horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Seisan ­tõmbetuules, pandeemia ja ­vaktsiinide ristteel

Kuulan inimeste vaidlusi ja riidlemisi ja mõtlen vahel, et kas nad ise ikka teavad, millest räägivad. Pärast raske haiguse läbipõdemist muutub väga palju...

Algatuseks mainin, et sotsiaalmeedia kasutajana olen ka mina läbi lugenud materjalid nii koroonapandeemia kui vaktsiinide kohta. Need jagunevad leeridesse, aga olen üritanud leida kesktee. Paraku seisan siiani ristteel. Ma ei kuulu kindlasti ei vandenõuteoreetikute hulka ega ole ka vaktsiinivastane. Ma olen lihtsalt nõutu.
Selle aasta märtsis käisin kaaslasega Egiptuses. See reis oli ostetud ajal, mil koroonat veel ei tuntudki ja oli edasi lükatuna ootel. Kuna töötan kodus, ei olnuks mul vaja Egiptusest naastes lennujaamas testi teha, aga et kaaslane tegi, otsustasin sarnaselt toimida. Jahmatus oli suur, kui järgmisel päeval saabusid vastused: kaaslane negatiivne, mina positiivne. Jahmatas just asjaolu, et mul ei olnud mitte midagi viga, ei ainsatki sümptomit. Kuna elame vajadusel eraldi kodudes, jäin mina isolatsiooni. Olin ühenduses terviseametiga ja jälgisin juhiseid, kuniks kümme päeva möödus. Suvel sain alla laadida ka läbipõdemise tõendi ja seda isegi mõned korrad ette näidata – korra spaas, teise ööklubis. Kaaslane andis neil puhkudel negatiivseid teste.
Septembris otsustasime ära kasutada ka teise broneeritud ning edasi lükatud reisi. Sel korral Türki. Minul kehtis veel läbipõdemise immuunsustõend, aga tegin siiski Synlabis testi. See oli negatiivne. Lennujaamas jäi silma, et selliseid negatiivse testi pabereid ei esitanud keegi peale meie. Vähemalt mitte seltskonnad, kes minu nägemisulatuses. Kuna kohmerdades otsiti välja telefonist vaktsiinipasse, siis järjekord venis. Meie saime hetkega edasi.

Maandatud riskidega reis
Türki saabudes viidi meid sihtkohta väikebussiga. Kuna teisi reisijaid sinnakanti ei läinud, olime nagu vipid. Hotell oli suur ja väga puhas. Meie oleme harjunud toimetama omaette ja kellegagi lähedalt kokku ei puutunud. Söögisaalid olid hajutatud laudadega ja puhkajad ei pääsenud ise ühelegi toidule ligi, kõik ulatasid klaasi tagant teenindajad. Kogu korraldus oli oma kõrget hinda väärt.
Reis kestis nädala. Tuttavaks kellegagi ei saanud, lähikontakte kätlemisel ega embamisel ette ei tulnud. Ka lennukis oli vabu kohti, saime kasutada kõrvalistmeidki.  Jõudsime Tallinna lennujaama puhanute ja päikesepruunidena. Ja siis tilkus meepotti tõrva. Oli ju reisikorraldaja poolt teavitatud ja info Reisi Targalt lehelgi üleval, et Eestisse saabudes tuleb täita ja ette näidata piiriületamise ankeet. Seda on hõlbus teha telefonis ja andmed lähevad terviseametile. Ja siis hakkas kisa pihta. Mitmed inimesed lühikese intervalli järel protestisid piiripunktis, et nemad ei pea midagi täitma, nemad on vaktsineeritud. Järjekorrad venisid, kuna ikka ja jälle teatas keegi, et on vaktsineeritud ja ei täida mingit ankeeti. Ametnikud selgitasid rahulikult, et need asjad pole omavahel seotud, ankeet tuleb ikka täita, aga räuskajaid tekkis aina juurde. Selle aja peale oli lennuk tühjaks saanud ja inimesed piirikontrolli ees tihedalt koos. Oli köhatamisi, sekka  maskide tõttu higistamisest aevastamisigi. Millalgi saime läbi.
Kaaslane andis testiproovi, mina sel korral loobusin. Olen nagunii kodune ja saan pidada vajalikku karantiini. Paar päeva kulus reisiriiete pesemisele ja majapidamistöödele, isolatsiooniaja elasin vastavalt seadustele üksi ja lihtsalt molutada on ka vahva. Reisipilte vaadates elasin uuesti läbi kõike toredust ja tundsin heameelt, et valisime just suure territooriumiga hotelli, nii ei pidanud kellegagi lähestikku olema. Ikkagi koroonaaeg ja riske vaja maandada.

