horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Sosinad sirelites

Ema juuresolekul püüdsin alati olla heatujuline ja rahustav. Sisimas kurvastasin minagi, kuigi eelistasin seda teha salaja ja omaette. Üks meist pidi tugev olema ja ma teadsin, et see pean olema mina.

Mu emale ei meeldinud poes käia. Me tegime seda vaid erandjuhul ja viimases hädas, kui köögikappi polnud jäänud enam ainsatki leivaviilu või kui seisin tõsiasja ees, et kõik mu kandmiskõlbulikud riided on suvega väikeseks jäänud.
Ema ei armastanud vaaritada, kuigi kunagi olid ka ajad, mil ta tegi seda meelsasti ja imehästi. Nüüd sõime peamiselt kiirtoitu, konserve ja poolfabrikaate. Me toitusime selleks, et elus püsida, enamasti püstijalu, möödaminnes ja rõõmutult, sest söögitegemine oli muutunud emale vastumeelseks. Olin lepliku loomuga ja mu vähenõudlike hammaste alla kõlbas kõik, mis vähegi süüa sündis.
Täna oli emal ees üks neid pilke, millest teadsin, et meie seekordne poekülastus ei saa kerge olema. Ta oli autojuhtimisel hooletu ja eemalviibiv, nagu ei läheks talle ta elu vähimatki korda. Koondasin tähelepanu kõrvalistele asjadele ja hoidsin hinge kinni, et me õnnelikult pärale jõuaks.
Emaga ei olnud lihtne, eriti viimastel aastatel, aga sellest hoolimata tundsin end tema seltsis rahulolevalt ja turvaliselt. Olime lähedased, sestap tunnetasin vaistlikult ta kurbuse tumedaid hoovusi ja püüdsin omalt poolt teha kõik, et neid leevendada – keetsin talle kakaod ja tõin hommikusöögi voodisse, lugesin ette päevalehte ja püüdsin kodu korras hoida.
Ema päevad kulgesid enamjaolt uneledes. Ta oli äraolev ega ei paistnud end ümbritsevat suuremat märkavatki. Majapidamisasjadega tegeles ta vaid niipalju, kui hädapärast vajalik ja veetis ülejäänud aja kas lugedes või vannis mõtiskledes. Mu ema meelisajaviiteks oli istuda meie räämas kodu kitsukesel terrassil ja vaadata, kuidas sirelipõõsad tuules kiikusid. Ta tavatses seda teha igal aastaajal ja iga ilmaga. Hoolimata jäisest tuulest, kingadele tilkuvast vihmast või lumeveest. Mõnikord olin talle seltsiks, kuid enamasti hakkas mul õige kiiresti igav ja niisama unistamise asemel riivas mu pilku sada tegemist vajavat tööd – uue puukuuri ehitamine, aia parandamine, kaevu korrastamine ja trepi valamine. Vahel kahetsesin kibedasti, et ma polnud raasukegi vanem, et kõiki neid töid osata. Ema juuresolekul püüdsin alati olla heatujuline ja rahustav. Sisimas kurvastasin minagi, kuigi eelistasin seda teha salaja ja omaette. Üks meist pidi tugev olema ja ma teadsin, et see pean olema mina. Eelkõige valmistas mulle tuska mu enese abitus ja võimetus meid ümbritsev viletsus minema pühkida.
„Ema, sul on külm, läheme sisse,“ tuletasin talle nii mõnigi kord reaalsust meelde ja laotasin talle vana villase pleedi õlgadele, kuid ema ainult naeratas mulle oma nähtamatut naeratust ja jätkas sirelipõõsaste vaatlemist.
Hoolimata ema apaatsusest oli meil teineteise seltsis tore. Me olime sõbrad ja mõttekaaslased, kellel oli võimatu ette kujutada elu ilma teineteiseta. See oli tervendav teadmine, et mu ema vajas mind niisama palju nagu mina teda.

Pikk piinav päev isaga
„Sa võid vabalt iga kell meie juurde kolida,“ pakkus isa ühel pühapäevahommikul, kui ma kokkuleppe kohaselt taas teda külastasin.
