horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Sinine päevalillepärg

Kui põlatud ja tagakiusatud Mirten saab peokutse kooli kõige popima poisi poole peole, pole ta üllatusel piire. Paraku osutub klassikaaslaste heasoovikkus illusoorseks.

Surnuaial oli vaikne ja rahulik. Mirten lebas liikumatult kõdumullal. See oli võõras hauakääbas, surnuaia kõige äärmine kalm, varjatud maad puudutavate pärnaokste poolt. Hellitlev pärastlõunapäike kumas läbi rohelise lehesudu, kuid selle pehme puudutus ei jõudnud tüdrukuni. Oleks ma ometi surnud, soovis Mirten mõttes. Ta teadis oma mõtete jõudu ja uskus, et tugeva tahtmise korral on kõik võimalik. Võib-olla tuleb lihtsalt natuke rohkem soovida…

Kõik on valesti
Koolis oli nõme nagu alati. Mirten suutis vaid suurivaevu paigal püsida ja tundide lõppemist oodata. Ta oli juba varakult mõistnud, et erineb teisest. Oma mõtete, olemise, väljanägemise, jah, eriti väljanägemise poolest. Alailma tobedalt itsitavate klassikaaslaste seltsis viibida ja täiesti ebahuvitavatel teemadel kaasa rääkida oli sulaselge piin. Enamjagu aega oli ta lihtsalt vait ja põgenes vahetundide ajal kuhugi eemale. „Selg sirgu, naeratus näole,“ oli kehkaõps, tema ainuke liitlane, talle soovitanud. „Sa oled ju tegelikult ilus tüdruk.“ Mirten silmitses end peeglist. Ta juuksed kujutasid enesest õlevärvi, kammile allumatut tuustakat, mis tikkus igal võimalikul ja võimatul hetkel silma. Neid oli tal mitme inimese jagu. Ja silmad… Kuidas saavad ühel inimesel üldse olla sellised silmad? Täiesti eri värvi – üks sinine, teine sügavroheline. Keda iganes Mirten vaatas, keeras too alati kohmetult pilgu eemale. Põlgusest. Pelgusest. Võõristusest. Millest iganes. „Ära käi küürus!“ oli õpetaja soovitanud. „Rohkem enesekindlust! Kui sa jätad mulje, et kardad teisi, siis suhtutaksegi sinusse eelarvamusega.“ Mirten teadis hästi, et asi polnud enesekindluses või selle puudumises. Tema juures oli kõik valesti. Ja ema… Noh, tema tegi kõik veel hullemaks. Mirten ei teadnud isegi, miks kehkaõps tema poole hoidma oli hakanud. Selles kõhnas ranges naises, kes tavatses oma ronkmusti läikivaid juukseid alati raudses patsis kanda, ei paistnud pealtnäha vähimatki soojusekübet leiduvat. Võib-olla oli tal temast lihtsalt kahju? Võib-olla meenutas Mirten teda ennast noorena? Paljugi mis. Ka kooli kõige kiuslikumad tüdrukud kartsid kehkaõps Pärna. Seega oli Mirtenil vähemasti üks arvestatav liitlane.

Vaikivad kannatused
Asi polnud ka Sebastianis. Või, õigemini, asi oli just nimelt temas. Kuid Mirten tegi näo, et Sebastiani pole olemas. Tema jaoks kindlasti mitte. Pealegi käis Sebastian Kareniga. Selle blondi eputava olevusega, kelle sihvakad jalad lõppesid kaenla all ning kelle ilu ja jõukuse ees maailm reetlikult kummardas. Mirtenil polnud midagi vastu panna. Ta oli lühike, ilmetu ja kurvameelne. Ta lootis, et Sebastiani arusaamatu huvi tema vastu läheb üle. „Nõiatüdruk!“ sosistati vahel. Kõva häälega ei söandatud. Kuid kuhu iganes Mirten läks, tõmbusid kõik temast eemale. See oli häiriv. Mõnikord talumatu. Kurb kindlasti. Nagu kannaks tüdruk oma pika kampsuni varjus kaa­sas mingit ravimatut nakkust. Tegelikult oli see nõia-värk Mirteni meelest täielik jama. Noh, see et ta tunni ajal vahel ajaviiteks mõttejõul oma õpikut liigutas või pliiatsitel ise pinalisse vupsata käskis, polnud ju mingi suur asi. Mirten uskus, et igaüks võib sellega piisava harjutamise tulemusena vabalt hakkama saada.
Koolikiusamine oli Mirteni igapäevaelu lahutamatu osa. Võiks öelda, et ta oli sellega harjunud, aga ometi lõi kaaslaste pahatahtlikkus tal korraks alati jalad alt ja tegi meele mõruks. Kuna otse keegi ei julgenud, toimus kiusamine alati salaja ja seljataga, mingite vaikivate kokkulepete alusel, millest Mirten midagi ei teadnud. Talviti oli ta mitmeid kordi sokkide väel koju kõmpinud, kuna tema saapad armastasid aeg-ajalt õhku haihtuda. Oma koolikoti oli ta paaril korral läbiujutatuna vetsupotist leidnud. Sellised asjad. Mirten kannatas vaikides. „Jää koduõppele,“ oli ema soovitanud. „Iga kuu sulle uut telefoni osta läheb kalliks.“ Mirten polnud nõus. Kodus oli veel hullem. Jagada ühist katusealust inimesega, kes temast ilmaski aru ei saanud, oli väljakannatamatu. „Nalja teed või?“ oli ta neil kordadel nähvanud. „Mille eest me koduõpetajale maksame? Minu vettinud telefonidega?“ See oli plaanis muidugi nõrk koht ja emal tuli alla anda. Seega kuivatas Mirten oma asju rahumeeli kooli radiaatoritel, kõndis taldu närivast külmast hoolimata vapralt sokkide väel poolteist kilomeetrit jala koju ja oli aeg-ajalt ilma telefonita. Ega Pärna valvsad silmad ka kõikjale ei jõudnud ja Mirtenil polnud kommet kaevelda.

„Me tahame sind enda sekka!”
„Tuled siis või?“ küsis Sebastian kolmandat korda. „Mida?“ pilgutas Mirten arusaamatuses silmi. Poisi jutt oli tal kõrvust mööda libisenud.Sebastian. Jälle see Sebastian. Mida ta ometi tahab? „Pidu minu pool. Reede õhtul kell kaheksa.“ Mirten ei teadnud, mida vastata. Mingi osa temast arvas ikka veel, et ta kuulis valesti. Mis on Sebastianil temaga asja? See polnud kuskilt otsast loogiline, et kooli kõige ihaldusväärsem poiss tahaks teda, vääritut ja põlatut, oma koju erapeole. Sinna suurde valgesse villasse, kus lõbutseb ainult ümbruskonna eliit. Nende ja lihtinimeste vahele oli tõmmatud nähtamatu, aga jäik joon, millest keegi üle ei astunud. Mirten teadis oma kohta. Ta kuulus teise, alamate inimeste kategooriasse ega trüginud kunagi sinna, kuhu teda ei tahetud. Tema ema käis põhitöö kõrvalt õhtuti koristamas, et neid kahte kuidagimoodi ära elatada. Isast ei teadnud Mirten midagi, ema oli rääkinud temast vaid korra ja ülisuure põlgusega. Rohkem Mirten ei küsinud. Sebastian ootas ikka veel vastust. „Tänan, aga ei,“ keeldus Mirten ja tõmbus poisist eemale. Pealegi oli Sebastianil Karen. Järgmisel päeval tulid Sebastian ja Karen koos. „Me tahame, et sa tuleks,“ kukkusid mõlemad peale käima. „Sebastian on hea meelega terve õhtu sinu kaaslane.“ Mirten pilgutas jahmunult silmi. „Mida?“ „Sinu kaaslane,“ kordas Karen kannatlikult. „Miks?“ Karenil paistis korraks piinlik olevat. See oli midagi uut. Karenil polnud kunagi piinlik. „Noh, sellepärast, et me… pole sinuga alati kenasti käitunud. Nii-öelda lepituseks. Me tahame sind enda sekka.“ Mirten oli keeletu. „Mis kell ma sulle järgi tulen?“ jätkas poiss. „Seal on tore, ma luban.“ Kareni silmad nõudsid nõustumist. Ta polnud tüdruk, kes lepiks äraütlemisega. „Ma ei tea… pool üheksa siis,“ kogeles Mirten.

Midagi väga ootamatut
„Ära mine,“ ütles ema, kui sai uudist kuulda. Tal oli poiste ja pidude suhtes sootuks oma arvamus. Enda liiva jooksnud suhte tõttu vihkas Mirteni ema kõiki meessoost olendeid, kelle hulka kuulusid ka Mirteni kooli poisid. Kõik nad näisid isiklikult süüdi olevat ja vastutust kandvat Mirteni ema luhtunud abielu pärast. Mõistagi oli ema oli vanamoodne ja tema hoiak tobe. Vahel tabas Mirten end soovimas, et tal oleks mingi mõistlik kasuisa. „Nad tahavad selle mulle heastada,“ selgitas Mirten vaikselt, pilk maas. „Mille?“ imestas ema. „Ee… kiusamise, ma arvan.“ Ema takseeris tütart pikal pilgul. „Ära mine,“ hoiatas ta uuesti. „Sellest tuleb ainult halba.“ Kuid Mirten oli otsusele jõudnud. „Ma lähen! Pole mõtet õhku raisata, et mind ümber veenda!“ Kui Mirten lahkuma valmistus, seisis ema esikus nagu hoiatav stopptuli, käed rinnal risti ja takistas tal väljumist. „Ema…“ ohkas Mirten. „Ei lähe sa kuhugi!“ põrutas esivanem otsustavalt. „Ma pole enam kuueaastane, kellele sa keelde ja käske jagad,“ sai Mirten pahaseks. Väljast kostis autosignaal. Sebastian oli kohal. Vasturünnaku asemel tuiutas ema tütre tillukestest kunstpäevalilledest peavõru. Mirten oli selle viimasel hetkel juustele surunud. Kollased õied sobisid hästi tema kiharate heleda tooniga ja takistasid mingil määral ka juuste kontrollimatut näo ümber lendlemist. „Sinised päevalilled,“ ütles ta. „Mida?“ ei saanud Mirten aru. Ema sirutas sõrme tütre peaehte poole ja puudutas korraks õisi. Temast hoovas häirivat metspipra lõhna. Küllap mingi uus imelik deodorant. „Need pole ju sinised,“ sattus Mirten segadusse. „Oled värvipime või?“ „Sinised päevalilled,“ jäi ema kangekaelselt oma väite juurde. „Ma lähen nüüd, kui sa muidugi lubaks.“ „Ei!“ Mirten ohkas ja suunas oma kivinenud pilgu emale. See tõusis õhku nagu pabernukk ja maandus turvaliselt paar meetrit uksest eemal. Asjade liigutamine oli läinud järjest hõlpsamaks. Inimesega polnud Mirten seni küll proovi teinud, kuid nagu näha, polnud seegi mingi kunst. Ema oli läbielatust jahmunud. Ta silmad hakkasid pilkuma ja lõug värisema. „Sina… sina!“ sajatas ta. „Ma arvasin, et meie esiemade needus on unne suikunud, aga nüüd… Mu oma tütar!“ „Jäta!“ „Nõid! Nõid!“ kriiskas ema edasi, kuid see sumbus uksepaugatusse ja Mirteni põlgusesse. Naeratav Sebastian, pimestavalt ilus nagu alati, ootas juba õues. Kas tõesti õnnestumine?
Mirten polnud Sebastiani pool kunagi käinud. Ta tundis end poisi seltskonnas kohmetuna, teadmata, kuhu istuda või astuda. Segadust suurendas omakorda Sebastiani särav naeratus ja lahke olek.
Kui nad pärale jõudsid, oli pidu juba täies hoos. „Ossaa!“ käis jahmatusekahin läbi toa, kui tavatu paar ruumi astus. Mirten tajus endal kümneid kõõrdpilke ja pidi piinlikkusest maa alla vajuma. „Selg sirgu, sa oled ju ilus tüdruk,“ meenusid talle korraga kehkaõpsi julgustavad sõnad. Nõnda ta talitaski. Ma saan hakkama, kinnitas ta endale. Mis see üks pidu siis ikka ära ei ole. Võib-olla nad tahavad tõesti andeks paluda? Jõukus ei avaldanud Mirtenile muljet, küll aga Sebastiani soov tüdruku läbielatud kannatusi korvata. Olgugi, et poiss ise polnud teda kunagi otseselt kiusanud, paistis ta olevat endale pähe võtnud mingisuguse vastutuse olnu heastada. Võib-olla Kareni pärast. Tüdruk oli olnud üks esikiusajaist. „Ilus kleit,“ tunnustas poiss. „Ise õmblesin.“ „Tõesti? Äge.“ Sebastiani kohmakas viisakus meeldis Mirtenile ja ta tundis end seeläbi pisut paremi­ni. Karen püsis neist eemal, tüdrukutepundis, ja noogutas paar korda Mirtenile julgustavalt. Ka pidu oli äge. Tasapisi sulas Mirteni puine hoiak, ta nautis head toitu ja jooki, mida oli külluses. Sebastian oli tore ja jutukas kaaslane, kes hoolitses pühendunult selle eest, et Mirtenil oleks kõik vajalik olemas.

Alasti ujuma?
Sellest, et pealtnäha meeldiv õhtu kujuneb katastroofiks, sai Mirten aru alles hiljem. Siis, kui oli juba hilja. „Nüüd kõik ujuma!“ kamandas Karen. „Jätkame kokteilipeoga!“ Ta käsivarrel lebas kohev kuhi lumepehmeid hommikumantleid, mida ta seltskonna hulka laiali pillutas. Karen näis end Sebastiani pool igati koduselt tundvat, sobides peo eestvedaja rolli hästi. Küllap ta oli siin sageli viibinud. „Praegu?“ imestas Mirten. Väljas võis olla vaevu kümmekond kraadi sooja, kui sedagi. „Mul on bassein,“ naeris Sebastian. „Sisebassein. Korralik küte ja soe vesi, ära muretse. Joogid ka tasuta. Mis sa hing veel ihkad, eks?“ Muidugi. Bassein, mõtles Mirten. Jaguar, maastur ja sportauto, villa ja luksusreisid. Kas saakski kellegi elu veel imelisem olla? „Tule, see on lõbus,“ julgustas Sebastian ja napsas mööduva Kareni käest Mirtenile ühe hommikumantli. Selle luksuslik pehmus paitas tüdruku sääri ja käsivarsi.Mirten kõhkles, kuid nähes, kui loomulikult kõik käituvad, surus oma kartuse alla. „Jääb ära, mul pole ju ujumisriideid,“ kurtis ta, lootuses, et peokorraldajad on ka sellele mõelnud ja leiavad talle kusagilt kapist mõne sobiva trikoo. „Meil kellelgi ei ole,“ naeris Karen. „Mis sellest siis ikka on, lähme alasti, kah asi. Me pole ju võõrad.“ Mirten jahmus. Ta oli küll paar pokaali veini joonud, kuid see polnud sellest kuigivõrd julgust juurde saanud, pigem pisut uniseks muutnud. „Tule, ma näitan sulle tuba, kus võid ümber riietuda,“ ütles Sebastian koduselt ja tõusis.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar