horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tahtsin saada emaks, kuid sain joodikuks

Mu elu on juba aastaid põrgu, tean, et paljus olen ka ise süüdi, kuid ma ei saa aru, miks see nii on läinud.

Mul oli kodu ja hea mees, kuid mitte ühtegi last. Tundsin ja tunnen selle pärast suurt kurbust. Süüdistasin meest meie lastetuses, tean, et tegin talle sellega palju haiget. Janek hoolis minust väga, armastas mind üle kõige. Ta mõistis, kui valus oli mul vaadata õnnelikke lastega perekondi, kärudega emasid, rõõmsaid isasid oma poegade-tütardega vallatlemas. Alles nüüd, kui olen Janeki kaotanud, mõistan, kui hea ta oli mu vastu, kui mõistev. Ja kui valus oli ka talle minu viljatus. Teist sellist inimest pole olemas, kuid tänane kahetsemine teeb mulle ainult rohkem valu.

Kaotasin elu suurima armastuse
Praegu ma armastan ja igatsen, kuid ometi ei suutnud ma mõned aastad tagasi näha oma elus seda, mida praegu taga nutan. Läksin kord vihahoos Janeki juurest ära, kuid ta hoolis minust nii, et andestas ja palus mu tagasi. Ta toetas mind kõiges, ka minu võitlusel viinakuradiga. Ta lohutas mind, kui olin kurb ning trööstis, kui olin ahastuses. Nutsime ja naersime koos, kuid mulle oli sellest ikkagi vähe. Soov last saada oli suurem armastusest mehe vastu. Minus hubises lootus, et ehk õnnestub see mõne teisega, ehk pole viga minus...
Nüüd on Janek läinud. Teist korda ta ei andestanud. Või lihtsalt ei suutnud enam alkohoolikuga koos elada. Vajusin järjest enam sellesse lõputusse sohu, peod töökaaslastega kippusid venima ööpäevasteks, hakkasin ka üksinda jooma, pokaalist päevas sai pudel. Muutusin endalegi vastikuks. Aga mul polnud millestki kinni hoida, mul polnud kellegi nimel pingutada. Mul polnud last, kelle eest hoolt kanda, keda jäägitult armastada.

Uue lootuse kustumine
Oma praegust meest, Kristjanit, armastan ma ka, tema on ju see, kelle pärast ma lõhkusin oma turvalise elu. Tema oli see, kes süstis minusse uut lootust. Tänaseks hakkab lootus kustuma, meie püüded last saada pole vilja kandnud. Mu elu on justkui pea peale pööratud. Vahel tundub mulle, et ma ei saa enam millestki aru, et ma ei tea isegi, mida ma tõeliselt tahan ja mida mitte. Ma ei oska enam olla mina ise. Olen jälle jooma hakanud. Kristjan ei austa mind enam selle pärast, ta ei usalda mulle oma muresid, ei jaga minuga oma saavutusi ega ebaõnne. Olen tema jaoks kui tühi koht, ma ei tähenda talle midagi. Tunnen ennast tühisena, lihtsalt asjana tema kõrval.
Võiksin selle kõigega ka leppida, kuid nüüd on ta hakanud mind süüdistama. Olen selle kolme aasta jooksul aru saanud, et tema parim kaitse on rünnak. Tean, et ka tema tahab last ja taibates, et mina seda talle kinkida ei suuda, valab ta kogu kibestumise minu peale välja. Kas ta tõesti ei taipa, et olen viimased aastad ainult lapsesaamise lootust hellitades elus püsinud, et mullegi teeb kõige rohkem valu teadmine, et minust ilmselt kunagi ema ei saa. Miks pean tundma ainult valu ja valama pisaraid, kas tõesti ei ole ma neid küllalt valanud? Kristjani vanemad on hakanud minust eemale hoidma. Neile ei meeldi mu joomine. Varem saime hästi läbi. Kristjani isa oli mulle rasketel hetkedel toeks, asendades mingil määral mu enda kadunud isa. Kuid nüüd... olen muutunud neile vastikuks, nende silmis olen alkohoolik, kelle kurtmist ei tasu tõsiselt võtta ja end seda kuulates vaevata.

Perest on kahju
Teen häbi ka oma emale ja vennale. Inimestele, keda armastan üle kõige maailmas. Ka mu venna elu ei lähe hästi, ta on muutunud kõike hävitavaks terroristiks, näib, justkui oleksid kõik ilusad ja head tunded temast kadunud, teda täidavad vaid raev ja vihkamine. Miks? Meil lasuks justkui mingi needus. Kõige rohkem on mul kahju emast, kes peab pealt vaatama, kuidas tema tütre neelab viinakurat ja poja hukutab raev. Ema loobus nii paljust meie pärast, et saaksime hea hariduse, et meil oleksid ilusad kodud, tasuvad töökohad, hea elu. Meil oli see kõik, kuid nüüd on see käest libisemas. Me ei suuda talle isegi rahulolu pakkuda, veel vähem õnnelikku vanaduspõlve lastelaste keskel.
Kas tõesti on minu elu hävitanud soov last saada? Kas selle sündimata lapse pärast olen rikkunud oma elu -  loobunud elu suurimast armastusest, Janekist; müünud oma tervise ja ilu viinakuradile; kaotanud kallite inimeste usalduse ja lugupidamise?

Ülle

0 kommentaari Lisa kommentaar