Vaatasin isa kiilanevat pealage ja tuhme pruuni silmi ning tundsin endas vaikset põlgust tekkivat.
„Aga ema?“ küsisin ja mõtlesin, kas tal tõepoolest jätkub tahumatust välja pakkuda võimalus paigutada ema hooldekodusse, et ta lihtsalt jalust ära oleks.
Isa tegi käega hoogsa kaare, nagu kavatseks seinale midagi maalima hakata. „Su ema on eluaeg olnud unistaja. Mis parata, sääraste elu on kord juba keeruline. Ideaalid vastavad harva tegelikkusele ning unelmais ehitatud elu reaalsusele. Oleks viimane aeg, et miski ta ärkvele raputaks.“
„Sa mõtled – minu lahkumine?“
Isa noogutas, ent jättis hooldekodu-variandi õnneks välja käimata.
Usun, et sel hetkel, mil me isaga mäkibaari kleepuva laua taga oma rasvast tilkuvaid burgereid nätsutasime ja teineteise vastu kenad üritasime olla, ma isegi ei soovinud, et ema ärkvele virguks, kui talle juhtumisi teisiti meeldis. Ma isegi ei lootnud enam, et isa meie juurde tagasi koliks ja kõik oleks taas endine, sest teadsin, et miski nende kahe vahel ei saa enam kunagi endiseks. Ainus, mida ma isa puuriva pilgu lõksu sattunult tahtsin, oli lauast tõusta, burgerikohviku uks kinni kõmatada ja koju joosta. Aina joosta ja joosta, eemale tema juurest, kuni meie äärelinna majalobudik taas paistma hakkab ja sirelipõõsa tagant mulle vandeseltslaslikult oma rähmast silma pilgutab.
„Tänan, aga me saame hakkama,“ pigistasin endast välja viisakuse. „Emal läheb juba palju paremini.“
Isa kehitas näilise ükskõiksusega õlgu, kuid tema näoilme väljendas pettumust. „Eks sa ise tea. Pakkumine jääb jõusse.“
Kombekohaselt veetsin igal pühapäeval isa ja tema uue pere seltsis pika ning piinava päeva. Isa uus naine Sille oli kahtlemata kena inimene ja mul oli temast isegi pisut kahju, sest ta paistis olevat pähe võtnud kinnisidee minuga hästi läbi saada.
„Mark, kas sulle piljard meeldib? Mis sa arvad, kui läheksime täna loomaaeda? Ma mõtlesin järgmiseks pühapäevaks midagi head küpsetada, kas sulle aprikoosikook maitseb?“
Sille entusiasm valmistas mulle piinlikkust ja mul oli ebamugav näha tema säravrohelistes silmades sillerdavat lootust, et ükskord saavad meist siiski sõbrad. Paraku oli ta võõras ja sissetungija ning kuigi olin temaga viisakas, polnud mul temast sisimas sooja ega külma.

Hirm lapseootel naiste ees
„Kuidas isa juures läks?“ küsis ema, kui ma lõpuks lõõtsutades kodutrepist üles jõudsin. Olin keeldunud laskmast end koju tuua ja läbinud terve tee joostes. Liikumine andis mu mõtetele kerguse ja tekitas meeldiva vabanemistunde, mis isa seltsis tihtipeale kaduma kippus.
„Su käed on jääkülmad,“ ütlesin vastamise asemel. „Kaua sa siin istunud oled?“ Ema naeratas hajameelselt. „Ma ei tea. Tunnikese?“
„Tule, ma keedan sulle kakaod.“
„Kakao on otsas.“
Otsusele jõudmiseks kulus vaid viiv. „Ma lähen toon. Olen poole tunni pärast tagasi.“
Ema klammerdus keelavalt mu käsivarre külge. Tundsin ta peenikeste jahedate sõrmede meeleheitlikku survet ja see heidutas mind. Kunagi oskasid need käed kõike – klaverit mängida, mulle kinnast kududa, köögiseina rõõmsaks kollaseks pintseldada ja käigult mu matemaatikaülesandele õige vastuse välja võluda. Nüüd lebasid need käed enamuse ajast jõude, nagu oleks elu neist välja voolanud.
„Ei, Mark, pole vaja. Ma ei taha praegu üksi olla.“
Ema käsi värises ja mu õlule varises süükoorem, et olin ta pikaks päevaks omapäi jätnud. „Ma järgmine pühapäev ei lähe enam.“
„Mine ikka, kui sulle meeldib.“„Mulle ei meeldi seal, pole kunagi meeldinud.“
Ema oli seda nägu, nagu ei usuks ta mind. Mingil põhjusel oli teda vallanud veendumus, et isa uue perega aja veetmine teeb mulle head. Ma ei suutnudki välja mõelda, mis mõttes ja vaevalt et ema seda isegi teadis. Kummatigi ei teinud ma isa, Sille ja tema väikese tütretirtsu seltsis eales midagi mõistlikku. Me uitasime ringi lõbustuspargis ja tsirkuses, käisime jalgpallivõistlustel ning hobuste võiduajamistel. Limpsisin jäätist, jälgisin, kuidas Sille oma mudilasega sekeldab, ja mu mõte rändas tahtmatult muudele asjadele. Lekkivale katusele, kiiva kiskunud aiale ja halvaendelisele õlilaigule autokapoti all, mille asukohta ma tuvastada ei osanud.
Muidugi oli ka neid töid, millega ma, hoolimata oma noorusest, rinda söandasin pista ja millega tegelemine mulle rahulolu pakkus. Leidsin keldrist mitu rulli kasutamiskõlblikku tapeeti ja pulberliimi ning tapeetisin oma toa seinad masendava poripruuni asemel helesiniseks. Paar paani läks küll pisut viltu, aga lootsin, et praak ei paista riidekapi tagant eriti välja. Ema üllatunud pilku nähes sain uut indu juurde ja mangusin, et võiksin üle tapetseerida ka tema toa. Ema jäi ebamäärase õla­kehituse saatel nõusse, ent peagi selgus tõsiasi, et rohkem tapeedivarusid meil kodus ei olnud. See tähendas vaid üht. Meil tuli poodi minna. Emale see mõte ei meeldinud. „Ma lähen üksi,“ olin varmas pakkuma.
„Ei, Mark. Sa ei jaksa üksipäini nii rasket kandamit tassida.“
„Ma panen rullid ratta pakiraamile ja sõidan hästi aeglaselt.“
„Jäta. Sa võid kukkuda.“
„Tule siis kaasa,“ käisin välja ainumõeldava lahenduse.
Ema kaalus ja tema helehallid silmad tõmbusid vastumeelsusest tumedaiks.
Ma teadsin, kui raske tal on ja kuidas ta sisimas kardab, seepärast ei kiirustanud ma teda takka, vaid lasin tal rahus aru pidada.
„Ma ei usu, et ehituspoodi kuigi palju lapseootel naisi satub,“ julgustasin teda pooltunnikese pärast, kui mõistsin, et ema kõhkleb ikka veel. „See on rohkem ikka meeste pärusmaa.“
„Arvad?“ Ema näris alahuult ning näis õnnetu.
„Kindla peale.“
Olin plaanile juba käega löömas, ent lõpuks jõudis ema otsusele. „Olgu. Lähme.“
„Sa ei pea, kui sa ei taha,“ keelitasin.
Kuid ema keerles juba riidekapi ees, näol kangelaslik ilme, nagu seisaks ees sõttaminek. „Tahan küll! Ja katsu sa mind takistada!“
Mõistagi polnud mul seesuguse kavatsuse varjugi. Ma teinuks mida iganes, et ema värske õhu, teiste inimeste ja mõne mõnusa varasügisese meelelahutuse juurde vedada.

Möödalibisev elusäde
Tee meie kodulinna ainsasse ehituspoodi kulges viperusteta. Ema ei unustanud käsipidurit peale, sõitis mõõduka kiirusega, käed rooli külge klammerdunud ja silmad pingsalt teel.
Müügisaalis oli valge ja jahe. Märkasin, kuidas ema poodi sisenedes automaatselt pingesse tõmbus. Mul hakkas temast hale. Hoolimata sellest, et tema raseduse katkemisest
oli möödas juba tervelt neli aastat, kartis ta ikka veel. Tema kõige suurem hirm oli näha lapseootel naist. Küllap meenutas vaatepilt talle mineviku läbielamisi, kurba kaotust ning elu ebaõiglust. Algusaastail lõppesid seesugused vahejuhtumid enamasti paanikahoo, õhupuuduse, vahel ka kokkukukkumisega. Aja möödudes muutusid need õnneks harvemaiks ja kadusid lõpuks sootuks, kuid ema hirm ja vastumeelsus väljas käia ning inimestega suhelda jäi.
Märkasin eemal kaht meest põrandaliistude üle aru pidamas. Kumbki neist ei tundunud ohtlik olevat. Meist mõne meetri kaugusel uuris üks vanem naine puidupeitside valikut. Ema nägi oma õrnas lillemustrilises suvekleidis, sasiste heledate juuste ja kohmetu olemisega välja nagu äraeksinud laps. Talutasin ta inimestest osavalt eemale, tapeediriiulite ette. Seal olime õnneks omapäi. Suurt valikut värviküllaseid seinakattematerjale nähes ema pinge hajus pisut. Korraks paistis talle meenuvat tema kirglik armastus värvide, õhu ja valguse, kunsti, muusika ja endise elu järele. Ta põskedele tekkis pisut puna ja silmadesse elusäde.
„See on päris kena,“ jäi ta lõpuks ühe suuremustrilise õunakarva tapeedi juurde.
„Mõtlesin just sama,“ naeratasin.
„Soovite osta?“ kõmises ühtäkki selja tagant sügav bassihääl. Otsekui maa alt ilmus meie ette keskealine tumedapäine mees, kes kandis helevalget varrukateta särki ja rinnasilti, millelt võis lugeda „Märt.“ Mehe nägu väljendas asjatundlikku heatahtlikkust. „Olete õnnega koos, sest täna on kogu kaup kahekümneprotsendise allahindlusega.“
Piidlesin murelikult oma ema, kes tõmbus mehe sõnade peale kühmu. Jume oli ta näolt kadunud ja käsi otsis riiulilt tuge.
„Jah, tänan, me võtame neid õunatooni tapeete kuus rulli,“ ütlesin kiiresti ja suundusin kassa poole.

Heatahtlik võõras
Ema kaotas ainsa silmapilguga asja vastu huvi. Ta jättis mu tapeetide ja müügimehega sinnapaika ja põgenes ülepeakaela, paistes üldse unustanud olevat, miks me poodi tulime. Saanud ostuga ühele poole, pomisesin pisut üllatunud Märdile, kes emale järele vaatama oli jäänud, paar tänusõna ning tõttasin emale järele.
Paraku sai siinkohal meie õnn otsa, kuna meie päevinäinud pruun Volkswagen keeldus käivitumast. Hoolimata pingsast pealekäimisest ja süütega mängimisest tõi masin kuuldavale kõigest ühe unise urahtuse ja vajus seejärel taas unne.
„Pidi see ometi juhtuma!“ ahastas ema ja kattis näo kätega.Mulle meenus auto all pesitsev salalik õlilaik, mis oli iga päevaga pisut suuremaks muutunud.
„Pole viga. Me võime jala koju minna,“ ütlesin lõpuks vaikselt.
„Jah,“ nõustus ema, kuid ei liikunud paigast.
„Vajate abi?“
Võpatasin, vaatasin hääle suunas ja mu silmad kohtusid müügimees Märdi omadega.
„Tänan, aga saame ise hakkama,“ kostsin poolihääli.
 „No vaatame seda asja,“ lausus Märt ning avas palumata autokapoti kaane.
