horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks

Maale elama asunud Reti kutsub sügistalgutele appi oma linnas elavad õed. Nende külaskäigud muudavad pererahva elus pikapeale nii mõndagi.

„Ilm on ilus, kas lähme jalutama?“ ütles Reti väikesele Roosiliisile. Roosiliis oli tilluke ega osanud emale midagi vastuseks kosta, ainult pilgutas nõusoleku märgiks oma suuri siniseid silmi. Roosiliis oli hea laps. Virises vähe, magas palju, enamiku ärkvelolekuajast püsis vait ja vaatas uudistava pilguga ümbrust.
Reti toppis lapsele sooja kampsuni selga, haaras varnast jope, tõstis lapse vankrisse ja nii nad läksid.
Sisimas Reti vihkas neid jalutuskäike. Minna polnud õieti kusagile, kõikjal ainult tume tühi mets, lähim linn asus saja kilomeetri kaugusel.
„Siin me nüüd oleme, omadega metsas,“ ümises ta endamisi.
Matsakat käru üle puujuurte vedada oli keeruline ja ebamugav. Metsas valitses sünge hämarus, puud kohisesid, valitses kõrvulukustav vaikus. Reti korjas maast värvilise vahtralehe, seejärel teisegi ja pistis leiu tütrele pihku. Laps kilkas rõõmust. Lehti oli sügise hakul kõikjal. Terve aed oli niiske kõdumassi alla mattunud. Üksi ei suuda ma seda elu sees kokku riisuda, mõistis naine. Tuul lõõtsus halastamatult läbi Reti õhukese jope ja tõi kananaha ihule. Naine otsustas tagasi koju pöörduda.

Sünge ja kõle koht
„See on üks jube koht,“ kaebles Reti õhtusöögilauas.
Mees kühveldas isukalt ahjukartulit suhu ega teinud kuulmagi. Reti kordas oma väidet, igaks juhuks pisut valjemini.
„Sa räägid minu lapsepõlvekodust, naine,“ tõreles Tuudur.
Reti vaatas, kuidas kuldne kartul ja roheline sibul mehe hammaste all raksus ning teadis, et Tuudur ei ole nõus mingi hinna eest päranduseks saadud talu maha müüma ja mõistlikumasse kohta kolima.
„Siin on igav. Pime. Rääkida pole kellegagi.“
„Pole siin häda midagi,“ nentis Tuudur. „Räägi lapsega.“
Reti viis mustad nõud kraanikaussi ja kuulas, kuidas mürkrohelised kuused akna taga mühasid. Lapsepõlvest saati oli ta kartnud põlismetsa ja nüüd kohises ning naksus see otse akna taga. Siin oli alati tuuline. Kaitsvate linnamajade vahel kasvanud Reti polnud karmide oludega harjunud. Jahedad iilid kimbutasid isegi suviti ning panid pea valutama. Seetõttu käis Reti juba septembri hakul õues mütsiga ringi. Kuna eluhoonet piirasid kolmest küljest suured kuused, läks aias juba varakult hämaraks. Reti pelgas pimedust. Neile, kes öösiti ümber kaitsetu maja võisid luusida, ei söandanud naine mõeldagi.
„Metsloomad panevad mu nahka!“ kurtis Reti.
„Mis loomad? Metskitsed? Ära sa nüüd ütle, et kardad mingit kitsekest,“ naeris mees.
„Mulle tundus, et aias oli hoopis metssiga.“
„Siinkandis pole sigu.“
„Siis hunt.“
„Hunt ei tule sul elu sees niisama õuele luusima.“
„Aga keegi oli! Ma kuulsin!“
Tuudur ohkas. Reti teadis selle ohke tähendust ja jäi targu vait. Ta mõtles neist põhjustest, miks ta omal ajal Tuuduriga abiellus. Mees oli temast kaheksateist aastat vanem ja täit üksmeelt polnud nende vahel olnud algusest peale. Naine kuivatas raevuka pahameelega nõud, ladus need kiiresti kappi ja läks Roosiliisi magama panema.
Laps oli tema ainus päikesekiir. Alatasa naerune ja muretu. Vahel mõtles Reti, et äkki on Roosiliisil midagi viga, et ta alailma rõõmus ja rahulik on. Siin sünges ja kõledas paigas justkui polnudki võimalik päriselt õnnelik olla. Enamasti jahedad, päikeseta päevad ei soosinud helgemaid meeleolusid. Ja see lõputu liiv, mis uksest ja aknapragudest sisse tungis! Reti pühkis iga päev põrandaid, kuid leidis ikkagi hommikuti aknalauadadelt ja läveesiselt liivapuru. Võitlus oli lõputu ning tulutu.
Roosiliisil polnud liiva vastu midagi. Kui ta põrandale roomama sattus, sirgeldas ta oma väikese pontsaka näpuga liiva sisse mustreid ja patsutas seda naerdes.

Segaduses noor naine
Lapse tervise osas jagas Reti oma kõhklusi Tuuduriga, aga see sai jälle pahaseks.
„Ära mõtle lollusi välja. Roosiliis on täiesti terve ja tubli laps, mitte sihuke viripill nagu sina.“
Selles suhtes oli Tuuduril muidugi õigus. Oma rahuliku meele ja muretusega andis tilluke Roosiliis Retile iga kell silmad ette. Laps oli täpipealt oma isa koopia – mustad lokkis juuksed, tumesinised silmad ja tõmmu nahk, mis kohe suve hakul ilusa kuldse jume omandas. Reti oli hoopis teistsugune – kõhn, kahvatu ja tundlik. Päike ei hakanud talle peale ka pärast pikka rannas praadimist. Seega pidas naine targemaks seal üldse mitte käia. Merevesi oli suvelgi raudkülm, rand kivine ja täis salalikke okkalisi kibuvitsu, mille vastu võis end kergesti veristada ja riided lõhki tõmmata.
„Paki laps autosse, mine sõida ringi, mis sa kodus konutad,“ pakkus mees. „Otsi omasuguste seltsi. Kusagil ju käivad titemammad koos. Mine külakeskusesse, äkki leiad mõnest seltsiringist tegevust. Aed ka ligadi-logadi. Porgandid vajavad üles võtmist, mida sa ootad? Et külm need ära näpistaks?“
Reti meel tõrkus. Muld oli külm ja kleepuv, täis vastikud mutukaid ja putukaid, kellest ta parema meelega eemale hoidis. Porganditest säilitamisest polnud naisel samuti vähimatki aimu. Palju lihtsam oli neid osta kilekotitäie kaupa poest, pestu ja puhastatuna.
Ööd olid talus kõige hirmsamad. Tuul ulus, katus kolises, akna taga sahises ja krabises miski. Metsast kostis loomade hääli. Vahel kõlas see nagu piinatud inimese nutt. Sellistel puhkudel tõusis Reti keset ööd üles, et unesoe, magada nohisev Roosiliis enda kõrvale tõsta. Laps magas nagu kott ja tema pehme soojus andis ka Retile raasikese julgust juurde.
Hommikul oli Tuudur paremas tujus. Võttis enne tööleminekut naisel õlgade ümbert kinni ning lohutas: „Pole siin nii hull ühti. Vaata ringi, kõik on meie jagu. See kõik. Suur talu, lahmakas maad ja metsa pealekauba. Iga teine oleks sinu asemel õnne tipus. Mis elu see sul seal ka kitsas linnakorteris oli, elasite pead-jalad koos, polnud ei istumise ega astumise ruumigi. Aeg on perenaiseks hakata, Rediseke.“
Reti vedas näole hapuka naeratuse. Jah, aga ta polnud mõni teine. Tema oli Reti, segaduses kahekümneaastane, nõrk ja hirmunud, kel polnud vähimatki aimu oma soovidest ja tahtmistest. Keegi polnud talle kunagi öelnud, et temalgi võib oma arvamus olla ja sellel isegi mingisugust kaalu leiduda. Emakodus tegi ta kõike teiste tahtmise järgi, olles sedasi harjunud. Tuuduriga sel moel ei saanud. Mees eelistas, et naine oma peaga mõtleks ja otsuseid langetaks.

Koristamine parandab enesetunnet
Kui Tuudur oli läinud, otsustas Reti, et proovib majaemandaks olemist. Küllap olid Tuuduril teda majja tuues olnud suured lootused ja Reti proovis neid õigustada.
„Hakkame perenaisteks, eks?“ ütles ta Roosiliisile entusiastlikul häälel. Ema rõõmus toon pani lapse heameelest kilkama ja käekestega vehkima.
„Küll sinul on ikka rahuloluks vähe vaja,“ imestas Reti teise lihtsat muretut loomust. Ta pani Roosiliisi söögitooli istuma, andis talle kätte suure puulusika, mida laps otsekohe vaimustunult lutsima asus ning niiviisi sai Reti elamises ringi vaadata.
Mööbel oli raskepärane ja tuhmunud. Tõtt-öelda oleks Reti eelistanud midagi märksa moodsamat, heledat ja kerget, aga teisalt poleks selline stiil talumajja nagunii passinud.
„Peame olemasolevaga läbi ajama, õigus?“ ütles Reti Roosiliisile. Laps viibutas energiliselt lusikaga ja naeratas talle laialt oma hambutu suuga. Reti naeratas vastu. Ta avas ja sulges kapiuksi, piilus sahtitesse ning sobras riidekapis. Kõikjalt vaatas vastu Tuuduri manalateele läinud vanemate kraam. Ajast ja arust nõud, pleekinud voodipesu, kopitanud albumid piltidega võõrastes inimestest, näod sünged ja kurjad. Tuuduri suguvõsa oli ta näinud ainult korra, nende pulmas ja rohkem polnud nood pikka kasvu, tõsiste nägudega inimesed noorpere käekäigu vastu huvi tundnud.
„Parem kah,“ ümises Reti. „Ise teame, mida teeme. Küsi teiste käest, siis teed nagunii valesti.“
Roosiliis kilkas jällegi. Naine sai lapse heatujulisusest indu juurde. Ta paitas Roosiliisi udujaid juukseid, andis talle köögisahtlist mänguasju lisaks ja tegutses edasi. Sealsamas tabas teda nõutus. Tarbetut ja üleliigset oli palju. Prügimäele ei söandanud Reti kraami siiski viia, võib-olla oli asjade hulgas mehe jaoks hinnalisi mälestusesemed, mille minema viskamise pärast saanuks ta hiljem kindla peale pragada. Retil endal oli vähe asju. Mõned riided, mõned raamatud, valdava osa tema maisest varast moodustasid beebitarbed. Pehmed pluusikesed ja särgikesed, ilusad kampsunid ning soojad püksid, kallid saapakesed ja armsad mänguasjad. Lapse pealt Reti kokku ei hoidnud. Ta ei tundnud nukrust, et tema enese isiklik ökoloogiline jalajälg oli nii tibatilluke, peaaegu olematu. Maailm uppus niigi ületarbimisse.
Koristada võin ma siiski, leidis naine ja tõmbas heledast puidust köögilae harja otsa mähitud lapiga üle. Ämblikuvõrke sadas laest halli kardinana. Reti puhkis ja puristas ehmunult. Võrke leidus ka toanurkades, kus elutsesid halba aimamatult paar pirakat ämblikut, kel tuli nüüd oma kodu jätta. Reti pühkis põrandad, kloppis vaibad ja tuulutas toad. Sai küll natuke parem olemine.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar