horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tahtsin nii väga täiuslikku perekonda

Soov elada perfektselt õiget elu pani Maria tegema valikuid, mille kasuks ta ajas tagasi vaadates enam ei otsustaks.

Algas see lugu tavaliselt. Olin väga kaua vaba, iseseisev ja sõltumatu naine. Töö oli selline, mis nõudis täit pühendumist ja selle vastu polnud mul midagi. Vähene vaba aeg möödus töökaaslastega pidutsedes, suvel reisides jne. Kui aga sain 30, hakkas midagi närima. See midagi oli üha suurenev vajadus oma pere, täpsemalt laste järele.

Meheotsingute algus ja kiire leid
Ausalt öeldes mees mu tulevikumudelisse eriti ei kuulunud, miks, ei tea isegi. Eks oli nähtud abielus sõbrannade pealt, et midagi kadestamistväärivat peale laste nende elus nagu polnud. Aga aeg oli paraku selline, kus üldise arvamuse kohaselt peab lastel olema isa. Isegi imestan, et nii kergelt selle tõe omaks võtsin.
Nii ma asusin meheotsingule. Olin 32, no mis erilisi väljavaateid selles eas saigi olla. Aga üsna peagi kohtusin oma tulevasega! Valetaksin, kui ütleksin, et algus polnud ilus. Mees oli minust kaks aastat vanem, välimuselt üle keskmise, õigemini lausa ilus ja mehelik mees. Ja see mehine hääl...
Lisaks välimusele oli ta käitumine nii võluv, nii hoolitsev, nii eriline. Igas seltskonnas sattus ta kohe tähelepanu keskpunkti, tal jätkus aega kõigi jaoks, anekdoodid lendasid, meestega meestejutud, mu sõbrannadele lõpmatud komplimendid.... oi, see oli unelmate mees! Lisaks lastearmastus, sõbrannade lapsed rippusid ta küljes, ta kantseldas neid mõnuga, ja see polnud teeseldud, lapsed meeldisid talle tõesti.
Kas unelmate mehel siis miinuseid polnud? Noh, mõni ikka. Esiteks, ta oli olnud kaks korda abielus ja kaks korda ka lahutatud, mõlemal korral naiste algatusel. Kas see pani mind muretsema? Oh ei! Ma olin ju tubli, kui teised naised kooseluga hakkama ei saanud, küll mina juba saan. Ja kui ei saa, siis so what? Abielu surmani polnud kunagi olnud mu eesmärk, no ei uskunud ma armastusse hauani. Seltskonnas võttis ta viina, no kes ei võtnud? Muutus veel lõbusamaks, veel võluvamaks. Päris purju ta end ei joonud... algul.
Haridust oli tal parasjagu, oskustööline, kuldsete kätega mööblitisler. Et minul oli kõrgharidus, polnud probleemiks ja diplomi järgi ei sildista ma inimesi siiani. Mis mind häiris, oli see, et ta ei lugenud midagi, isegi ajalehti mitte, aga noh, teada need mehed, ei huvita, mis teha.

Seksiisu ja kirju minevik
Üks suur miinus, millest tol ajal ju ei räägitud, oli meie täiesti erinev seksivajadus. Tema norm oli vahekord iga jumala päev, nagu õhtune hammastepesu, tuim kohustuslik protseduur. Mulle oleks sobinud ehk paar korda nädalas, kui sedagi.
Aimasin sellest tõsiseid probleeme, aga lootsin, et saab vanemaks, rahuneb maha. Oi kuidas ma eksisin! Nii me siis n-ö käisime, päeval kummalgi töö, õhtuti restoranid, baarid, kino, külaskäigud, isegi teatrisse tuli ta eriliselt vastu punnimata. Parajasti oli tal käsil lahutus oma teisest abikaasast, elasin sellele kaasa, kuna mul oli ju vaja vaba meest.
Lahutuse algatas tema abikaasa, sain lugeda ka lahutusavalduse ärakirja. Peamiseks põhjuseks tõi abikaasa mehe sagedased töökohavahetused, kehva palga, eriti aga (NB) sagedased purjutamised ja vägivaldsuse abikaasa suhtes. Minu tulevase sõnul oli see kõik jama, palk olla tal korralik, vahel viina võtab nagu kõik, mingist vägivallast polnud juttugi, vale puha. Tegelik põhjus olevat selles, et naine ise otsivat suhteid teiste meestega. No selles oli oma tõeiva, naine oligi läinud elama teise mehe juurde.
Ühiseid lapsi neil polnud, nendega koos elas minu tulevase mehe tütar kõige esimesest abielust. Seebiooper missugune! Tütre ema (ehk siis mehe kõige esimene abikaasa) oli mehe ja väikese lapse maha jätnud pea aasta pärast lapse sündi, jooma pööranud ja läinud elama kuhugi maakohta. No vaene mees, mis kurb saatus!
Ausalt hakkas mul kahju, on vast naised, üks joodik, teine ringitõmbaja... Noh, see tühine fakt, et peale ema ärajooksmist pandi aastane tütar lastekodusse, selgus hoopis palju hiljem... Teise naise algatusel võtsid nad peale abiellumist tütre enda juurde. Nii kirju mineviku vastu polnud minul midagi panna. Töö, ülikool, sõbrad, suhted nii lühema- kui ka pikaajalisemaid, aga eranditult abielumeestega. Kui oled 30 pluss, loogiline, et vastavas eas mehed hõivatud. Õiges vanuses ehk siis 20 pluss käisin ma pidudel, väljas, siis ülikool, oma huvitav elu. No ei unistanud ma siis üldse valgest kleidist, loorist ega mudilastest.
Suurim trump, mis mu tulevase mehe südame vallutas, oli imearmas kahekorruseline maja Nõmme roheluses. Maja olid ehitanud mu vanemad hoole ja armastusega, nad panid sellesse kõik oma sissetulekud ja kogu vaba aja. Isa suri ammu, elasime emaga kahekesi ilusas majas hoolitsetud aiaga. Ja just maja oli see, mida mu tulevane ihaldas üle kõige! Vot seda ei osanud ma uneski aimata ikka väga pikka aega.  

