horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Tajuja Fekeli: „Vaimne ja füüsiline peab olema tasakaalus...”

Hing Fekelina tuntud sensitiiv Cerli Sarv (38) ütleb, et inimene on tasakaalus siis, kui nii vaim kui füüsis on heas vormis. Kriis on aeg iseendasse vaatamiseks ja suhete ning elu suurpuhastuseks.

Hing Fekeli kinnitab, et ainult mõtlemisest ja rituaalidel osalemisest ei piisa, et elu muutuks – endal on ka vaja midagi teha, pingutada, isegi kannatada.

Kuidas sinust üldse selgeltnägija sai?
Kui „Selgeltnägijate tuleproovi” saatesse tulin ja esimesel koosviibimisel olin, siis tegelikult tajusin, et tulen finaali, aga jään neljandaks, täpselt niimoodi oligi. Finaalis ju öeldi, et sinna pääseb neli tükki. Enne finaali saadet tehti lisahääletus ja mina jäingi neljandaks. Ma lihtsalt tundsin, et pean sinna saatesse minema.
Ma ei oska sellele seletust anda, kuidas see kõik alguse sai, füüsilises mõttes sattusingi täiesti äkk-meditatsiooni. Seda ei saa sünni või teadvustamisega. Minuga toimus nii, et mind võeti  füüsiliselt kinni ja anti see võime. Olin kodus diivanil, kui see juhtus. Ma ei saanud liigutada, jäin sinna paariks tunniks liikumatult, tundsin oma hingamist, aga liigutada ei saanud. Ja siis nagu oleks ütles tõstetud ja ma sain jälle hingama. Siis minu tundmus oli kõigepealt kätes. See oli nagu adrenaliinilaks, veri tulvas tagasi kehasse ja minu tundlikkus oli teine. Kui võtan midagi kätte, kui see oli tass, siis nüüd tunnen tassi külmust, raskust, tekstuuri hästi tugevalt, mitmeid kordi tugevamalt. Selle tagajärjel lõi füüsilisse kehasse suurema tundlikkuse.

Olid sa selleks ka varem valmistunud?
Varem on see esoteerika ja vaimsus mind ikka ka tõmmanud. Kolmekümneselt oligi selline enese­otsingute aeg, kui sattusin erinevatesse kohtadesse, kursustele, šamaani töötubadesse. Igal pool olin natuke, aga kuhugi ei jäänud kanda kinnitama, kõigest olen nagu mingil määral teadlik, aga nagu öeldakse, et kui tead kõigest natuke, siis nagu ei teagi midagi. Kui ühte asja võtad süvitsi, siis tunned asja. Ma sõitsin nagu kõigist läbi, justkui ekskursiooni bussiga. Kõik tõmbas mind, aga ma ei jäänud kuhugi kinni.
Elu oma kogemused andsid tunda, lahkuminekud ja suhtesse minekud. Elu ise hakkas mind üles äratama. Nagu oleks öelnud – käisid ekskursioonil ära, aga nüüd hakka ise elama, praktiseerima. Inimesed ju kardavad kogemusi, mis tegelikult õpetavad, kõiki sügavamaid kogemusi. Võib olla valulik, võib mõne sellisesse olukorda jättagi – ta ei tõusegi enam.
Tugevates, õpetlikes ja muutvates olukordades olen tänulik kohe sellel hetkel, sest siis on mul kergem see raskus läbi elada. Teadlikult olukorda sisenedes, usaldades, mitte sõdides saan lõpuks selleks, milleks elu kujundab.

Kas selgeltnägemisel on koht ka sinu olevikus ja tulevikus?
Ma ei tea, mida ma viie või kümne aasta pärast teen. Aga kui olen endaga kontaktis ja julgen elu rasketel hetkedel usaldada, siis kujundab ja vormib elu mind just selliseks nagu pean kunagi olema. Igapäevaselt olen väga uudishimulik, jälgin iseennast.
Kunagi meeldis mulle tantsida, see oli mu hobi. Kuid mul on puudunud see tunne, et vot ma tahan selleks või tolleks saada. Võib-olla kõige rohkem meeldis psühholoogia. Olin koolis see, kellele meeldis palju rääkida, sellistesse olukordadesse lahendajana siseneda, kus inimesed tülitsesid. Olin lepitaja, vahelüli, nagu väike sõel.  Nüüd olen aru saanud, et kui abi palutakse, siis mine, niisama vahele trügida ei tohi, sest inimesel jääb kogemus saamata. Aga kui ta palub abi, siis ma ei ütle ära.
Olen pärast saadet teinud taotluse, et minu juurde tulevad need inimesed, keda ma saan aidata. Sellepärast ei ole minu vestlusõhtud suuremamassilised, on kuni viisteist inimest, siis saan tegeleda ka personaalselt. Ei rõhu suurele massile, paljusid ei pea aitama, igaühel on oma aeg.

Millega igapäevaselt tegeled?
Põhiliselt olen praegu laste päralt, kodune ema suurel määral. Peamiselt, sest olukorra pärast riigis olid lapsed ju kodused, kes digiõppel, kes lasteaiast eemal. 100% ema ja koduperenaine. Lapsed on mul vahvad. Pisem tüdruk sai neljaseks, vanem tüdruk sai 18 ja poiss saab sügisel kolmeteistkümneseks.
Tänu lastele olen jäänud selliseks. Minus on piisavalt lapsemeelsust ja elurõõmu. Nendega koos olles sa ei saa olla kuri, tõrjuv või endassetõmbunud. Pead kogu aeg olema avatud, genereerima uusi ideid, ei lastagi endasse põgeneda.
Hästi lühikese ajaga on võetud mul praegu jalad alt ära, füüsiliselt. Kas olen nikastanud, et peale ei saa astuda. Teine kord tulin kuidagi halvasti voodist välja, mõtlesin, et kas vanadus on niimoodi järsku peale hakanud, pead jälgima, kuidas astud. Sain just 38 ja kohe hakkasid hädad tulema.
See oli naljakas, et liikuda ei saanud. Ise võimlesin, sain jalule jälle. Samas ma mõtlesin, et kui jalad füüsiliselt alt võetakse, siis see tähendab, et peatu, vaata, kuhu oled teel. See on füüsiline peatumine.
Olen olnud elus sellises pöördelises hetkes, kus kintsul oli suur kuuesentimeetrise läbimõõduga pompoon – olin siis täitsa rajalt maas nädal aega. Mõtlesin, et mis see nüüd on. Siis olid elus lahkuminekud ja muud pöördelised asjad. Panebki nii füüsiliselt seisma.
Mind pannakse korraks vahel stop-joonele seisma, et mõtle nüüd, kus on see tee, kas sul on seda vaja, korraks pannakse inimene nagu oma mahlas keema ja siis tulevad igast emotsioonid.
Kes nöeb seda läbi valu ja kibestumise, nt et mind vallandati töölt või et nüüd on midagi viga. Nende emotsioonidega küpsetakse. Kes mõistab selle küpsemise juures lõpuks, et ahah, see on see koht, kus ma võiks natukene enda sisse vaadata.

Kuhu sa teel oled?
Ma taipasin, et tegelikkuses oleme siin maapeal, tahame olla ju hästi super-hüper ja maksimaalselt elada, kõigega hakkama saada. Naised on tänapäeva ühiskonnas väga mehiseks muutnud, et hakkama saada. Kui sul lapsekari taga on, siis kuhu loodad jõuda ja kellele loota saad? Ikka iseenda peale. Tunnen, et tahaks seda õrnust tagasi saada.
Käin hästi tihti Haabneeme rannas jalutamas. Mul on üks lemmikkoht ühe maja juures, kivihunnik selline. Seal mul on kaks-kolm kivikest, kus ma istun ja teadlikult mõtlen ette välja soovi, miks pean sinna minema või mis mind selles kohas täna ootab. Pärast, kui jalad sain paika ja uuesti liikuma, oi kuidas ma nautisin seda – kaks tundi lihtsalt jalutada. Kui inimesel on käed-jalad otsas, siis ta ei mõtle, et oi, need liiguvad, ei ole tänulik nende eest, see on nii tavaline. Ja kui need ära võetakse, aga saad tagasi, vot siis on see, et oh, ei tahaks rohkem kunagi sellises olukorras olla ja suudad olla tänulik.
Mulle meeldib läbi loomade suhelda. Vaimses mõttes nendega ühenduses olla. Konkreetselt küsisin kolme luige käest, et mida ma peaks edasi tegema. Natuke aega läheb mööda ja vaatan, kivi juures ilmub vastus. Suled on mu lemmikud ja ka kaldale uhutud puit. Olen neist kaldale uhutud puidutükkidest ka nikerdanud. Sealsamas kivide juures, kohe käe ulatuses oligi mul nüüd viimati üks puidust kuju. Keeran ühtpidi ja teistpidi, ühel pool oli mees, teisel pool naine. Meisterdasin sellest endale väeehte. Sain aru, et mul on vaja hakata end tasakaalustama. Seda kahte poolt, mees- ja naispoolt. Täpselt see info, mis ma palusin, see ka tuli. Keerutasin seda puidutükki käes ja tundsin, kuidas ma laen end sellega. Mul on vaja enda kahte poolust tasakaalustada.

Kuidas on sinu elus meestega?
Selle suure rügamisega ja kõige selle hakkama saamise juures vaatangi, et lihtsalt nii ei saagi mees kõrvale tulla. Mul seda probleemi pole, järjekord on mees tegelikult uksetaga. Aga ikka mõtlen, miks suhted kunagi ei püsi. Ma olen harjunud ise kõik ära tegema. Ühel hetkel vaatad, et teedki kõik ise ära ja see mees su kõrval, ta jääb sinna põhimõtteliselt lotendama. Diivani ehteks. Üks suhete viga ongi see, et meil on väga tublid ja jõulised naised. Väga raske on meestel olla nende kõrval mehed. Naised ei ole lasknud neil olla.
Kuidas saan reaalselt olla see Naine – selline, kes saaks tunda, et ma võin eksida ja olla nõrk ja hoida-kallistada?
Inimene on tervik. Oluline siin inimkehastuses on ka see, kuidas me mõtleme. Kõik mõtlevad. Mõttetasandil on võimalik endale nii palju head teha ja samas sama palju ka halba. Võime süüa tervislikult, võime teha füüsilist trenni, aga kui mõtted on ikkagi negatiivsed ja kibestunud, kadedad teiste suhtes, siis sealt head ära looda. Inimese heaolu või terve olemine paistab kaugelt silma. Kui ta on tore, rõõmsameelne, särav, siis temaga on hea olla. See on nagu indikaator, roheline tuli, et ta on tore inimene. Aga kui sealt pritsib kohe tuld, siis hoia eemale. Teine võib mõjutada mind vaimselt ja võin ise olla hiljem haige, eriti need, kes on väga tundlikud. Mõnest negatiivse inimese lausest võib teine saada suure trauma. Öeldud sõnad ja mõtted võivad olla isegi tapvad.
Üks asi on mõtted, teine asi on teod. Oled jõudnud ühest punktist teise. Ma ise olen ka alles nüüd sellest aru saanud, võib-olla see kolmkümmend kaheksa pole selline vanus, kus kõigest aru saad, aga samm-sammult taipad. Meie ootused on väga kõrged.

