horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tahaksin perekonda, kus ei joodaks

Nüüd hääletame selle poolt, kas, millal ja kellele alkoholi müüa. Põlgame tänaval purjutavaid ­noori ja lumpenit, aga tegelikult mõtleme vähe nende traagikale.

Ja paneme silmad kinni nende ees, kes peavad karsklastena päevast päeva alkohooliku perekonnas elama. Põhimõttel, et mis see meisse üldse puutub – su oma valik, meile võõras mure... Selle asemel, et et õpetada, kuis siis jätta end kadumisele määranud inimene, kes sulle ometi kallis.

Jälle on ta kadunud ­joomahoogu
Olen 31-aastane, mees on 44. Olen tema teine seaduslik naine, ja abielus oleme olnud nüüdseks 9 aastat. Meil on kaks tütart, 7-aastane, ja teine ainult kuuekuune. Mu mees on hea inimene, ausameelne vana hea kooli mõttes, kui soovite – sellepärast ei suudagi ma teda armastamast lakata. Aga meie kooselu ja tulevikku muserdab alkohol.
Miljonitega ahhetada oleks kindlasti liiast, aga sadu kordi kindlasti oleme me viina pärast riielnud, ja sadu kordi leppinud. Sadu kordi olen piiritult rõõmustanud selle üle, et ta on karsklaseks hakanud, samavõrra ahastusse langenud, et jälle on ta kadunud joomahoogu. Mitte ainult pärast abiellumist, vaid ka kõikidel järgnevatel aastatel olen olnud veendunud selles, et minu armastus ja toetus suudab ta tagasi tuua õigele teele. Aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et teda ei suuda päästa mitte miski.
Kuna pärast esimese lapse sündi kõik veel mingites normaalsetes piirides püsis, kuigi tema sünd meil kuidagi planeeritud ei olnud, siis teine oli meil hästi läbi mõeldud, planeeritud ja ajastatud. Siinkohal pean ütlema seda, mille alguses märkimata jätsin – meie teine laps oli mehele juba neljas, sest kaks esimest elavad tema esimese naise juures teises linnas. Seda kõike seletas ta mulle juba enne abiellumist. Ka seda, et ta nendest midagi ei tea, ei kohtu, kuna nii oli nõudnud ta esimene naine, milleks kohus ka oma nõusoleku andis.

Inimene vajas lõõgastust
Selle raseduse ajal elasin nagu paradiisis. Mu mees hoolitses minu eest liigutava hellusega: käis töö juures vastas, tegi kodus mitte ainult raskemaid, vaid mis tahes majapidamistöid. Õhtud veetsime teineteise embuses teleri ees, kuhu ta mulle kohvikruuse ja maiustusi ette kandis. Enne magamaheitmist lugesime koos käsiraamatuid sellest, kuidas koos sünnitada, kuis vastsündinu eest hoolitseda, kuidas vältida võõrdumust lahkarvamuste suhtes sünnitusejärgsest seksist, jne., jne. Sel perioodil oli mees mulle lähim ja armsaim ini­mene, parim sõber ja sõbranna. Ma ei vajanud kedagi peale tema. Siis ta ei joonud, oli justkui täiskarsklane, vähemalt ei tulnud mul teda kunagi ärevalt koju oodata. Kui ta vahel ka kergete lõhnadega tuli, siis ei ajendanud see mind talle vähimatki märkust tegema – loomulik ju, tuleb paratamatult ette. Sõna otseses mõttes purjus polnud ta kordagi, koju alkoholi ei ostnud, õhtuti mängis tütrega. Eriliselt liigutas mind see, et teist last valmistus ta vastu võtma täie teadlikkusega, ja oli ka tema sündimise juures...

Ingeri jutu pani kirja
Imbi Käbi

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar