Tahan sinult last!
Kalle on hädas kahes riigis elavate kaunite naistega, kes on otsustanud, et just see mees sobiks kõige paremini eluteekaaslaseks ning uue elu loojaks.
Kaire ja Kalle olid üheealised,kes juba põhikoolis teineteist märkasid ja silmanurgast piidlesid, aga alles pärast täisikka jõudmist samm-sammult lähedasemaks said.
Kaire kaotas süütuse ühel jaaniööl, kui Kalle talle tantsuplatsil keevaliselt käe paljale ihule särgi vahele libistas. See pani neiu kehas mahlad voolama ja eemaldas tõkked seitsmeteistkümne aastase koolitüdruku teelt, et kena noormehega parginurka eemalduda ja põõsastikus naiseks saada. Kui hormoonid noores ihus lõkkele löövad, siis oled nagu vabakäiguvang, keda küll müüride vahel kinni ei peeta, aga nähtamatud mõtteahelad enda kütkeis hoiavad.
Sügisel läksid noorte teed lahku ja kumbki tegutses edasi oma loodud maailmas. Kaire õppis juuksuriks ja jõudis andeka õpilasena välja pealinna tippsalongi, kus rikaste ja valitute prouad end suure raha eest kaunistamas käisid. Kallest sai ametikooli paberitega kuldsete kätega ehitusmeister, kes nimekas firmas palkmaju kokku pani ning kuude kaupa Norra fjordide vahel trollidemaa ilu nautis. Iga paari kuu tagant käis ta ka kodus.
Norra mägikülas pikkadel õhtutel aega surnuks lüües kiimles noormees Kairele SMS-se saates poole ööni. Kaire kiindumus Kallesse ei näidanud vaibumise märke. „Tule ainult kiiremini koju!“
Uued mängud teises riigis
Fjordidemaa nõudis aga endale oma osa. Kord Oslos ehitusmaterjali hankides tutvus ta baaris põhjamaa piiga Solveigiga, kellega arenesid soojad suhted, mis linnast lahkudes jäid veel kauaks sütena tuha alla hõõguma.
Kalle võttis Solveigi kaasa ka Eestimaale ning veetis temaga Pärnus kirgliku puhkusenädala. Kaire juurde ta siis nägu ei näidanud. Peagi sai Solveigi vana boyfrend Thor oma pruudi suhetest kräsupäise eestlasega haisu ninna ning kolkis Kalle korralikult läbi. Kalle otsustas Solveigi loole lõpu teha, kuid oli juba hilja.
Küps ja kaunis põhjamaa kaunitar korraldas Kalle auks fjordidekoopa restoranis erilise küünlavalgusõhtu, kus naine oli riietunud erilisse avara dekolteega liibuvasse kleiti, mis ei jätnuks ükskõikseks ühtki viikingitõugu meest. Õhtu finaal toimus loomanahkadega kaunistatud kõrvalkoopas, kus maitsvate hõrgutisete juures teatas Solveig: “Ma ootan sinult last. Ta peaks sündima juba varakevadel.“
Kalle oli pika õhtu jooksul manustanud üsna ohtralt kangemaid jooke ja oli kõrgendatud meeleolus, kuid see uudis mõjus küll nagu ämbritäis külma vett, mis pea selgeks ja meeled erksaks muutis. „Ma rääkisin juba isaga. Ta lubas meile kinkida raha ja tükikese maad fjordi idaserval, kuhu sa saad ka meile palkidest maja püsti raiuda. Ka ema oli sellega nõus. Asjaga peaks varsti algust tegema, muidu näeb pisike enne ilmavalgust kui kodul katus peakohal,” sädistas Solveig, nagu oleks tegu tavalise talutööga.
„Meie jääme sind ootama...”
Kalle ei saanud Solveigi kõrval niheledes terve öö enam sõbagi silmale, sest pea kohale kerkinud tume pilv ähvardas äikesega ning oli valmis talt võtma kõige kallima vara – vabaduse. Sel ööl jäi ka Solveigi üsk Kallest puutumata ning udune hommik andis nukrust juurdegi. Pisut aitas tõsta tuju koopaseintest kostev Griegi muusika , võimas pala “Mäekuninga koopas” brassansambli esituses.
Karmi looduse keskel sirgunud ja karastunud Solveig oli aga hommikul erk ning rõõmuski, hellitades Kallet ning ahvatledes teda öösel ärajäänud ühtele. Noormees ajas asja naise selja tagant kombekalt, aga jahedalt ära ning pikutas veel roidunult põdranahal edasi, sest öine uni oli jäänud lühikeseks. Mõtted aga rändasid juba mujale. Kallel oli jäänud Norras olla veel nädalake, enne kui tellitud uhke palkmaja püsti sai ja võis mõelda kodusõidule ja jõulupuhkusele. Mida teha aga nüüd, pärast Solveigi pommuudist ?
„Pean korra Eestis ära käima, jõulukingid tuleb jagada...” teatas Kalle Solveigile. „Mine, aga ära sa kadunuks jää. Meie jääme sind igatsusega ootama,” sõnas Solveig, libistades käega üle kergelt ümaravõitu kõhu ning suudles Kallet õrnalt põsele.
Võluv naine kaunis kodus
Kalle jõudis koju just jõulude eel ning oli oodatud külaline sõprade ning sugulaste ringis. Külastas Tallinnas ka koolivendi ning astus sisse kesklinna ilusalongi et vanale armsamale, Kairele, häid pühi soovida.
Kaire läks Kallet nähes elevile ning tema rõõm täitis koos kalli parfüümiga kogu salongi.
„Kauaks jääd?“ oli neiu esimene küsimus?“
„Eks ikka uue aastani,“ kogeles Kalle ja lisas: “Puhata on ju ka vaja...“
“ Muidugi. Mida sa täna õhtul plaanid? Ehk tuleksid mulle külla,sain just uude majja sisse kolitud.“
Kaire võttis laualt kuldsete tähtedega nimekaardi, kirjutas sinna juurde koduse aadressi ja ulatas Kallele. „Ootan sind kella üheksa paiku!“
Kalle tegi linna peal veel paar ringi, hüppas siis läbi kaubakeskuse lillepoest ning ehtekauplusest, kust valis kingituseks kenad kuldsed kõrvarõngad. Valis siis „nutikalt“ taksonumbri ja asus põksuval südamel teele. Aadressi nähes tegi taksojuht suured silmad: “Oo, sealkandis peetakse ju iga päev soolaleivapidusid. Vägev koht!“
Kaire uus ja uhke maja ilutses mere ääres Rotermanni kvartali taga. Luksuslik kolmetoaline korter oma kahe klaasist rõduga aga lummas kauni vaatega merele. Kogu sisustus oli viimase peal: eritellimusel mööbel, ülikallis interjöör, valged nahkdiivanid...
Praokile jäetud magamistoa uksest aga paistis lai roosadesse patjadesse uppuv abieluvoodi. Ja Kaire ise! Ilus oli ta olnud ennegi aga nüüd… tuunitud ja hoolitsetud kehaga kaunitar, nagu aasalill, keda lausa peab nuusutama ja puudutama…
Ühemõtteline väljakutse
Siidist koduürbi pikalõhelise avause vahelt surusid end esile kaks rinnakuplit, jättes vaid nende nibud mõõdetud täpsusega revääri taha peitu. Küllap selleks, et ette kummardudes ja kohvi valades pistaksid nad oma nupud esimesel võimalusel põuest välja, et esitada kallile külalisele ühemõtteline väljakutse...
Toas oli palju lilli ja imepärane sume valgustus. Seinal ridamisi kallist kunsti, riiulil perekonna fotod: Kaire imikuna, ema-isa süles kolme-neljasena, kooli ja klassi pildid ja siis üks Kallele kangesti tuttav kullatud nikerdustega raamis foto, pildil pikkade lokkis juuste ja valgete põlvikutega poisihakatis.
No mida! See oli ju tema ise –Kalle. Meenub,et selle pildi tegi isa sõber Urmas ühel lasteaiapeol. Kalle emale meeldis see foto väga ja ta kinkis neid kõigile oma sugulastele ja tuttavatele, nende hulgas ka Kaire emale…
Nähtu võttis Kalle tummaks. Ta astus klassiõele lähemale,võttis tal õlgadest kinni,surus enda vastu ja suudles otse suule. „Miks sa mind siin riiulil hoiad?” prahvatas ta erutusest tulvil naisele, kui ta kalli aroomiga lõhnastatud keha oma haardest vabastas.
„Aga sellepärast,et ma armastan sind! Andsin ju sulle kunagi ka oma süütuse. Mind on paljud mehed piiranud aga ma tahan ainult sind ja sinult jõulukingiks ilusat kräsupäist last. Kolmekunigapäeval saan kolmekümneseks ja aeg tiksub halastamatult.”
Siidine geišastiilis hame libises järsu liigutusega Kaire õlgadelt põrandale ja Kalle eest seisis täies alastuses armastusest pakatav ihar Veenus. „Tule ja võta mind!”
Kalle taganes sammukese,et naise ilu tervikuna nautida, aga ta ajju tungis pikselöögina kusagilt kaugelt kaugelt fjordide sügavusest kajana kostev müstiline naisehääl: “Ära sa ainult kaduma mine...“
Mati Lootus