Kas meil peaks olema madalad ootused, et oleks meeldiv üllatus?
Ei, aga mis mulle üldse ei meeldi, on see, et elame hästi tugevates mudelites. See üks vorm on suurelt ette pressitud – kõik järgige seda, siis on hea elu, on toredad suured, uhked, ilusad majad, selline ja selline mees, teenib umbes nii palju, lapsi võiks olla nii ja nii palju, ise võiks ka edukas olla. See suur mudel on ette antud, seda on korrutatud – see ongi nüüd see õnneliku elu mudel. Mõned asjad ei lähe mudeli järgi ja siis on kohe jama. Tuntakse kurbust...
Iga elu võiks olla mitte mudeli järgi pressitud nagu vahvlitainas, vaid selline, milles igaühel on oma väike rada, oma kiiks, oma minek, läbi eksimuste ja vigade. Elu käib nii, midagi teha pole, pole kuskilt seda elu eelnevalt õppinud, et nüüd saaks uuesti vigadeta teha. Sellist asja ei ole, elus tuleb kõigil vigu teha. Tänu sellele me õpime. Teistmoodi ei saa.
Kõigil inimestel on õnneliku elu mudeli suhtes ootused. Kui midagi nihkesse läheb, siis see on kohe möödalask ja ebaõnnestumine. Inimesed on selles hästi kinni. Tahaks selle mudeli või eeskuju ära lõhkuda. Mitte et olla ise kuidagi eeskujuks, aga kuidagi niimoodi, et oma kõik peaks elus oma rada käima. Me ei pea olema 20 aastat õnnelikes suhetes, ole üks päev õnnelikus suhtes iseendaga.

Korraldad naistele ka vestlusringe, millist nõu sinult kõige enam küsitakse?
Üheksakümmend protsenti vestlusringides osalejatest otsivad suhet. Minu soovitus on – ärge võtke seda otsingut must-valgelt, et milline on minu mees- või nais­ideaal. Unustage need mudelid ära! See on see, mis piirab inimesi väga palju. Unustage ära igasugused  pikkused ja laiused. Mida vabam sa oled, seda õnnelikum sa oled. Leiad võib-olla palju rohkem seiklusi, mida sul on ka vaja. Võib-olla ei oska sa ette kujutadagi, et issand kui äge inimene see teine pool võib olla. Aga me läheneme suurte ootustega ja suurtesse seltskondadesse kitsa silmaringiga või nagu klapid ees – mõttega “mul on just sihukest vaja”.
Kes on iseendaga väga rahul, need on jõudnud elus kogeda mitmeid suhteid ja tänaseks on aru saanud, et murda kedagi ei saa, ma saan ainult iseennast tema järgi muuta, kui mul on seda vaja. Ja kas seda on alati vaja?
Kui sa võtad enda kõrvale mehe või naise, siis sa ei võta teda ju selleks, et hakata teda ümber muutma ja vormima! Võtad sellisena nagu näed sel hetkel, kui ta sulle meeldima hakkas. Muidugi on asju peidus, mida me kohe ei tea ja koos elades tulevad need tasapisi välja. Soovitan asuda kiiresti koosellu. Võtad ette näiteks nädalase reisi Eestis. Oled koos pikema kui vaid ühe õhtu kaupa – näed ära, kellega on tegemist.   
Kui meil on endaga suhted sassis, siis me ei tule ka ümberringsete suhetega toime – suhted perekonnaga, lastega, vanematega, enamjaolt elukaaslastega. Kui oled ikka sõlmes, siis tulevad probleemid igalt poolt. Olen julgustanud vestlusõhtutel mõnd asja lahti rääkima. Anda teada, miks mõned asjad on võib-olla juhtunud, miks ta su ellu on tulnud, mida ta on õpetama tulnud. Tasub alati tagasi vaadata, peegeldada, et kui oled olukordades toimetanud, mis see on sulle andnud. Töö iseendaga on alati kõige raskem. Peame endale tõetruult silma vaatama, ei saa ju valetada. Kui lihtsalt ütled, et kõik on hästi, kõik on tore, siis see, kes nii ütleb, on tegelikult tohutult vigu täis, ta ei julge ennast isegi vaadata. See, kes ütleb, et vot selles olukorras ma ei oska käituda, ma ütlen ausalt, on julgenud juba endale otsa vaadata.
Kõige rohkem ütlevad just kõige katkisemad ja kinnisemad inimesed, et neil on kõik korras.
Elu viskab igal pool kaikaid kodaratesse. Mõnes olukorras ongi tunne, et kuidas ma sellest läbi lähen. Tagantjärele vaatad, et kuidas mul see jõud tekkis. Aga see tulebki tänu sellele, et julged endale otsa vaadata, olla haavatav. Nendes olukordades olen andnud soovituse, et kuula sisetunnet, see on tööriist, mis on su enda sees olemas.
Suhete puhul näen seda mudelisse surumist. Naistepäevaks toon nii palju lilli ja sünnipäevaks need kingitused ja asjad. Võtan olukorda naise vaatenurgast – see on nii igav, sest meil on kõik ette teada. Tore oleks ju, kui oleks üllatus. Okei, naistepäevaks ei too kingitust ja lilli, aga siis tuleb teine päev ja tuleb suure kimbuga ja viib ei tea kuhu. Stampolukordades on inimesed nii mugavaks läinud ja muudkui nõuavad. Ära nõua! See on minus endas suur edasiminek – ma enam ei eelda ega oota ja siis tulevad ainult meeldivad üllatused. Siis on äge! Olen ka otsustanud, et ma ei taha kedagi murda, tahaks, et see inimene ongi oma elu vormides ja nurkades lihvites täpselt sellise nagu on. Las ta olla. Kui ta on minus armumise äratanud, siis ma ju ei võta ja viska teda minema, mulle ju meeldib tegelikult vanu ja katkisi asju restaureerida (naerab).
Vanal asjal on oma hing. Võtad uhke ja uue Ikea mööbli, laguneb sul kolmandal kasutuskorral ära ja ostad järgmise. Vanal ja katkisel asjal on oma hing ja kui sealt selle ilu välja tood, võib see olla ehe pärl su elus. Mulle meeldiks, kui ma oleks kellelegi selline restaureerimispärl, vaikselt lihvid ja värvid hoole ja armastusega, siis vaatad...  

Tegeled ise ka vaimsete praktikatega – mis on sulle sel teel kõige huvitavam?
Olen vaimse poole pealt iseendale huvitavamaks muutunud. Mulle meeldib juba väiksest peale inimesi jälgida. Ametilt olen juuksur. Ilmselt seetõttu selle valisingi. Olen alati vaadanud inimest kui eraldi indiviidi, mitte massi. See, kuidas inimesele soenguid, värve valida, mis riietuse ta on valinud jne. Olen võtnud inimest igatmoodi lahti ja pannud ta siis uude vormi, et ta saaks sellisena särada. Inimestega sedasi eksperimenteerida on väga huvitav.
Öeldakse küll, et mis see väline külg, aga väline ja sisemine peab olema harmoonias.
Kujutame ette, et inimene on kui maja. Kui meil on võimas suur maja, väliselt ülimalt ilus, aga lähed sisse, seal on tühjus, kõledus, ei ole kodutunnet ega soojust. Vaatad kaugelt, et kõik nagu sobib kuidagi, aga kodu looma ei hakka.
Samas võib olla mingi metsa­äärne hurtsik, mõtled, et kohe kukub kokku, vajab parandust, ja lähed sisse, kamin köeb, mõnusad toidulõhnad, kõik on nii mõnus ja tekib hästi soe kodutunne. Samas, kui sa seda maja ei paranda ega kõpitse, kukub see kokku. Isegi kodusoojuse all. See näitabki, et sul on kahte poolt vaja. Oleme liikuvad inimesed. Materiaalseid asju on ka vaja – sinu mõtted ja teostus, mida sa selle materiaalsega teed, kuhu sa paned. Kõik peab olema kooskõlas. Kui materiaalsus on olemas, siis pistad selle mõttetusse kohta, on läinud kõik, aga kui teed äriliselt kasvatades midagi või panustad heategevusse või aitad oma lähedasi, kes abi vajavad, siis see õitseb.
Meil on elus kogu aeg kaks poolsust. Oleme nagu parvetajad vetel – me ei saa asjadega äärmustesse minna, sest see parv keerab muidu uppi. Pead hoidma keskset tugevat telge. Võid natuke siia või sinna poole kallutada, aga et sa uppi ei lendaks, pead kohe tasakaalustama

Millega läheb inimese elu tasakaalust välja?
Heade inimeste valupunkt on see, et annad liiga palju ära. Mõtled, et ma ju soovisin nii palju head selle ja sellega, aga ei tohi end lõputult ära jagada. Ära jagamise miinus on see, et lõpuks ei jää sulle iseendale enam midagi. Ütleme küll, et energiat on igalt poolt saada, võta, kui oskad seda ammutada, jaga.
Üks vanaema kasvatas mul gladioole, need on lilled, millel pead võtma talveks sibulad maast välja, hoidma terve talv mullast väljas ja siis kevadel jälle mulda panema. Koguaeg üks tegemine. Aga vanaemal oli väga hea gladioolikasvatus, kõigile meeldis. Ikka küsiti  ka, et anna mulle ja anna mulle. Lõpuks läkski niimoodi, et ta jagas kõigile ära ja endale ei jäänudki enam. Mõtles, et kuidas ma ühele annan ja teisele ei anna. Niimoodi annadki tükk-tüki haaval kõik ära.
Mulle on tihti öeldud, et hea inimene pole elukutse, pead oskama ennast hoida, siis suudad teistele ka jagada. See pole isekus – kui kõik tulevad ja soovivad sinult midagi, pead kuskil piiri tõmbama, sest inimesed meie ümber on nahaalsed, kõik tahaksid midagi saada.
Samas, kitsi ka ei tohiks olla. Jällegi peaks olema tasakaal. Kui elult oled saanud kingituse, on hästi hea juhus või on vedanud, siis soovitan, et inimene võiks aru saada, et elu andis kingituse ja tasub teha elule kingitus vastu. Tee mingi heategu. Selle tulemus on see, et inimene on tänulik elu eest, et sai sellise kingituse ja ta ise jagab positiivsust ja headust edasi. Sedasi toimides oledki alati avatud ja su ellu tulevadki head asjad, head võimalused, sa nagu tasud selle headuse eest headusega.
Külluse ligitõmbamise eeldus ongi see, et oled avatud vedamistele ja kõigele heale.
Samas, inimestele ei saa palju raha anda, nad lähevad lolliks. Inimene ei ole siis loov, on väga mugav, on ükskõikne, mõtleb, et rahaga on võimalik kõike saada.
Meil on praegu kõigil selline materiaalselt poolik aeg. Kokku tõmmatud. Vaestel on selles mõttes kergem, et nemad on harjunud. Aga rikastel on praegu ikka täitsa vesi ahjus. Kui nendelt ära võtta, siis neil on väga palju kaotada. Nad ei tule toime, sest nad ei ole pidanud varem selles olukorras olema.
Võib tekkida olukord, et murdud. Kui keegi on ühe jalaga natuke juba vaimses maailmas, siis on hakatud ka balansseerima. Hakkavad midagi mõistma. See on see hetk, mil öeldakse, et kui nähakse vaimseid inimesi, kes on justkui pilve peal kõndijad, siis teised on kahe jalaga maapeal – on õiged inimesed. Praegu ongi maapind kõigil värisenud ja see, kes on kahe jalaga maa peal, sel on raskem, sest värin on läbi käinud ja ta ei ole osanud pilvedel kõndida. Need, kes oskavad pilve peal käia, need balansseerivad, kord siin, kord seal, neil on lihtsam.  
Mõni küpseb omas mahlas, ei saa ju nüüd šoppama/ närve rahustama minna.

Kuidas aga tasakaalu tagasi saada?
Füüsiline töö treenib hästi ka vaimsust. Seega saab vaimset kasvu arendada läbi füüsilise tegevuse, isegi kohati läbi füüsilise kannatuse. Elus läbilöömiseks on vajalik füüsiline vastupidavus ja distsipliin, siis ei murdu ka vaim.
Vaimne ja füüsiline pool on tegelikult ülioluline ja oleks hea, kui alternatiivmeditsiin  aktsepteeriks tavameditsiini ja vastupidi. Meil on ju samamoodi nii füüsiline keha kui vaimne keha, peame olema tasakaalus. Kui teeme üht või teist maha, siis inimene ongi segaduses, justkui peab mingit leeri valima. Ei ole koostööd. See on inimestele kõige kahjulikum. Mina olen selle koostöö poolt.  
Aga tasakaalu aitab viia liikumine. Igas mõttes. Elu vajab liikumist. Füüsiline liikumine on väga oluline. See, et elaksime liikuvas tempos tähendab, et kui olen jäänud ühe töökoha peale seisma ja tegelikult enam millegi vastu huvi ei tunne, töö ei meeldi, siis tuleb töökohta vahetada. Kui suhe on muutumatu, palun liiguta seda.
Kui läbi väga ausa suhtluse partneriga muutusi ei leia, seda värskust ja sära meie suhtes enam ei ole, siis paned seal asjad liikuma – kas toimub lahkuminek või uuesti kokkutulekud. Kõik asjad vajavad liikumist. Igal hommikul ärkame, hakkame taas elama. Elu koosneb päevast, igal päeval teeme valikuid, kogu aeg on mingid väikesed valikud. Aga mingisugused suuremad valikud, mis vajavad elus tegemist, et elu ei jääks seisma, need jätame ootele. Peame päriselt midagi tegema, otsustama ära ja hakkama liikuma valitud suunas. Mis enam ei meeldi, ei sobi, pange teatud suunas liikuma oma valikuga.  
Palun usaldage oma sisemist häält, mis tuleb sinuni korduvalt. Ärge jääge hirmudesse kinni. Me ei tohi võtta elu nagu oleksime surematud. Sureme ükspäev kõik, tahad või ei taha, aga kui oled selles hetkes, mis on kestnud võib-olla viis aastat, võib-olla kolm-neli ja mõtled, et oi kunagi ma võib-olla muutun, siis mõtle – sa ei ole surematu.
Iga päev on kingitus, sa ei tea kuna sinu päevad on loetud. Miks me venitame sisutühjalt elu? Miks jätad end ise abitusse olukorda otsust mitte vastu võttes.
Teine asi on hirm, läbi teiste kogemuste, eriti hirmsate kogemuste jätame valikud tegemata, sest äkki mul juhtub ka nii, nagu juhtus sõbrannal või tema mehel või kellelgi kolmandal. Kogu aeg see hirm või vabanduste leidmine – ma ei saa ikka teha selle ja tolle pärast.
Mina võin oma kogemustest öelda, et igal asjal ongi oma aeg, aga kui juba pikemat aega on mõte, mis ei lähe su juurest ära ja  annab endast märku, et on vaja muutust, siis palun tee midagi, et see asi muutuks. Pead ennast tähtsustama, ei saa ainult rituaalil küünlaid põletada, sente sisse panna, mähkida fooliumisse ja loota, et elu läheb edasi. See ei käi niimoodi. Kui sa oled soovi soovinud, siis sa tead, et vot nüüd ma pean vastutama oma sõnade ja soovi eest, pean selleks midagi tegema.  

Marta Roosipuu Fotod: Aivar Pärtel

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
elvira 23.07.2020 20:52
laenupakkumine finantseerimist vajavatele eraisikutele mikrorahastamise struktuur Oleme hästi välja kujunenud ja aastate jooksul oleme välja töötanud sügava mõistmise teie individuaalsete vajaduste ja nõuete osas. Oleme pühendunud oma klientide õiglasele kohtlemisele ning professionaalse, sõbraliku ja viisakas teenuse osutamisele. Meie protseduurid on kavandatud reageerima teile ja tagama, et pakume tooteid, mis vastavad teie tingimustele. Meie teenus on väga professionaalne ja viivituseta. Meie Meie moto on aidata teid, klienti, olenemata teie vajadustest. pakkuda laene vahemikus 1000 kuni 5 000 000 000 eurot. taotlusi töödeldakse kohustusteta. Anname igat tüüpi laenudele kindla intressimääraga laene. Kui olete meie teenusest huvitatud, palun Täitke taotleja vorm ja saatke see meile aadressil allolev e-posti aadress Teie täisnimi: .................... Aadress: ................................ Riik: ................................ Laenusumma: ....................... Laenu tähtaeg: ...................... Sinu emaili aadress: .............. Sõlmige meiega lepinguid e-posti teel: elvirasika@gmail.com