horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Talvenägemus Tartumaal

Seltskond fotograafiahuvilisi võtab üheskoos ­ette ekstreemse talveretke. Kas äärmuseni erinevad inimesed nagu geenius, friik, metsmees ja kaks linnapiigat suudavad üldse ühe katuse all öö mööda saata, või pageb igaüks pigem ise suunda?

„Kaua meil veel minna tuleb?“ uuris minult Merle.„Ma ei tea,“ tunnistasin ausalt.
Merle lõi pilgu maha ja rühkis tardunud ilmel edasi. Rada oli kitsuke ning üürike talvepäev kustumas. Selja tagant kostvad reipad krudisevad sammud sundisid mu, hoolimata vägisi peale tikkuvast väsimusest, kiiremini liikvele. Ma ei tahtnud kellelegi jalgu jääda ja sisimas pelgasin pisut seda võõrast seltskonda, kelle seltsis ma hanerivis hääbuva loojangu poole kulgesin.
„Ma ei tunne enam oma sõrmi,“ kaebles Merle mõne aja pärast. „Öelnud siis varem, et kavatsed ekstreemsporti harrastada.“
„Kahju küll, aga ühtki ilukeskust sul siit tõenäoliselt leida ei õnnestu,“ aasisin ja luurasin umbusklikul pilgul ümbrust. Kõikjal terendas lõputu lumine maastik, mis näis oma sünguses väljasurnud ja ebasõbralik. Siin-seal turritasid lumepõuest välja üksikud tontlikud põõsatüükad, mis näisid otsekui kellegi halvaendeline unenägu. Silmapiiril mustav laas äratas aegamisi minus ellu unne suikunud lapsepõlvekartuse pimeda metsa järele.
„Küllap oleme varsti kohal,“ sundisin hääle muretuks. „Oleme juba nii kaua kõndinud, et metsamajake ei saa enam kuigi kaugel olla.“
Merle ei vastanud, kuid tajusin tema sügavas ohkes kasvavat rahulolematust.
Sihtisin pilguga eesrühkija mustas sulejopes ja imelikus hallis suusamütsis kogu ning surusin hambad huulde. Ma ei tundnud Rened kuigivõrd ja see, mille olin kirjaridades arvanud meeldivaks ning usaldust äratavaks, näis reaalsuses kuidagi äraspidine. Mees kõndis pikkade lohisevate sammudega loops-loops läbi puutumata lume ja näis nii minu kui ülejäänud seltskonna suhtes kummaliselt äraolev.
Mu pea oli varasest ärkamisest pisut paks ja hammustav pakane muutus iga hingetõmbega üha halastamatumaks. Kuigi ma seda Merlele välja näidata ei tahtnud, sugenes minusse aegamööda kõhklus, kas tegime üldse õigesti, et seltskonna võhivõõrastega kuhugi Lõuna-Eesti pärapõrgusse matkama otsustasime minna. Tuju kippus algsest optimismist ja seikluselootusest hoolimata langema.

Hüljatud majalobudik
„Seal see ongi.“ Eeskõndija seisatas ja viipas käega metsatuka poole. Hämaras seletas silm suurivaevu hangede vahel tukkuvat üksildast majalobudikku, mis paistis sama hüljatud ja troostitu nagu kõik muugi meie ümber.
„Tore,“ surusin läbi hammaste. Palju kaugemale poleks ma minna jaksanudki. Linliku mugavusega harjununa, kus kõik eluks vajalik käeulatuses, kujutas säärane pikaajaline füüsiline pingutus tõelist vastupidavuskatset. Pealegi olin riides oludele mittesobivalt ja see süvendas mu ebamugavustunnet veelgi. Mu kallis poolvillane mantel lasi tuult läbi ja millegipärast tundsin kerget piinlikkust parfüümipiisa pärast, mille hommikul endale peale olin piserdanud. Oma disainerriietega mõjusin nende karuste tüüpide keskel toretseva võõrkehana, kes konteksti ei sobinud ja kellele kõõrdi vaadati.
„Tänu taevale!“ ohkas Merle. Mu sõbranna oli seda nägu, et oleks kõige parema meelega otsekohe hoopis taksosse istunud ja end pikema jututa oma mugava kesklinnakorteri treppi sõidutada lasknud, et silmapilk hiljem kuuma vahuvanni lohutust otsima sukelduda.
Mind haaras kahetsussööst, et olin Merle retkele kaasa nurunud. Ta ei tundnud end kõrgetel kontsadel kuigi reipana ja oli palju hapram ning vähem vastupidav kui mina.
„Andeks, et matkajutuga üldse sinu juurde tulin,“ poetasin jääkülma õhku niruvõitu vabanduse. „Ei oleks pidanud seda tegema.“
Kuid oli Merle ellujääja. Ilmselgelt poleks ta praegu trendika naisteajakirja moeveeru toimetaja, kui tal olnuks kombeks raskuste ilmnedes nuttes näoli lumme viskuda ja edasi kõndimast keelduda. Kaeblemine tähendas tema jaoks kõigest enese kokkuvõtmist.
„Ei ole hullu, see saab kindlasti lõbus olema,“ kinnitas ta mulle. „Ära unusta, et ma ise tahtsin tulla. Sina pole mu otsuse eest vähimalgi määral vastutav.“
„Tahaks loota.“ Tänu kogetud vintsutustele polnud ma enam milleski kindel. See inimestest hüljatud paik tekitas minus üha süvenevat kõhedust ja mehed näisid kõike muud kui meeldivad. Lähima bussijaamani oli viis kilomeetrit ja enne hommikut ei liigu siitmailt ükski buss. Öö lageda taeva all kujutaks endast aga kindlat surnuks külmumist.
Selja tagant ei kostnud sõnakestki. Näis, nagu oleksid me kaaslased rääkimise sootuks unustanud. Teadsin neist vaid niipaljukest, et tüübid pidada olema mingisugused fotograafid. Kas amatöörid või professionaalid, sellest polnud mul aimugi. Kui neil ka vastav tehnikavarustus kaasas oli, polnud ma neid kordagi pilte klõpsimas kuulnud. Pigem siis asjaarmastajad, järeldasin.

Tuttav või tundmatu ­kirjasõber?
Pärale jõudnud, selgus kohe, et kergendust on vara tunda. Maja oli kohati räästani lume alla mattunud ja välisukse üles leidmiseks tuli kõigepealt palehigis kaevama asuda. Õnneks ei paistnud keegi ootavat, et meie, kaks õblukest linnapiigat, käised üles kääriks. Grupi eestvedajana leidis Rene pärast mõningast ringituulamist kusagilt lumelabidad ja mehed asusid tööle. Istusin kergendust tundes mahavarisenud puutüvele, Merle minu kõrvale. Süütasime suitsud ja tõmbasime hinge. Kampsun kleepus ebamugavalt naha külge ja ma kahtlesin tublisti pesemisvõimaluste olemasolus.
„Kus sa temaga tuttavaks said?“ uuris Merle ja vaatas pilukil silmi üle valge lumevälja.
„Kellega?“
Merle nooksas lõuaga grupijuhi suunas, kellest oli lumevaalude vahelt paista ainult lapike tõredat turja.
„Renega?“ Köhatasin. „Tegelikult ma ei tunnegi teda eriti. Oleme kõigest mõned kirjad vahetanud.“
Merle seiras mind uskumatul ilmel. „Kirjasõber? Sa vedasid mind siia pärapõrgusse mingi paganama kirjasõbraga, keda vaevu tunned?“
„Nojah,“ kohmetusin.
„Tüüp võib ju mingi haige pervo olla! Ma arvasin, et te ikka käite või midagi sellist.“
Nihelesin häiritult ja tundsin miskipärast vajadust kaitsesse asuda. „Päris võhivõõrad me siiski pole. Korra käis ta mul ühikas külas ja kinkis kimbu valgeid krüsanteeme. Päris kena žest ju?“
„Või krüsanteeme!“ Merle huuled väändusid irooniliseks grimassiks. „Valge värv ei tähenda eales midagi head. Matuselilled.“
„Ära nüüd hakka oma ebausuga lahmima,“ naersin teise kartuse välja, kuigi samas läks mul üha keerukamaks summutada seda nimetut pelgu Rene ees, mis vägisi peale pressis. Miski temas tundus vale ja ohutunnet tekitav.
Pikapeale ilmus maja üha rohkem nähtavale. Kaevati lahti ka kitsuke käik keset õue lösutava kooguga kaevuni. Rene oli jope seljast visanud ja kühveldas kampsuni väel. Teised kaks uuristasid kõrvalradasid puukuuri ja välikempsu juurde ning näitasid puhkehetkel vaheldumisi kaevajale taskulambiga valgust. Märkamatult oli läinud kottpimedaks ja metsa vahel oli see kümneid kordi õudsem kui linnas. Viimaks andis majauks vaikse kriginaga järele. Seda tervitati ühehäälse rahuloluüminaga. Üks tüüpidest tuli peagi suure puusülemiga ja kadus kolistades maja sisemusse.
Merle piidles Rened huviga. „Kummaline kuju,“ tunnistas ta lõpuks. „Temast on raske aru saada. Näib kuidagi vastuoluline.“
Enne, kui ma midagi vastata jõudsin, süttis majas hele elektrivalgus, mis kallas ümbritsevatele lumehangedele kollakat kuma ja sütitas pisut eluvaimu.
Merle hüppas nagu käskluse peale püsti. „Neetud küll, läki tuppa! Me oleme õnnega koos, kui pole külmakahjustust saanud. Sukkpüksid olid matkariieteks ikka väga halb mõte.“

Olukord muutub ­sõbralikumaks
Tunni aja pärast nägi olukord juba märksa inimsõbralikum välja. Puuküttega pliit õhkas sooja, vana raudahi kogus samuti hoogu, loperguses malmpotis mulises boršisupp ja meie Merlega olime ametis koogitaigna segamisega. Selleks ajaks olime piisava selgusega mõistnud, et hoolimata heast omavahelisest klapist ei sobinud me absoluutselt koos süüa tegema. Iga minu ettepaneku peale vaidles Merle tulihingeliselt vastu ja lõpuks pidime peaaegu riidu minema.
Tüübid ei hiilanud endiselt jutukusega. Üks neist kadus enda väitel peagi metsa pildistama, teine viitis pliidisuu ees halgude peenikesteks pilbasteks lõhkumisega aega. Omadega ühele poole jõudnud, heitis ta kööginurka koera kombel pikali ja lasi silma looja.
„Loodan, et hundid seda pildistama läinud selli nahka ei pista,“ ütlesin Merlele.
„Siin pole hunte,“ kostis teki alt troostiv hääl. „Kõigest ilvesed ja karud.“
Väristasin õlgu ja lootsin, et tegu oli naljaga.
Maja polnud suur, aga sellegipoolest omamoodi mõnus – mõhnalised palkseinad, rohmakas puitmööbel, akende ees räbaldunud pitskardinad, mis kunagi oli olnud kellegi peen ja kaunis näputöö, vaasis kimbuke tolmkuivi suvelilli ning keset lauda kaks massiivset, pooleldi ärapõlenud küünalt. Millelegi mõtlemata krapsasin tiku põlema ja läitsin ühe küünaldest, et miljööd natukenegi sundimatumaks muuta. Seejärel vahetasin niiske kampsuni kuiva vastu välja, punusin juuksed lõtva patsi ja valmistusin õhtut pingevabalt mööda saatma. Rene nikerdas vana raadio kallal ja sai selle lõpuks imekombel isegi tööle. Ruumi täitis ragisev võltsreibas saksakeelne ennesõjaaegne meloodia.
„Kuldsed käed sul,“ kiitis Merle.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar