horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Soolaleivapidu kahekesi

„Kunagi ei tea, kuhu võid kaotada või kust võid leida...” oli armastanud öelda Margiti ema. ­Ootamatult sai tütar sellest tarkusest aru.

Armastatud töö, koosviibimised sõpradega, näitused, teatrid ja reisid – see kõik on suurepärane. Kuid nagu selgus, ei saa see kõik naist tõeliselt õnnelikuks teha.
Oli soe oktoobriõhtu. Õhus lõhnas vihma ja märgade lehtede järele. Margit kõndis töölt koju, nähes vaeva, et pisaraid tagasi hoida. Polnud ka mingi ime – see oli tavaline depressioon. Kõik kulges tavapäraselt – pärast järjekordse äriprojekti valmissaamist valdas teda alati lohutamatu tühjuse tunne.
Nagu tavaliselt, tundis ta ka nüüd sisimas, et mingi oluline osa tema elust on läbi saanud. Ehkki Margit teadis suurepäraselt, milline saab olema järgmine – uus projekt, kohtumised sõpradega, puhkepäevadel teatri- ja kinokülastused. Nii oli see alati olnud ja kindlasti saab ka seekord olema.
Väljavaated näisid olevat ju üsna normaalsed, kuid naine tundis viimasel ajal, et tal on puudu millestki väga olulisest.

Väsinud üksindusest
Margit oli väsinud üksi olemisest. Ta unistas perest, soovis, et kõrval oleks keegi lähedane inimene, maalis oma kujutlusvõimes pilte romantilistest õhtutest küünlavalgel ning neile järgnevatest kirglikest öödest. Naine soovis oma armsamat maitsvate hommikusöökidega kostitada ja hiljem, lahku minnes, igatsusega järgmist kohtumist oodata. Mehe tugevale õlale toetuda ja tunnistada, kui väsinud ta on üksindusest ning kuidas unistab merelainete kohinast, soojast liivast ja ta tugevate käte puudutusest.
„Kõik, stopp! Parem on sellele mitte mõelda, teeb asja ainult hullemaks. Lähen hoopis poodi ja ostan endale meeleheaks mingi nipsasjakese.”
Margitile jäi silma vaasidega vitriin. Tal polnud kunagi kodus ilusat vaasi olnud. See polnud lihtsalt vajalik. Ta võttis külalisi vastu harva ja ka ise jõudis koju alles pärast tööpäeva lõppu.
„Pean endale uue vaasi ostma,” otsustas naine. „Võib-olla muutub ka mu elus siis ka midagi.”
„Tere! Kas sa mäletad mind?”
Margit rebis pilgu hiigelsuurelt kreeka stiilis vaasilt lahti ja pöördus hääle suunas. Tema kõrval seisis pikka kasvu, tumedapäine mees, kellel oli vaevumärgatavat halli juustesse tekkinud. Naisele tundus, et ta oli seda meest juba kusagil kohanud.
„Ma mõistan, sellest päevast on nii palju aega möödunud. Meid tutvustati Hispaanias toimunud konverentsil, ehk mäletad? Ma pöörasin end baarileti ees kohmakalt ringi ja sa valasid oma šampanja minu pintsakule.”
„Jah, tõepoolest,” meenus Margitile. „Harri! Ja perekonnanimi... oli kuidagi loodusjõududega seotud.”
„Tuisk.”
„Täpselt! Vabandust, et ma kohe ära ei tundnud. Soovid ka midagi osta?”
Kaks aastat tagasi olid nad tõepoolest Madriidis teaduskonverentsil olles tutvunud, kuid see oli olnud Margiti jaoks raske aeg – ta oli äsja oma kallimast lahku läinud ja elas ikka veel üle emotsionaalset möllu enda sees ning ei pööranud ümbritsevale eriti tähelepanu.
Uus eluperiood algamas
Aga nüüd tuli talle kõik selgelt meelde. Bankett, mis korraldati konverentsi lõppemise puhul ja ka pikka kasvu kohmakas mees, kelle ta šampanjaga üle valas.
„Ära pahanda Harri peale,” oli üks tema kolleegidest pärast äpardust Margitile kõrva sosistanud. „Tal on just lahutus pooleli. Ta pole päris tema ise. Harri üritab vastupidist teeselda ja lõbus näida ning meie teeme näo, et ei märka midagi. Püüa sinagi sama teha.”
Margit noogutas, kuid sisimas tundis ta mehele kaasa. Kes siis veel, kui mitte tema, peaks teadma, mis on lahkumineku valu. Aga nii palju aega on möödunud... Tõenäoliselt on Harril õnnestunud juba uus pere luua.
„Kas oled midagi juba välja valinud?
„Veel mitte. Näin ilmselt otsustusvõimetuna, kuid mul on algamas uus eluperiood ja tahtsingi endale uue kella osta. Vaatan kella ja elan uutmoodi.”
„Kas abiellusid? Või said isaks?”
„Ei, seda mitte. Põhjus on muus – olen endale selles piirkonnas siin uut korterit ostmas. Tõsi, lõplikku otsust pole ma veel teinud. Kuule, äkki oled nõus pilgu peale viskama ja nõu andma. Vaatad kriitilise naisepilguga üle...”

Eliise Mäesalu Illustreeriv foto: A. Pärtel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar