horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tahan lennata... Aga mitte eriti kõrgel!

Armand oli abikaasa kõrvale armukese leidnud ja uskus, et suudab sedalaadi olukorraga toime tulla. Oi, kuidas küll inimene vahel eksida võib...

Kui Armand kolmapäeva õhtul koju jõudis, tajus ta juba uksel, et midagi on teisiti. Kõigepealt tundis ta lõhna – lisaks oma naise sigaretisuitsule aimus õhus veel üht suitsetajat. Ja kohvilõhna ja veidike konjakihõngu samuti.
„Kas mu naine petab mind?” läbistas valus küsimus mehe mõtteid. Samal hetkel teadis ta, et kui see ka nii oleks, poleks tal Veronikale midagi ette heita – sest tema ise oli teinud sedasama. Ja kavatses teha veelgi.

Kaks naist, kaks tunnet
Armand taandus korteriukselt koridori ning süütas aja võitmiseks sigareti. Kuidas see kõik neil küll nii oli läinud?
Esimesest kohtumisest alates meeldisid talle Veronika huuled. Ja käed. Ja keha. Meeldis see, kuidas naine rääkis ja naeris. Meeldis see, kui rõõmsameelne ja sõbralik ta oli ja kui hea perenaine. Iga töö lausa lendas naise käes ning Armand oli veendunud, et Veronika on parim naine tema jaoks.
Nad said lapsed. Algul poja ja õige pea ka tütrekese. Elu oli kiire ja keeruline, ent nad said hakkama.
Armand töötas haldusjuhina ühes riigifirmas, Veronika oli õppinud mitut ala, kuid eelistas emaks saamise järel vähe töötada ning käis vaid poole kohaga kohaliku kooli raamatukogus tööl.
Armastus elas ja arenes. Kirest rutiiniks, rutiinist hoolivuseks. Hoolivusest... Ei teagi kohe, ohkas mees.
Kristeliga kohtus ta tööl. Mis teda selles noores naises kütkestas? Ilu ja sarm ja noorus... Seda loomulikult. Aga esmajoones siiski see, et Kristel oli noorele Veronikale nii sarnane.
Armand ei pidanud end mingiks teoreetikuks ega vaimumaailma uskujaks. Vaid see üks kord, Kristeliga tutvudes, tundis ta soovi selle naisega olles vabaneda oma aastatest ja olla taas kord noor.
Ei, mitte ilma Veronikata, vaid koos noorema temaga.
Sigaret sai otsa. Armand tundis, et need mõtted ei vii teda kusagile. Ta on rikkunud abielu ja nüüd, tuli ilmselt tõde tunnistada, on Veronika teinud – või lausa tegemas – sedasama.

Ootamatu teadasaamine
Armand otsustas totravõitu olukorra lõpetada ning korterisse siseneda. Ei saanud ta ju lõpmatuseni koridori tammuma jääda. Välja minna ja jooma hakata ei tahtnud mees ka – lõp­peks on homme tööpäev ning aastadki, teadupoolest, pole enam need.
Esikusse astus mees kuuldaval kolinal. Ja teadvustas siis, et seltsielu käib elu- või magamistoa asemel kitsukeses köögis. Just seal tekkis tema sisseastumise hetkel vaikus, mille ärevust oli mingil kummalisel viisil esikussegi tunda.
„Veronika, tere...” hõikas mees tehtud reipusega. „Kas meil on külalisi?”
„Tere-tere, armas abikaasa,” kõlas naise vastus. „Ole aga lahke ja tule edasi.”
Armandi jalg tõrkus veidi ja käsi jäi sekundiks köögiukse lingile pidama. Siis avas mees ukse, astus sisse ja...
Tardus. Sõna otseses mõttes.
Köögis istusid Veronika ja Kristel. Kohvitassid ja konjakiklaasid ees, mõlemal jalg rahuliku ja veidi laisa liigutusega üle põlve.
Armand sedastas ainsa hetkega, et kumbki neist ei tunne end halvasti. Pigem mõjusid nad sõbrataridena.
Korraks kaalus mees uksest väljumist, kuid selle liigutusega oli ta hiljaks jäänud. Veronika tõusis ja valas talle kohvi ning konjakit. Tuhatoosigi lükkas hoolitseval käel lähemale. Nii tegi ta ikka, kui keegi külas oli, teadis Armand.
„Niisiis, daamid...” ütles mees vaikselt ja vaatas naisi.
Veronika on vist siiski pahane. Ja Kristel on närvis, nentis ta.

Helen Mandel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar