Seiklus, mida polnud ette nähtud
Liina elu on üksildane, kuid turvaline ja naine on sellega igati rahul. Ometi ilmnes, et midagi on olnud väga puudu.
„Päevakava esmaspäevaks, 13.juuli: 7.00 – äratus, 7.05 – võimlemine ja hommikused veeprotseduurid, 7.30 – kerge hommikusöök (müsli ja jogurt), 8.40 – töölesõit (NB! Vihmavarju mitte unustada, lubati paduvihma), 18.20 – töölt kojutulek ja õhtune duši all käimine, 18.40 – vitamiinide võtmine, 18.45 – telefonivestlus emaga, 19.00 – kerge õhtusöök, 19.10 – roheline tee melissiga ja Sydney Pollacki filmi „Sellised me olime“ vaatamine, 22.00 – uni.“
Selline ilusa kalligraafilise käekirjaga täis kirjutatud paberileht oli kinnitatud nähtavale kohale – otse Liina töölaua kohal rippuva väikese riiuli külge. Ta koostas taolisi päevakavasid igal õhtul enne filmi vaatamist, mida periooditi asendasid raamatulugemine või teatrikülastused. Liina algklasside õpetajast ema oli talle õpetanud, kuivõrd tähtis ja vajalik on kella järgi elamine. „Pea meeles, tütar,“ oli ta öelnud, „ajal on tohutu väärtus. Hinda seda! Sea sisse kindel päevakava ning hoia sellest kinni. Iga minut päevast peab olema eesmärgistatud! See on ainukene viis, kuidas elus edasi liikuda, ainult nii omandab su elu tõelise mõtte!“ Seetõttu istus Liina isegi filme vaadates, märkmik põlvedel, et ükski tark mõte talletamata ei jääks.
Noor naine töötas kooli raamatukoguhoidjana ja juhendas vabal ajal raamatusõprade klubi, kuhu kuulusid kaks prillipapast 9.b klassi õppur-eesrindlast. Hetkel oli tal valmimas ka uurimustöö „Laps – ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete protsesside ühendav lüli“.
Kodus valitses Liinal ideaalne kord, võiks öelda, elutu kord, nagu seda kohtab paadunud, pedantsetel vanatüdrukutel. Seal polnud asjad juhuslikult säetud, vaid läbimõeldult organiseeritud. Absoluutselt igal asjal, nii väikestel kui suurtel, oli tema majapidamises oma kindel koht, kuhu need ka alati tagasi pandi. Külalisi tal ei käinud. Aeg-ajalt astus ta juurest küll läbi vanem õde koos oma pojaga, aga neid külaskäike Liina ei armastanud. Tal tuli siis hinge kinni pidades poisi süsteemitul ringirapsimisel silma peal hoida ja pidevalt asju nende õigele kohale tagasi paigutada. Ütlematagi selge, et sõpru Liinal polnud.
Ootamatu telefonihelin
Niisiis, esmaspäev möödus samuti rangelt päevaplaani kohaselt. Kell 22.00 kustutas Liina öölambi ja tundis, et uinub silmapilkselt. Magusa une nautimise rõõmu ei jagunud tal aga kauaks. Täpselt viieteistkümne minuti pärast toimus tema korteris erakordne sündmus – ta lauatelefon hakkas helisema. Liina avas silmad ja heitis segaduses olles pilgu kellale. Telefonihelin sellisel kellaajal sai tähendada vaid üht – keegi oli numbriga eksinud. Seepärast ei vaevunud ta end voodist ka välja ajama. Olles vaid mõned sekundid vaikinud, hakkas telefon uuesti helisema. Liina ajas end vastumeelselt voodis istuli ja kõmpis telefoni juurde.
„Tšau!“ kuulis ta liini teises otsas rõõmsat mehehäält hõiskamas, mis Liinat veelgi enam hämmingusse ajas.
„Kellega ma räägin?“ küsis ta ettevaatlikult.
„Kuidas kellega? Sander olen.“
„Milline Sander?“
„Mis mõttes, milline? Sinu Sander olen!“ imestati toru teises otsas. „Sirts, kas sa magasid?“
„Vabandage, te olete numbriga eksinud,“ ütles Liina kergendunult ja lõpetas kõne.
Aga tal ei õnnestunud uuesti teki alla kobida, sest telefon helises taas.
„Sirts,“ kuulis ta uuesti nähtamatu Sanderi häält. „Kas oled ikka veel mu peale pahane? Sellest ajast on palju vett merre voolanud...“
„Kuulge, noormees,“ vastas naine karmil hääletoonil. „Minu nimi on Liina ja mul pole kellestki Sirtsust õrna aimugi!“
Eliise Mäesalu
Jätkub ajakirjas...