Ema oli seda nägu, et hakkab kohe nutma.
„Ära pabista, ta lihtsalt uurib natuke ja läheb siis minema,“ rahustasin teda.
Märt sehkendas natuke aega kapoti all ja hüüdis lõpuks: „Proovi nüüd!“
Ema püsis endises asendis.
„Süüde,“ aitasin teda tagant.
Nagu läbi une sirutusid ema sõrmed võtmeteni ja keerasid pisut. Mootor turtsatas ja hakkas siis vastu tahtmist nurruma.
Ohkasin kergendatult.
Mõne aja pärast ilmus akna taha uuesti Märdi nägu. Ta päevitunud põsel ilutses tilluke õlitriip, mis valmistas mulle natuke nalja.
„Suur tänu, palju me abi eest võlgneme?“
„Kaugel elate?“ küsis Märt vastu.
„Linna teises servas, vana bensiinijaama juures.“
„Kena, sinnamaani veab välja, aga pikka reisi ma selle masinaga ette võtta ei soovitaks. Karteritihend lekib ja uus õhufilter tuleks panna. Millal te viimati õli vahetasite?“
Kehitasin õlgu. Mul polnud õrna aimugi.
Märt koputas aknale ja andis märku, et me selle avaks. Ema ei liigutanud end, vaid vahtis ainiti kuhugi enda ette. Küünitasin end üle tema ja kerisin aknaklaasi natuke allapoole. Tekkinud prao vahele ilmus väike valge sedel. Napsasin pakutu pihku.
„Tulge homme õhtul, siis on mul mahti auto üle vaadata,“ ütles Märt.Keerutasin sedelit käes, oskamata asjast midagi arvata.
„Pean väikest autoremonditöökoda,“ täpsustas mees. „Niisama hobikorras tegevus, mis toob pisut taskuraha sisse.“ Märt naeris ja paljastas oma ühtlase valge hambarea.
Ema ei naeratanud vastu. Ta ainitine pilk püsis poe valgeks võõbatud uksel.
„On teiega ikka kõik korras, proua?“ uuris mees ja ta kulmude vahele tekkis murelik kurd.
„Jah, tänan,“ ärkas ema lõpuks unest. „See on teist väga lahke, aga kahjuks pole meil võimalik tulla.“
Märt taganes paar sammu ja surus käed allaandvalt püksitaskutesse. „Kena. Kui ümber mõtlete, siis teate, kust mind leida.“
Ema tagurdas parkimisplatsilt välja ega heitnud pilkugi tahavaatepeeglisse, kust vaatas vastu sõbralikult viipav Märt, kes nägi ses heledas septembrihommikus välja nagu heatahtlikkuse kehastus.

Siin te siis elate...
Pärast linnaskäiku kaotas ema hulgaks ajaks ümbritseva vastu huvi. Ta sulgus vannituppa, veetis aega mõtiskledes ja ürdilõhnases vahuvees ligunedes. Tapeedirullid vedelesid esikunurgas, kuid ta ei paistnud neid märkavatki. Keetsin emale kannutäite viisi kakaod, sest see oli ainus meelepärane, mida ta lõpmatuseni tarbida võis, üritasin kartulitest ja külmutatud seentest midagi söögikõlblikku meisterdada ega olnud jalus, kui tal tekkis tahtmine terrassil uneleda. Peagi said külmkapist otsa nii piim, juust kui ka konservivaru, aga see ei paistnud meid kumbagi morjendavat. Mu ainus mure oli see, kuidas emasse taas pisut elujanu puhuda. Mingi seitsmenda meelega teadsin, et ta ei kurvastagi niivõrd isa kaotuse, kuivõrd armastusest ilmajäämise pärast. Armastus oli tema jaoks kõik, eelkõige eksistentsi mõte ja hindamatu eluenergia. Ema veendumusel oli armastus koos raseduse katkemise ja isa lahkumisega tema elust jäädavalt kadunud, tema käest ülekohtuselt ära võetud. Järele jäin küll mina, aga sellest ei paistnud kunagi täielikult piisavat. Ajuti vihkasin end suutmatuse ja küündimatuse pärast emale ta üüratut kaotust korvata. Seetõttu püsisin leplikult alandliku teenri rollis ja ümmardasin teda nagu oskasin.
Paari päeva pärast võtsin autoteema uuesti jutuks.
„Märt paistis päris sõbralik, eks ole?“
„Võib-olla,“ ümises ema.
„Kui me parandusse ei lähe, siis tema sõnutsi me varsti enam ei sõida.“
Teema ei paistnud emale mingit huvi valmistavat. „Pole hullu, mul on kusagil vana jalgratas, küllap käib see ka.“
Vahtisin emale uskumatul ilmel otsa. „Nalja teed või? Sulle ju ei meeldi rattaga sõita.“ Ema nägu valgustas hädine naeratus. „Pole viga, küllap harjun.“
Tõusin otsustavalt püsti. „Kõige mõistlikum oleks siiski lasta Märdil auto üle vaadata.“
„Palju meil üldse raha on?“
„Natuke on. Isa tegi eelmisel nädalal ülekande ja muretsema me ei pea.“
Õnneks polnud emal rohkem vastuväiteid. Ta pühkis käed kleidiserva sisse kuivaks, lükkas kingad jalga ja järgnes mulle.
Märdi garaaž kujutas endast üht kõige huvipakkuvamat kohta, mida olin näinud. Siin leidus nii mõndagi, alates kruvidest ja lõpetades kõikvõimalike autovaruosadega. Kõikjal valitses süsteemne kord ja puhtus. Mulle hakkas siin otsekohe meeldima. Mees ise võttis meid vastu laia naeratusega, nagu oleks pikisilmi oodanud.
„Selle sõbrakesega läheb sutsu aega, aga paari õhtuga saan asja korda,“ patsutas ta meie pruuni Volksu kapotti, nagu oleks tegu haruldast tüüpi hobusega. Ema heitunud ilmet nähes kiirustas ta lisama: „Ärge muretsege, teie auto on heades kätes.“
Märt pidas sõna. Ülejärgmisel õhtul veeres Volks meie õuele, tehes seesugust rahulolevat õlitatud häält, nagu oleks uuele elule ärganud. Märt loetles üles, mida kõike ta Volksu heaks teinud oli – seda oli kaugelt rohkem, kui olime palunud – , ent ema õieti ei kuulanudki.
Märdil ei olnud äraminekuga kiire. Kui olin talle töö eest tasunud, jäi ta huviga ümbrust takseerima.
„Siin te siis elate,“ nentis mees.
Olin ülimalt teadlik maja ja õue viletsast väljanägemisest. Mul oli piinlik, et võõras silm näeb korralagedust, mida ma polnud suutnud ega osanud likvideerida. Koos isa lahkumisega oli jäänud kõik unarusse. Umbrohi ja võsa kasvasid kiiremini kui ma hävitada jõudsin ning kõrvalhooned lagunesid hirmutava kiirusega, nagu oleksid teadnud, et majas korralikku mehekätt nagunii pole.
„Jah, siin me elame,“ kordasin, mõistmata enesekaitseks midagi tarka öelda. Polnud sõnu, et vabandada end välja kogu käest lastud olukorra pärast, millest mul jõud üle ei käinud.
„Kahekesi?“
„Jah.“
Märt heitis kiire pilgu kaevu ja mõmises midagi. „See vajaks puhastamist. Kraanist vett tuleb?“
„Ikka.“
„Ummistusi on olnud?“
„Mitte eriti.“
„Elekter vilgub vahel?“
„Mõnikord.“
Märt näis vastustega rahule jäävat. Ta tegi tiiru ümber maja, vaatas pooleldi pügatud hekki ja mu saamatult parandatud aiaväravat ega öelnud midagi.
„Näeme siis,“ viipas ta hüvastijätuks.
„Näeme,“ manasin hääle reipaks, suutmata ette kujutada, millal või kuidas. Võimalus, et ma oma melanhooliasse langenud ema niipea uuesti ehituspoodi saan, oli olematu.

Möödanikust tuleb lahti lasta
Mingil veidral põhjusel sai Märdile harjumuseks meie pool käia. Ta tuli enamasti õhtul kella kuue paiku ja lahkus hilises videvikus, kui väljas enam toimetada ei näinud. Esimesed õhtud mässas ta kaevu kallal, seejärel vahetas majas välja kõik elektrijuhtmed ja võttis ette aia parandamise. Edasi pühendas ta mind autoremondi saladustesse. Mulle jäi mõistetamatuks, miks ta seda kõike tegi, aga arvasin, et küllap on tal lihtsalt igav.
Märdiga koos tegutsemine oli pae­luv ja põnev, märksa põnevam, kui isa uue perega kusagil kohvikus sunnitud vestluse arendamine, üksteise toidueelistuste üle naermine, talviste reisiplaanide pidamine või lihtsalt niisama aja surnuks löömine.Kui Märt oli meil, hoidis ema enamasti eemale. Esiotsa püsis ta toas ja ainus elumärk temast oli aknakardina liikumine, et meie tegemistel silma peal hoida. Päevade möödudes kadus ta võõristus siiski niipaljukest, et ta usaldas terrassile istuma tulla. Tervitasin seda muutust laia naeratusega, tõin talle suure tassitäie tulikuuma kakaod, paar ajakirja sirvimiseks ja vaatasin, et pleed oleks külma kaitseks käepärast.
„Muide, mis sellest tapeedist on saanud, mis te ostsite?“ uuris Märt minult ühel õhtul.
Kehitasin piinlikkustundega õlgu. „Ei midagi erilist.“
„Ootab abikätt?“
„Võib-olla paremaid aegu.“
„Kõige parem aeg ongi alati käesolev hetk,“ väitis Märt. „Mul on sulle kingitus.“
„Tõesti?“ olin üllatunud.
Märt sobras oma asjades ja pistis siis mulle pihku väikese pikliku karbi. „Vean kihla, et unustasite tookord tapeediliimi ostmata.“
Naeratasin. „Õigus.“
Emal toa tapetseerimise osas vastuväiteid ei olnud. Ta hoidis teelt eest, näol ükskõikne ilme, nagu ei puutuks toimuv üldse temasse. Märdi otsusekindlal pealehakkamisel edenes tapeetimine jõudsasti ja ema tuba sai õige pea kena ning värske väljanägemise.
„On ta sul alati selline?“ küsis Märt minult, kui olime lõpuks remondijäägid kokku korjanud, liimipintslid puhtaks pesnud ja trepil hinge tõmbasime.
„Milline?“ esitasin igaks juhuks vastuküsimuse.
Märt näis õiget sõna otsivat. „Äraolev?“
„Ei.“ Kaalusin, kas rääkida meie abivalmile heategijale sellest, kui elurõõmus ja teotahteline oli ema olnud enne seda, kui neil isaga tekkis mõte veel üks laps saada. Siiski pidasin targemaks vaikida ja otsustasin, et kui ema tahab, räägib sellest ise kunagi.
„Seda ma arvasin,“ lausus Märt ega pärinud rohkem midagi.
Pikapeale hakkas ema meie ootamatu külalisega harjuma ja sulas lõpuks sedavõrd, et kutsus vahel Märdi enda seltsi terrassile istuma.
„Olen tahtnud juba ammu küsida, mida sa seal näed,“ ütles Märt ühel õhtul talle ja viipas aianurgas vohavate põõsaste suunas.
„Sosinaid,“ lausus ema tõsisel pilgul.
„Kuidas, palun?“
„Sosinaid sirelites,“ täpsustas ema.