Haigus tunneb kalendrit
Kolmandal hommikul tundsin ärgates peavalu. Nii on vahel enne ka olnud, aga kohvist abi saanud. Sel korral mitte. Olemine oli ka võõras. Polnud jõudu ja kõris kriipis. Panin kraadiklaasi alla ja vaatamata sellele, et enda teadaoleva elu jooksul polnud mul palavikku olnud, näitas kraadiklaas 37,5. See ehmatas mind ja helistasin kaaslasele, et mis tema test näitas. Negatiivne oli. Korra panin veel kraadi alla, ikka 37,5. Kööki minnes hakkasin köhima, sedasi kuivalt ja kiiksuvalt. Tagasi tulles jooksis ninast selget vedelikku ja südames olid valud. Heitsin pikali ja panin kraadiklaasi uuesti alla, et kas on 40 täis. Ei olnud, 36,0 oli. Tunni aja jooksul kraadisin iga kümne minuti järel, 36,0. Köha võttis aina hoogu ja ma tõusin, et saaksin oldud. Ninast ei tulnud enam tilkagi, ka nuusates mitte. Südames torkeid polnud, aga lihased ja luud andsid tunda. Pea lõhkus valutada ja see oli põhjus, miks ma võtsin sisse valuvaigisti. Arvasin, et olin saanud lennujaamas taksot oodates külma. Miski aga oli võõras. Pea oli nagu vineerist ja tuju säärane, et ajas nutma. Oli nagu masenduse hoog, kuigi pole endale ei stressi ega depressiooni varemalt ligi lasknud. Ja nagu paisu tagant kerkisid esile kõik lähedaste mured, mis ei kuulunud minule, aga milles leidsin enesel süü olema. Absurdsed seosed. Pidevalt ajas köhima. Tegin meega kummeliteed ja võtsin Brontexi tableti. Edasi ma lihtsalt kössitasin diivanil. Televiisorit ei saanud vaadata, kuna silmad valutasid. Köhatused ei lakanud, aga midagi konkreetselt enam ei valutanud. Oli lihtsalt väga paha olla. Suutsin siiski tukkuma jääda. Ärgates ei saanud aru, kus viibin ja ajas jälle nutma. Meenutasin, kas nägin midagi unes või mis mind äratas. Ilmselt valu kõrvades.
Mul oli kodus apteegist ostetud kiirtest. Kavas oli minna oktoobri algul cafe`Amigo avapeole ja järjekorra vältimiseks plaanisin kasutada enda testikomplekti. Nüüd, seda käiku lastes, tuli jahmatus – test näitas kahte tugevat punast triipu, mis viitab positiivsele tulemusele. Tuleb välja, et Covid ei tunne mitte ainult kella, vaid ka kalendrit. Immuunsusperioodi 180 päeva said just läbi.

Haigus ja tüsistused
Helistasin 1220 ja sain juhised. Elan Maarjamäel ja jalutasin Lauluväljaku testitelki ning andsin proovi. Koju jõudes oli kõri juba talumatult valus, kuigi õues viibides olin soojalt riides. Köhides ei teadnud enam, mida kinni hoida, kas kaela, kõrvu või silmi. Kõikjal sähvisid valujutid.
Öösel sain Synlabist sõnumi, et test on positiivne. Hommikul avastasin, et ma ei tunne lõhna.  Maitset küll, aga lõhna mitte. Paari päeva pärast oli köha Brontexi abiga leevendunud ja kõrva- ning silmavalu taandunud. Võõrana tundus ainult pea, mis kippus valutama. Jõud hakkas tasapisi taastuma, aga lisandus uus mure – ma ei saanud magada. Olin küll väsinud, aga und ei tulnud. Vahtisin lage ja vähkresin voodis, ei miskit. Läksin ja panin televiisori tööle. Hea film oli, aga vaadata ei suutnud, tahtsin magada.
Läksin voodisse, aga und ei tulnud. See oli jube piin, kuna kohal olid taas muremõtted. Tuttavatest, kelle probleemid ei puudutanud tegelikult mind. See muster kordus mõnda aega. Nädala möödudes olin jälle mina ise. Täpselt sama terve, kui reisile minnes ja sealt tulles. Kadunud oli ka masendus.  Kuidagi kiirustades jooksis see viirus minust läbi. Vara hõiskasin. Piserdasin oma lemmikparfüümi CD Addict, mis on väga tugeva lõhnaga, aga minu nina seda kinni ei püüdnud. Ühe tüsistuse ma ikkagi sain. Loodan, et ajutise.
Nüüd tulen vaktsiinide juurde. Kuna mul oli immuunsus pooleks aastaks, ei kiirustanud ma vaktsineerima. Uurisin, mida kajastatakse sotsiaalmeedias. Leerid, leerid, leerid. Mõtlesin, et käin Türgi reisil ära ja siis saab pool aastat ümber ning uurin, kuidas tuttavad autoriteetsed sõbrad toimiksid. Koduse inimesena saaksin ka ilma süstita hakkama, aga tahaks vahel tantsimas käia ja kinno ning kohvikussegi pääseda. Kaaslane oli andnud selleks ajaks kolm negatiivset testi ja see on kindel, et reis koos minuga tema elu pea peale ei keeranud ning ta saab käia tööl.

Tark ei torma?
Ja nüüd olen teelahkmel. Aina kangastub silme ette vaktsineeritute ülbe käitumine piiripunktis. Noored naised, lapsed süles ja mehed, kes peaksid veidi siiski uurima reisitingimusi. Ja neid ikka jagus sinna ummikuid tekitama. Kogu lennu aja olid kõigil maskid ees. Piiripunktis oodates sätiti need niiskunud kaitsed juba lõua alla. Mina ei näita näpuga kellegi suunas, aga just Eestis tõuseb nakatunute arv kiiresti ja see on märk, et inimeste lahterdamine vaktsineerituteks ja mitte süstituteks on vale ning tulemus pöördvõrdeline oodatule. Ma ei väida, et sain viiruse külge just kodumaa pinnal, aga ohutuled hakkavad vilkuma, kui meenub, kuidas mõned vaktsiinipassiga reisijad oma õigustest valesti aru saavad.
Mida edasi? Mul on nüüd professionaalse põdejana aega edasi uurida. Just jäi silma artikkel, et mitu korda järjest Covidisse haigestumine on üliharv juhus. Tekib küsimus, kas ma üldse olin märtsis nakatunud? Kas mul oli valepositiivne test ehk? Ilmselt siiski oli õige, kuna vereanalüüsi üldpilt näitab, et mul on kõik muu normis, ent lümfotsüütide tase alla normi. See viitab madalale immuunsusele. Reisimistel on seega mõneks ajaks kriips peal.
Kodumaal olen ma nagunii kohusetundlik maskikandja ja hügieenile olen alati rõhku pannud. Jälgin nüüd, kas sümptomitega läbipõdemine annab immuunsuse. Kuu möödudes testin antikehi ja sealt saan ilmselt vastuse, kas pean kiirustama vaktsineerima või piisab hiljutise teekonna vaprast läbimisest. Kindlasti kuulan ära ka tuttavate soovitused. Just nende, kellega oleksin ühendust võtnud peale Türgi reisi, aga Covid astus vahele ja pilt muutus. Tark ei torma.
Kuna elame kaaslasega üldjuhul ikka koos, andsin talle isolatsiooniperioodi lõppedes rohelise tule. Minu kodust on tal ka tööle lühem maa sõita. Külmkapp sai süüa täis ja elu oli mugav. Ühel õhtul kurtis kaaslane, et tal valutab pea. Kraadiklaas näitas 37,2.

Väga ränk kogemus
Järgmine päev oli reede ja ta võttis end töölt vabaks. Nädalavahetusel palavik tõusis 38-39 kraadini, peavalu ei lakanud. Iga päev tegi ta Covidi kiirtesti ja kõik kolm olid negatiivsed. Võtsin need testimised ka videosse. Esmaspäeval läks ta perearsti juurde ja vereproov oli halb ning röntgen näitas kopsupõletikku.
Saatekirja sai ta ka Synlabi testipunkti. Palavikuga ta seal käis ja kuna perearstipunkt oli tema kodu lähedal, kolisime sinna.
Ja siis algas minu elu kõige kohutavam nädal. Nägin, kuidas tugev sportlik mees elu eest võitlust peab. Palavik ei taandunud vaatamata Paratsetamooli ja antibiootikumite kuurile. Vahetasin pidevalt tema läbimärgasid särke, tegin viinasokke, andsin ohtralt pihlakateed ja muid jooke, mis kehast välja nõrgus, aga palavikku ei alandanud. Tualetti jaksas ta ise minna, aga mõne sammu järel puhkas diivanil ning köhis kuivalt ja kiuksuvalt. Tegime koos „rasedate hingamist“ ja kuidagi sai teekonna paar viimast sammu läbitud. Päikesepruun nägu muutus tuhm­halliks ja kogu aeg oli laup kaetud külma higiga. Mitte iga päev, vaid iga tund võtsin kätte telefoni, et kutsuda kiirabi. Tegelikult kartsin, et kui haiglasse viiakse, siis enam teda ei näe. Ostsin apteegist pulssoksümeetri ja hapniku sisaldus veres oli nii madal, et aparaat piiksus. Vaatamata plusskraadidele aitasin talle talveriided selga ja läksime rõdule. Seal tegime hingamisharjutusi. Jälle tagasi voodisse teki alla ja viinasokid jalga. Õhtuti ma lausa palvetasin, kuna nädala möödudes polnud midagi paranemise suunas toimunud, lisandunud olid öised oigamised.
Lõpuks palavik langes. Peale temperatuuri normaliseerumist hakkas jume tagasi tulema ja ta käis duši all. Seda päeva võib nimetada uuestisünniks – ta oli tagasi. Järgmisel päeval suutis ta autot juhtida ja käis perearsti juures. Veri oli parem, aga kopsud ei olnud taastunud. Nädala pärast on uus röntgen ja siis otsustatakse, kas on vajalik taastusravi Medicumis.

Ettevaatus ja vastutustunne
Nüüd siis testidest. Nende kiirtestide tulemus ei ole täpne. Kui oleks juba esimesel palavikuga mõõtmisel olnud see positiivne, ei oleks ta nädalavahetusel vaevelnud, vaid enne abi otsinud. Ehk oleks kopsupõletikki jäänud tulemata. Ei tea.
Taas mainin, et kaaslane ei saanud viirust külge ei reisil, ei tööl ega ka minult. Temale köhis Selveris üks maskita mees kassajärjekorras lausa näkku. Võis olla, et mitte just see kodanik, aga neid köhijaid liigub toidupoodides ikka ohtralt. Silma on mulle jäänud just, et eakamad naised ei kanna maski, nad ju vaktsineeritud. Kuigi olen ise läbi põdenud ja maskistatud, ei luba ma ühistranspordis selliseid prouasid juba kiusu pärast enda kõrvale istuma ja panen pingile koti. Mind ei häiri nende sõim. Statistika näitab selgelt, et keegi pole praegusel ajal puhas prillikivi ja süüdimatute mittevastutustundlik käitumine ei tohiks jätkuda.
Selline sai minu/meie lugu koroonast.

Helesi Kress

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
kadri 14.12.2021 11:56
Mõlemad olid vaktsineerimata. Sellest ka nende seiklused koroonaga. Vaktsineerige ja ärge mängige tarka või lootke oma "tarkadele" sõpradele