Mina, loll, tahtsin abielluda
No nii, abielu lahutati, naisele jäi suvila, mehele koos tütrega korter, kus nad elanud olid. Korter oli aga tõeline õudus, kõdunevas puumajas agulirajoonis, 2 pisikest tuba, ahjuküte, WC koridoris, katkine pliit, logisev WC pott, räpane ja katkine vann... Mis siis imestada, muidugi kolis mees kohe me tutvuse hakul minu juurde. Tütar, siis juba 17-aastane, jäi korterisse üksi elama.
Lahutus käes, asusin omi asju ajama. Istusime mehega baaris, tuju hea ja nii ma siis küsisin, kuidas ta meie tulevikku ette kujutab. No kuidas, elame koos, oleme õnnelikud, majaga olid tal tohutud plaanid, mida kõike ta hakkab kohendama, korralik remont, uus katus, oh, miljon asja. Tõsi, maja oli ilus, aga aeg tegi oma ja ilma mehekäeta oli me majake tasapisi igast otsast lagunema hakanud. See jutt mulle meeldis, maja tuleb korda teha. Aga – ma polnud nõus kooseluga ilma abiellumata (oh, tänapäeva noored saaksid naerda!).
Ajasin seda juttu ääriveeri, ma ei taibanud ju siis ikka veel, et mees igatseb üle kõige maja, mina sobisin sinna lisandina muidugi! Mees, olgu ta nimi Juku, läks pabinasse: kallis, mul juba kaks abielu olnud, näed ise, kui õnnetult need lõppesid, milleks meile see paber ... blablabla. Ei, kas abielu või läheme laiali. Eks mul oli tagataskus veel üks võimalik abikaasavariant, ikka oma tulevaste laste isaks! Kuidas elu temaga oleks kujunenud, teab jumal taevas.
Niisiis, Juku andis alla. Olgu, aga, kallis, pulmad lähevad nii kalliks, rahadega hetkel kitsas käes... Millegipärast ( äkki olengi ebanaiselik?) ei ole ma ka plikana unistanud valgest kleidist, lookas pidulauast ega totratest pulmakommetest. Seega oli Juku mure murtud, ei mingeid pulmi, läheme kahekesi registreerima, noh pärast lubame endale šampust nagu kord ja kohus. Tahan endale ainult mingi ilusa kleidi-kingad ja loomulikult abielusõrmuse! Juku jäi jälle tõsiseks, aga need sõrmused maksavad ju nii palju, no kust ma võtan...
Vist siis hakkas mul esmakordselt ajus mingi lambike vilkuma, meenus ka eelmise naise poolt mainitud mehe krooniline rahapuudus. Igatahes kustutasin häirelambikese, rääkisin kodus emaga, minu vanaemast olid meile jäänud kaks vanaaegset laia abielusõrmust. Pole ju probleemi, laseme neist teha meile Jukuga sõrmused. Ja nii see läks, üsna loogiline, et ka pruudikimbu ostsin ma endale ise... Mine tea, äkki pole Jukul jälle hetkel raha...
Ja saabuski meie pulmapäev. Oli varasügis, ilm südasuviselt soe, päike säras. Tundsin tohutut rahulolu, lõpuks saan ka oma eraelu paika... Perekonnabüroosse sõidutas meid sõbranna mees oma autoga, poole tunniga olime seaduslikus abielus ja koju tagasi. Kodus tegime emaga noorpaari auks sümboolse šampuse ja siis läksime kahekesi pidutsema vastavatud Olümpia hotelli restorani.
See oli ilus õhtu. Sõime, jõime, tantsisime hommikuni, mõlemad mõnusalt napsised, kaugeltki mitte purjus. Kodus käisid paar päeva külalised, jälle voolas šampus, mu head minuvanused (olin saanud just 34) sõbrannad vaatasid meid... Siiani on meeles neist ühe ohates öeldud lause – sul on ikka elus kohutavalt õnne olnud. Neil, vallalistel, polnud õnnestunud oma Jukut kohata. Uskusin oma õnne ka ise, oleksin ma vaid aimanud, kui pikk ja vaevaline tee mul oma praeguse õnneliku eluni käia tuleb...

Argipäevade algus
Juku käis tööl, palgapäeviti oli ta pahur, alalõpmata oli ta palk väiksem kui teistel, ülemus ei salli teda, kiusab, ja üldse, ära on tüüdanud see töö. No minu palk oli suurem, ja käsi südamel võin öelda, et pole kunagi mehi rahakoti paksuse järgi hinnanud. Päris tühi see kott ka muidugi olla ei tohtinud!
Aeg läks, tuli astuda järgmine, kõige olulisem samm, laps! Imekombel jäi Juku kohe nõusse, muidugi on meil vaja lapsukest! Loogiline, Juku tahtis oma tagalat, st mugavat maja ja abielu, kindlustada elupäevade lõpuni. Ja lapsega naine ei torma iga tühise asja pärast abielu lahutama!
Paari kuu pärast oligi mul kõhus see kauaoodatud lapsuke! Olin küll eluaeg puruterve olnud, aga ehk mängis vanus oma osa, igatahes oli rasedus vaevaline, pidevad veritsused ja tuimad valud hoiatasid raseduse katkemise eest. Olin stressis, lausa paanikas, järsku oli mu kauauinunud emainstinkt nii võimsalt välja löönud, et lapse kaotus oleks mu jaoks võrdunud surmaga.
Ja nii ma olin pea seitse kuud haiguslehel, lamasin, midagi tõsta ei tohtinud jne. Juku käis tööl edasi, midagi halba ei saa ta kohta öelda. Julgustas, rahustas, hoolitses.... aga millest ta ei loobunud, oli igaõhtune seksiprotseduur. Juba enne rasedust olin jõudnud ta seksihullust vihkama hakata, aga nüüd, kui peale kõige muu on oht laps kaotada... noh, ütleme, et see oli põrgu.
Jah, teoreetiliselt sai ta aru, et pean end lapse pärast hoidma, aga kui mul jätkuski jõudu ta mõnel ööl pikalt saata, vähkres ta porisedes hommikuni, magamata olime mõlemad. Seksita ta ei saa magama jääda, ja siis ta ei saa homme tööd teha jne, hala jätkus hommikuni. Elu muutus põrguks, olin närvis, tige, paanikas lapse pärast. Ja saabus taas õhtu ning Juku tuli koju nagu kellavärk. Lõpuks leidsin lahenduse, mul oli väga armas ja mõistev arst. Ükskord rääkisin talle nutuga poo­leks oma mure ära. Ja siis oli mul arsti rangel korraldusel (aitäh talle!) tarvis kuude kaupa lapse tervise huvides haiglas olla. Oi, ma läksin jooksuga!
Nüüd olin ma kaitsvate haiglaseinte vahel! Nõukaaja haigla, külastamine keelatud, palatis oli meid 10 ringis, olmetingimustest ärme räägi, aga kui hea mul oli olla! Magasin välja kõik oma magamata uned, lugesin tasapisi, enesetunne paranes iga päevaga. Kuulasin palatikaaslaste jutte, kuidas nende mehelontrused praegu teiste naistega ringi tõmbavad... ja ohkasin. Oh kui hea oli mul olla ilma Jukuta!
Mismoodi Juku oma seksimured lahendas, pole siiani aimu. Ja see oli ka viimane, mis mind huvitas. Juku saatis mulle süüa, juua, kirjakesi (igatsen, armastan, ootan... tean ma jee, mida sa ootad!). Ja oligi lõpuks käes see kauaoodatud sündmus. Kuna olin tolle aja kohta väga vana sünnitaja, pluss riskirase ja ma ise nõudsin keisrilõiget, siis polnud probleemi. Jälle oli imeilus südasuvi, kui sain ilma mingi valu ja vaevata kätte oma kauaoodatud keisrinna, ilusa, terve ja tugeva tütre. Kuna see jutt pole mitte sünnitusest, siis tagasi koduse elu juurde.

Kummaline ettepanek
Öeldakse, et laps on suhte proovikivi. Esialgu sujus kõik vägagi hästi. Tütar oli mu kriitilisele rasedusele vaatamata terve, rahulik ja rõõmus laps. Magamata öid ma ei mäleta, olin rahulolev kodune emme, õppisin hoolega kokkama (varem polnud mul seda ju vaja olnud).
Et noor emme vaheldust saaks, andis mu ema mulle igal nädalal ühe vaba õhtu ja mees teise. Kaks korda nädalas end tuulutades olin eluga igati rahul. Imelikul kombel ei mäleta ma sest ajast ka rahamuresid, minu kopikane lastetoetus, ema ja Juku palk, hakkama saime. Söögiga muidugi ei laiutanud, uusi riideid polnud mul vajagi osta.
Mure, mis aga aina süvenes, oli meie seksielu. Juba lõunast hakkas mu tuju langema, varsti tuleb Juku, kurdab pisut töö üle, sööb kõhu täis, mängib pisut lapsega ja vajub siis teleka ette ootama... eks ikka seda, millal ma ükskord voodisse tulen. Olin siis veel seda usku, et omavahelised mured tuleb lahti rääkida. No ma tahaks näha inimest, kellel oleks õnnestunud Jukuga midagi selgeks rääkida. Seletasin, et meie vajadused on paraku väga erinevad, ma tunnen end äärmiselt näruselt ja ärakasutatuna, olen sellisest kohusetäitmisest surmani tüdinud. Ausalt, ma ei süüdistanud teda ega teinud etteheiteid, käitusin igati nii, nagu psühholoogid soovitavad. Räägi!
Juku ei saanud aru, milles asi. Tema eelmised naised olid leppinud igaõhtuse vooditoiminguga (jah, leppisid, kuni mõlemad lihtsalt jalga lasid!), temal on seda vaja, no kuidas ma aru ei saa... Kuna jutuajamine muutus mõttetuks, siis tegin mehele ettepaneku, millest paljud naised ilmselt aru ei saa...  
Jukul oli palju tuttavaid, sealhulgas ka omaaegseid klassiõdesid, kellega ta suhtles. Ja ütlesingi, et kuna me selles suhtes ei sobi, sobima ei hakka ja mina ei lepi enam tema vajadustega, siis palun, kulla mees, otsi endale armuke! Kes, kus, pole minu asi, jää või mitmeks ööks, peaasi, et mõlemad rahul oleksime.
Juku oli šokeeritud. Ja siis järgnes tema kõne. Tema tahab ainult mind, mitte kedagi teist, ja nii jääb see surmatunnini! Ma peaksin olema kohutavalt õnnelik, et mu oma mees mind nii kohutavalt tahab lausa igal ööl ja ka päeval ei saa ta minust rahulikult mööda minna, ilma et mind vähemalt puudutaks! Puudutas ta tõesti igal võimalusel, köögis pliidi ääres, pesu triikides, isegi lapsega tegeledes olin kogu aeg valvel, millal kuskilt ilmub Juku õrnutsev käsi.
Vanni minnes panin ukse seestpoolt lukku. Mina nimetasin seda käperdamiseks, mis pani mind veel rohkem tundma, et olen asi, keda võib näppida, millal aga soovi on. Niisiis, midagi ei muutunud, kõik jäi vanaviisi! Kui laps sai kahe-aastaseks, läksin ma poole kohaga tööle. Olen medõde, töötasin haiglas ja tegin 24-tunniseid valveid. Ema ja Juku hoidsid kahepeale last, teenisin pisut omaenda raha, aga peaasi, sain suhelda! Kui palju oli meil töökaaslastega rääkida küll lastest, küll meestest... Kui palju oli teistegi pereelus muresid, solvanguid, viha, kibestumist.... Hakkas kergem, kuuldes, et teistegi elu pole lillepidu.

Üks väga isiklik plaan
Aga mul oli aeg edasi liikuda ja võtta ette oma pereloomise plaani viimane etapp. Kuna olen ise üksik laps, siis vandusin kunagi, et minul saab olema kaks last või mitte ühtegi. Tean, kui ebakindel tunne on, kui sul ei ole kedagi päris oma lähedast, kellele alati loota saab. Ema jah, aga paraku emad vananevad...
Niisiis, teine laps! Kuna esimene rasedus oli mu korralikult ära hirmutanud, siis... teise lapse ma lihtsalt lapsendan! Saan aru, et see oli hulljulge otsus. Lapsendamine oli siis ja on praegugi mingi tabuteema, millest ei räägita. Miks selline suhtumine, ei saa ma tänaseni aru. Sõbrannad-tuttavad hakkasid kohe jagama kõiksugu geeniteooriaid, mille järgi lastekodulapsest kasvab raudselt pätt. Otse välja ütles mulle hiljem ka üks lastearst, no milleks on teil vaja võtta endale kaela mingit võõrast debiilikut...
Nagu ikka suurte otsuste puhul, kuulasin ainult oma sisetunnet, mis ütles, tee ära, sa saad hakkama. Tegin hoolega kodutööd, uurisin lapsendamisvõimaluste, -riskide,-ohtude jne suhtes.
Toeks oli mulle üks lapsendajatega tegelev MTÜ, kellest oli tohutult abi bürokraatiast läbimurdmisel. Aitäh neile! Ja ühel päeval astusin väriseva südamega sisse lastekodu uksest. Ei hakka siin kirjeldama muljeid ja tundeid, aga tundsin, et olen õigel teel. Näidati mulle paljusid lapsi, peas käis tohutu virvarr... kuni ma vaatasin otsa oma lapsele.
Nüüd ma usun, et lapsed valivad omale vanemad. See oli pisike pontsakas tüdruk, saamas 3-aastaseks. Ilus laps ta ei olnud, aga ta oli esimesest pilgust oma. Väike, arglik, vaikse häälega ütles oma nime. Ta hallid silmad olid kurvad vanainimesesilmad... Teised mudilased ronisid mulle sülle, võtsid käest kinni, tema lihtsalt seisis mu kõrval. Esimese käigu järel oli mu otsus küps, ütlesin, et asun kiiresti asju ajama ja see laps on nüüd minu.

Diivanil vedelev mees
Aga mul oli ju Juku! Milline parimgi mees oleks valmis avasüli oma perre võtma täiesti võõra lapse, kes teab mis geenidega, haigustega... Ja sedagi teadis Juku hästi, kui meeletult kallis lõbu on lapse kasvatamine. Võtsin jutuajamise ette, kuid nüüd ma juba teadsin, et Juku hoiab kümne küünega kinni majast, minust ja lapsest. Ja mis tal vaesel üle jäigi, vahepeal oli ta tütar esimesest abielust abiellunud, lapse saanud ja kavala naisena issilt välja pressinud allkirja, millega issi kinkis nende korterilobudiku tütrele. Milleks talle see hale korter, kui tal oli nüüd maja, mida ta vist pidaski tõemeeli enda omaks.
Muidugi läks Juku algul närvi, kuidas lastekodust, kes teab, mis tast kasvab jne. Aga jäin kindlaks, kui mees ei nõustu lapsendama, siis lahutus! Muidugi ta nõustus. Nii tuli meie perre veel 3-aastane tütreke ja oligi loodud täiuslik kahelapseline pere, mida olin soovinud. Ilmselt see saavutus andis mulle juurde suure portsu enesekindlust, pühendusin lastele ja üha sagedamini lükkasin öösiti pealetungiva abikaasa lihtsalt toore jõuga voodi teise äärde. Magamata olime niikuinii, kuna ärapõlatud Juku vähkres, ohkis, halas, aga vähemalt olin saanud omale mingigi sõnaõiguse.
Võib-olla sai Jukul mõõt täis, selleks ajaks oli ta töötanud 5 aastat ühes kohas, mis oli tema kohta rekord. Ta hakkas töökohti vahetama  ja vahed töötamistes venisid aina pikemaks. Jäi aega ka vanade semude jaoks, kellega mõni õlu päevas oli igati okei...
Kuna mingeid huvisid Jukul polnud, siis veetis ta oma päevad diivanil teleka ees lösutades, õllepudel käeulatuses. Ega see tegevus muidugi raha sisse ei toonud, ehkki Jukul kui kuldsete kätega töömehel oli pidevalt pakkumisi mõni mööblitükk teha. Rääkimata sellest, et maja, millega mehel olid algul vähemalt sõnades nii lennukad plaanid, oli täiesti ununenud, kõik lagunes, mis seni veel kuidagi püsti oli seisnud.

Raha jääb üha vähemaks
Lapsed käisid lasteaias, nägin, et minu palk ei toida meid kuidagi, ja võtsin lisaks veel teise täiskoha. Õnneks oli haiglas võimalik teha ööpäevaseid valveid, nii sain töötada kahel täiskohal. Lisaks kogu kodune elu, pidev söögitegemine, pesupesemine (oma elu esimese pesumasina sain 42-aastaselt!). Kuni selle ajani said kõik laste riided, paksud kombekad ja muidugi ka voodipesu pestud vanni kohal küürutades kahe käe vahel. Pluss triikimine, jõudumööda koristamine, aia korrashoiule olin ammu käega löönud.
Sellele lõpmatule koormale lisandusid talvel veel lumerookimine, iga päev keldris katlakütmine (see tähendas tahma väljatassimist ja söe ning puude-briketi sissetassimist, ikka mööda treppi, kaks tinarasket ämbrit käes...).
Paar korda kuus juhtus tõesti ime, Juku võttis kütmise enda peale. Kui aga toodi briketti või söekoorem, mis oli vaja keldrisse tassida, hakkas vaest meest kohe piinama seljavalu. Nii me lastega siis rassisime... Kui lapsed kooli läksid, pööras elu päris hulluks.
Kes on lapsevanemad, need teavad, mis toimub rahakotis, kui tuleb kooli saata kaks last. Juku töötas nüüd vaid pisteliselt, tegi vahel juhutöid, tema rahaline panus oli pea olematu. Ma polnud iial küsinud temalt raha enda tarbeks (no riided, ehted, nagu naised ikka kipuvad tahtma), seega ma ei pea end tõesti raha väljapressijaks.
Aga nüüd ma küsisin, lastel on kooli jaoks vaja seda, teist ja kolmandat, maksavad nii ja nii palju. Juku kuulas mornilt ära ja vastas, aga mul ei ole kuskilt võtta! Tõesti, kui tööd ei tee, ega polegi võtta. Aga see töötegemine, oi kuidas see teema mehele ei meeldinud!
Igal kuul pidi ju maksma laste koolitoiduraha, ka kõige nürimeelsem inimene peaks ju aru saama, et see pole laristamine, vaid lapsed peavad süüa saama! Haruharva õnnestus mul mingi rahatäht mehelt välja pressida. Juku lemmiksõna minu rahateemade korral oli – vaatame.
Siiani vihkan seda sõna, sest vaatame tähendas, et rahalootust polnud. Ma ei tea, kuidas me elasime ja kuidas ma hakkama sain. Kaks täiskohta haiglas on ränk, täies mahus kodutöö on ränk, pidev rahapuudus on kohutav.

Üksinda olnuks kergem
Üksikemana oleks olnud kergem, ma ju teadnuksin algusest peale, et pean üksi hakkama saama. Aga kui kõrval on teine lapsevanem, kes peab samamoodi kandma lastekasvatamise vastutust nagu mina, ja kui ta seda lihtsalt ei tee, siis on kõik palju hullem... Ja vahel tundus mulle, et ta päris tõesti peab loomulikuks, et tal lihtsalt ei ole raha...
Muidugi olid lapsed söönud, neil oli kõik vajalik, said käia ka trennides (muidugi mitte trendikates), kinos, neil olid korralikud riided. Nii me elu lohises, mina liikusin väsimuseuimas, Juku lebotas diivanil. Kuidas meie ööelu kulges, isegi ei mäleta. Kui mees oma armastava käe mu poole sirutas, siis enamjaolt karjusin ja togisin ta eemale...
Ja mida teeb õnnetu mees, kui naine teda kohe üldse mitte ei taha? Teadagi mida, seniseid õllepudeleid hakkas välja tõrjuma viin. Selle joogiga hakkas ilmuma ka Juku tõeline pale. Sel ajal oli tal mingi töökoht, töökaaslased kõvad viinaninad, palk närune ja seegi kulus viina peale.
Kujunes välja tsükkel, mees jõi tööl, tuli õhtul koju, poolik kaasas, viskas diivanile ja rüüpas edasi. Ilmselt ta enam eriti ei kandnud, juba töölt tulles tuikus, see mulle meeldis, kuna lõpuks jäi ta riietes magama. Mina sain rahulikult minna lastetuppa magama ja vähemalt seksisõda jäi neil õhtutel ära. Aga ta oli selline joodik, kes muutus tigedaks. Enne kui  ära vajus, noris ta eelkõige minu kallal, aga said ka lapsed.
Ei, ta ei puutunud kedagi sõrmeotsagagi (esialgu), aga purjus mehe karjumine, röökimine, lisaks meeldis talle oma sõnadele kaalu andmiseks rusikaga vastu seina taguda – see oli vägivald.
Nägin, kuidas see kõik mõjus lastele. Vanem tütar (lihane laps) oli väga õrn ja tundlik laps, noorem (pontsakas lapsendatu) juba lastekodus traumeeritud närvisüsteemiga, arglik ja tõsine.
Kui issi räuskamisega alustas, siis viisin lapsed alumisele korrusele lastetuppa, rahustasin, kuidas suutsin. Kui aga mehe hääl aina valjenes, purskus kogu mu viha välja, läksin ja käratasin talle peale. Tavaliselt see mõjus.
Ma ei ole kunagi kedagi löönud, mu vanemad ei tülitsenud, mu lapsed on kasvanud vitsata, aga kui Juku oleks lapsi puutunud, oleksin talle täiest jõust virutanud raske põrandavaasiga, mis seisis mul alati elutoas käeulatuses...

Maria Mäg

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar