine. „Ja nii see läks – üks sõber leidis naise teise järel, mina aga olin endiselt vallaline. See ei valmistanud mulle muret, sest minu erialal tuleks kes­kenduda tööle, mitte koduelule – ja seda ma tegingi.”

Bioloogiline kell heliseb
Kolmekümnes sünnipäev oli juba ära olnud, kui Helje taipas, et mees meheks, aga kui ta õige varsti emaks ei saa, jääb tähtis roll tema elus olemata.
„Ja vot see tõdemus oli kurb! Ma ei ole kunagi tahtnud olla vanatüdruk, üksik naine. Lihtsalt meeste jaoks pole eriti aega olnud ja vist pole ka libiido mu nii tugev külg, et see kasvõi üheöösuhteid taga ajama sunniks,” mõtiskleb ta.
Nüüd aga oleks isegi üheöösuhe marjaks ära kulunud. Helje vaatas esmalt üle oma sõpruskonna. Kõik asjalikumad mehed elavad pereelu, sageli on ka ühe või mitme põnni isad... Ei saa ega taha sellist meest ära meelitada, otsustas naine.
Paar ebamäärasema olemisega üksikut meest... Üks, kõige meeldivam, rääkis veiniõhtul, kuhu Helje ta kutsus, et armastab oma sõpra, kes tema tunnetele ei vasta. Teised ei tekitanud naises niigi palju hingeliigutust, et klaas-veini-ettepanek teha.
Tutvumisportaalid? Helje veetis paar õhtut neid süstemaatiliselt läbi kammides. „Ja otsustasin, et nii hädas ma ka ei ole, et seal suhtlema ja kohtuma hakata. Pealegi ei tahtnud ma ju suhet, vaid viljastumisabi tervelt ja meelemürkidega mitte liialdanud mehelt. Andsin endale aru, et tahan emaks saada – ja ma võiksin lapsevanemlust teise inimesega jagada, aga majanduslikult saaksin ka ise hakkama ning kunstlikult püüdlikku suhtemängu ma oma ellu ei tahaks. Kui ma ei tunne ühtki meest, keda armastaksin, siis tuleb ilma hakkama saada.”

Lesbide valik? Miks mitte!
Ühelt oma sõbratarilt, kes on lesbi, sai Helje idee – kunstlik viljastamine. Mõte naisele meeldis: tegevus keskendub sellele, mida ta tegelikult soovib, jättes kõrvale ebasiirad armastusmängud, mida Helje irooniliselt näljamängudeks nimetab.
Naine uuris asja kohta erinevatest haiglatest ning valis tallinlasena Tartu haigla – teine linn tundus tagavat veidi suurema anonüümsuse.
Visiit naistearsti juurde andis lootust. Ülevaatusel selgus, et Helje on viljakuse mõttes täiesti terve ning tõenäosus, et temasse sisestatud doonorisperma oma töö teeb, on küllalt kõrge.
Naine sai valida terve rea erinevate spermadoonorite vahel. „See oli põnev,” meenutab Helje. „Kirjas oli pikkus, silmade värv ja haridustase. Mina valisin mehe, kelle silmad olid sama värvi nagu minul, pikkust veidi enam kui minul ja haridust umbes samajagu. Ja ise mõtlesin, et kui me reaalselt kohtuks, siis me äkki sobiksimegi – näiteks olles ise veredoonor, tunnen ma suurt lugupidamist mehe suhtes, kes on otsustanud loovutada oma spermat, et mõni naine võiks kergema vaevaga emaks saada.”

Ebamääraselt kummaline hommik
Protseduuriks sõitis naine taas Tartusse. Naistekliinik oli toona veel Toomel, iidses majas iidsete puude all.
„Olin hommikul kell kaheksa kohal ja kell üheksa astusin juba kliinikust välja,” meenutab naine hilissügisest hallahommikut, mil ta läbi lumekirmetises lehtedes linna poole sahistas.
„Kummaline tunne oli... Täiesti ebaminulik õlleisu oli peal! Ma pole üldse suur õllejooja, saati veel varahommikul... Loomulikult olin otsustanud, et kuna ma võin nüüd rase olla, hoian ennast ja oma tervist veel paremini kui senimaani. Ehkki, loomulikult, ega ma väga midagi loota ei julgenud. Aga õlleisu oli nii suur, et ma astusin sisse ühte kohvikusse, ignoreerisin kõike, mida ma ise endast sel hetkel arvasin ja tellisin ühe tumeda õlle. Plaanisin võtta väikese lonksu, aga kolmesajagrammine õllekogus kadus kurku nagu kuumale kerisele – ja ma tõesti ei saanud aru, kuidas see minu puhul võimalik võis olla...”

Jään sulle pöialt hoidma...
„Hommikueine asemel?” kuulis Helje sõbralikku mehehäält. Ehmunult heitis naine pilgu kõnetaja poole ja oli sisimas rahul, et ta kannab kübarat ja suuri tumedaid prille. (Mis iganes, eks ole, juhtub naistekliinikus mõni kaugemalt tuttav vastu tulema...)
Naine muigas. Meheliku tähelepanuga on ilmselt hiljaks jäädud. Ja vastas bravuurikalt: „Tulen kunstlikult viljastamiselt!”
„Sa tähistad rasestumist õllega?” Mehe hääles kõlas varjamatu jahmatus. Luba küsimata istus ta naise lauda ja jäi sellele pika pilguga otsa vaatama. „Sain ma õigesti aru?”
„Usu või mitte, aga see on päris mitme aasta peale mu esimene õlu. Ja vist küll kogu elu peale esimene hommikune alkohol,” ütles naine siiralt. „Aga, loomulikult, see ei ole vist küll sinu asi.”
„Ega jah,” kohmas ka mees ja tõusis püsti. „Anna andeks, kui ma pealetikkuvalt mõjusin.”
Helje naeratas. „Pole hullu...” sõnas ta vaikselt.
Kuidagi jõudsid Helje ja Sven numbrite vahetamiseni.
„Ma jään sulle pöialt hoidma,” kinnitas mees soojalt. „Kui raatsid, helista või saada sõnum – tõesti tahaks teada, kas sul õnnestus...”
„Vaatame,” ütles naine. Ja oli veel üllatunum, kui mees kohe kinnitas, et tema ise esimesena kohe kindlasti ei helista. „Ei taha segada,” põhjendas Sven.
Helje tundis, et niisuguse suhtumisega mees lausa meeldib talle.

Head uudist pole kellegagi jagada
See õlu jäi tõesti esimeseks ja viimaseks. Ja vastu levinud statistikat, et esimene kunstlik viljastuskord ei anna soovitud tulemust, sai naine paari nädala pärast testil kaks igatsetud triipu – rase...
Head uudist polnudki nagu kellegagi jagada. Emale tulnuks anda rida selgitusi, sõbrataridele ka. Ja pealegi pole esimesel kuul kuigi mõistlik jagada uudist, mis on nii habras, et võib veel muutuda. Aga ikkagi ei tahtnud Helje seda ainult enda teada hoida.
„Positiivne,” lendas teele sms. Svenile, Tartus kohvikus kohatud mehele.
„Hoia ennast,” tuli vastus minuti jagu hiljem.
Sõnumeid ja kõnesid jagus kuudeks. Kui Helje ja Sven teist korda kohtusid, oli naine juba nähtavalt beebiootel.
Sven kutsus ta teatrisse ning pärast etendust naist koju saates rääkis mees muuhulgas, et spermadoonoriks olemine on üks tema „olemasolemise õigustusi”, nagu ta veidi kohmakalt väljendus.
Helje vaatas mehele otsa. Silmadesse, mis olid tema omadest vaid mõne sentimeetri kõrgemal ja samasugust, veidi haruldast värvi nagu tal endalgi. Selle pikkuse ja silmavärviga oli doonorite tabelis olnud vaid üks mees.
„Kuule... Kui ma nüüd emaks saan... Tahaksid sa teada, kui tegu peaks olema sinu bioloogilise lapsega...?” uuris naine ettevaatlikult. Endal südamest hirmujõnks läbi käimas, sest vanemaõiguste jagamist praktiliselt võõra mehega ei suutnud ta endale ette kujutada.
„Tahaks küll,” ütles mees ausalt. „Ja sa ära karda, ma olen põhjalikult instrueeritud, et mul pole spermadoonorlusest tulenevalt mingeid kaugeleulatuvaid õigusi...”
Helje vaatas meest pika pilguga ja võttis tal siis käest kinni.
* * *
Tütar, kes Heljel sündis, oli ilus ja terve laps. Ja vaid mõned nädalad pärast sündimist, kui kortsuline ilme ta näolt kadus, oli emale selge – DNA-analüüsi selleks vaja ei lähe, et lapse isa tuvastada: väike printsess oli üksühele Sveni moodi.
Kuna naine oma veidi ebatavalist lapsesaamisviisi kellelegi rääkinud polnud, langetasid nad Sveniga koos otsuse: sellel lapsel on kaks vanemat, kes jagavad ühist hooldusõigust.
Praeguseks on nad üle viie aasta koos olnud ning teisegi tütre saanud.
„Tavaline pere – rasedus, tutvumine, ühine hooldusõigus, esimene seks ja suur armastus,” naerab Helje nüüd ning soovitab kõigil naistel oma unistustele kindlaks jääda. „Nagunii teeb elu oma korrektiivid, aga oma teed tuleb igaühel ise käia,” nendib ta.

Helen Mandel

0 kommentaari Lisa kommentaar