Märt muigas ja hüpitas kruvikeerajat käes. „Kahjuks puudub mul kujundlik mõtlemine. Räägi nii, et lihtne töömees ka aru saaks.“
Ema naeratas nõrgalt ja asus selgitama. „Kui me Rainiga, noh, minu eksabikaasaga, selle maja ostsime, istutasime aianurka sirelid. Need kasvasid jõudsasti ja meile meeldis vaadata, kuidas nad õitsesid, lehti langetasid ja taas nuppe ajasid. See looduse järjepidevus oli justkui meie suhte püsimise sümboliks. Ent nüüd pole mul teha muud kui kõike üksipäini meenutada. Vahel sasib tuul põõsaid ja siis sirelid justkui sosistaks mulle millestki.“ „Millest?“
„Kaotsi läinud õnnest,“ vastas ema valehäbita.
Märt vaikis pikalt. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl tasane ja toetav.
„Ma tean, et seda on kerge öelda, aga minevikus elamine ei päästa sind. Möödanikust tuleb lahti lasta ja ettepoole vaadata.“
„Aga kui ees pole midagi peale tühjuse?“
„Vaevalt. See on su enda fabritseeritud kujutelm, mis hoiab su mineviku lõksus ja takistab õnnelik olemast. Vahel on ees rohkem kui me lootagi julgeme.“
Kuigi Märt seltsis pigem minuga ja oli emaga suheldes ettevaatlik, õnnestus neil viimaks jutule saada. Kuulsin oma ema lõbustatult ja ülemäära sõnu valimata lobisemas, nagu vanadel headel aegadel, ning see valmistas mulle suurt rõõmu.
Tasapisi hakkasin märkama emas toimuvaid muudatusi. Hall villane, ilmetu kleit, mida ta igapäevaselt kanda tavatses, kadus kapisügavusse ja asendus märksa kirkamat värvi seeliku ja pluusiga. Ta tegi midagi oma juustega, sest need muutsid tooni ja lõid päikese käes kaunilt särama. Nii mõnelgi korral kuulsin teda Märdi seltsis naermas ega suutnud oma kõrvu uskuda.

Turvatunde alustala
„Kuidas teil siis läheb?“ uuris isa ühel järjekordsel pühapäeval, mil tema seltsis taas aega veetsin. Jälgisin ühe silmaga, kuidas akrobaat rannaliival põlevaid tõrvikuid õhku loobib ja tundsin kerget tüdimusevirvet. Märt oli mulle äsja õpetanud, kuidas treppi valada ja mu käed sügelesid tegevuse järele.  
„Vastab see tõele, et emal on peika?“ küsis ta ühtäkki.
„See pole sinu asi,“ nähvasin ebaviisakamalt, kui oleksin tahtnud.
Üle isa lauba joonistus pikk mõtlik kurd. Ta vaikis kaua, enne kui rääkima hakkas.
„Ma tean, et olen sandisti käitunud. Ilmselt vihkate mind südamepõhjani.“
„Keegi ei vihka sind,“ väitsin neutraalsel häälel.
„Nojah. Muidugi on su emal raske. Lapsekaotus, ära arva, et see on kõigest traagika tema jaoks. Mind puudutas see samamoodi.“
Soovisin sisimas, et ta vait jääks, aga isa lasi aina edasi ning mul polnud söakust teda katkestada.
„Ma oleks pidanud olema tema kõrval ja tuge pakkuma, aga see polnud lihtne. Aina pill, pisarad ja süüdistused. See on iga meesterahva jaoks liiast, kas sa ei arva?“
„Sa ei pea midagi selgitama,“ suskasin vahele. Sama väsinud, nagu oli isa kooselust meiega, olin ma väsinud tema sõnadevoolust ja eneseõigustustest. Sellel polnud enam mingit mõtet. See ei suutnud liigutada paigast üht ainumatki kivikest. Sõnad ei saanud midagi päästa. Isa oli teinud oma valiku, läinud üht ja meie teist teed. Hetke pärast jätsime hüvasti, ma hüppasin oma ratta sadulasse ja kihutasin tagasi koju, kus ootasid mind ema, kes oli taas köögis tegutsemisjärje üle võtnud ja lubanud mandlikooki teha, ning Märt, kellest oli saanud meie pere parim sõber ja turvatunde alustala.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar