horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Tassike kohvi

Olla võrgutatud ja maha jäetud on kurb. Kuid Triinu koges, kuivõrd raskem on kõik siis, kui see toimub töökohal.

„Triin, palun tulge minu kabinetti,“ kuulis ta telefonis oma ülemuse karmi häält.
„Jah, kohe tulen, härra Parmas.“
Triin haarab oma märkmiku ja pastaka ning kiirustab kabinetist välja. Kiirustab niivõrd, ei märkagi, kuidas tormates jooksu pealt naaberlaualt mingid paberid maha pühib. Neid üles korjata pole tal mahti ja ta heidab kolleegile abitu pilgu. „Mine juba, küll ma ise kokku korjan!“ toriseb kolleg Mari. Triin tuiskab mööda jõuludeks kaunistatud koridori tumedast puust ukse suunas ja koputab hetke pärast kabineti uksele.
„Sisse!“
Triin siseneb ja hakkab avaras kabinetis arglikult härra Parmase laua suunas sammuma. Sügaval sisimas ei suuda naine mõista, miks ta tegelikult nii erutatud on. Aruanne oli õigeaegselt esitatud, kõik lepingud, millele tuli enne aasta lõppu alla kirjutada, olid allkirjastatud, ta oli haldusosakonna juristina töötades suuri edusamme teinud, kolleegid hindasid teda ja kellelgi poleks nagu põhjust nurisemiseks.
Triin märkab, et lisaks tema rangele, kinnisele ja emotsioonitule 35-aastasele ülemusele istub kõrge seljaga tugitoolis veel üks inimene ja naise käed hakkavad värisema: ta tunneb selja tagant ära turundusosakonna juhataja.
Erki Kaunissaart, keda kontoris Kaunikeseks kutsuti, võis pidada ideaalse mehe võrdkujuks. Sellel umbes kolmekümneaastasel mehel olid kaunid näojooned, sportlik figuur, keskmiselt pikk kahupea- soeng, Zac Efroni sinised silmad ning õrnalt nähtav habemetüügas nagu Robert Pattinsonil. Loomulikult jagunesid kõik kontori daamid nendeks, kes teda avalikult jumaldasid ja nendeks, kes tema järgi öösiti salamisi padja sisse õhkasid.
Triinul oli aga eriline saladus. Tema tagasihoidlikus elus oli olnud üks lühikene kuu, kui ta seda Kaunikest enda ja ainult enda omaks pidas.

Tuli, nägi ja võitis südameid
Siis ei olnud Erki veel osakonnajuhataja. Mees ilmus nende kontorisse pool aastat peale Triinu tööleasumist. Teda oli võimatu mitte märgata: ta püüdis kõigi meele järgi olla, oli alati vastutulelik ja kõikidele abivajajatele nõu ja jõuga abiks, viskas nalja, puistas anekdoote – ja suutis samal ajal laitmatult kõiki oma tööülesandeid täita. Juba kuu aega hiljem oli tal sõlmitud sõbrasuhted kõikide talle vajalike inimestega – alates sekretärist kuni kõikide osakondade juhatajateni. Polnud kedagi, kes temast heal arvamusel poleks olnud. Kahjuks ei kuulunud Triin nende „vajalike“ inimeste hulka ja tema tagasihoidliku isiku vastu mees huvi ei tundnud.
Ja siis, oktoobrikuus, korraldas koolituskeskus uutele kontoritöötajatele seminari: kohanemine, meeskonna loomine, ettevõtte kultuur, väärtushoiakud ja muu jama (või siis mitte jama?), millele Triinu kontor hea meelega oli nõus raha kulutama.
Seminarile kogunes umbes kakskümmend inimest, peamiselt noored. Nende hulgas ka Triin ja uustulnuk Erki. Loomulikult oli Erki Kaunissaar kogu koolituse jooksul tähelepanu keskpunktis: selgus, et ta oli kõigist paremini kursis ettevõtte põhiväärtuste ja eesmärkidega, tsiteeris peast missiooni ja visiooni tähendusi, andis alati kuiviku välimusega koolitaja küsimustele õigeid vastuseid.
Pärast koolituse esimest osa tehti kohvipaus. Erki ümber moodustus „fännide“ ring: neidude silmad sädelesid vaimustusest, noormehed püüdsid tarka nägu tehes temaga õhinal diskuteerida. Täielik triumf!
Loomulikult oli ka Triin nende hulgas ja ahmis endasse igat sõna, mis selle noore jumaluse suust kukkus. Tema kuratlikule võlule oli täiesti võimatu vastu seista! Esimese koolituspäeva lõppedes väljusid väsinud, kuid heatujulised noored õppehoonest.
„Noh, keda kuhu?“ küsis oma edust tiivustunud ja üldise imetluse pälvinud Erki. Ta oli autoga ja heldelt valmis kõigile küüti vajajaile abi pakkuma.

Tuleb olla väärikam...
Selgus, et Triinul ja veel ühel neiul müügiosakonnast oli vaja samasse kanti sõita. Teel olles tekkis noorte vahel elav diskussioon. Siiri püüdis kõigest väest Erki poolel olla ja tema seisukohti kaitsta, aga Triin vaidles mehele südilt vastu. Esimesena väljuma pidanud müügiosakonna neiu soovis Erkile vallatu näoga head ööd ning heitis autosse jäävale Triinule armukadeda ja ebasõbraliku pilgu.
„Mulle langes osaks võimalus, millest enamus meie kontori tüdrukutest täna unistasid!“ mõtles Triin omaette muiates.
„Noh, vaidlushimuline,“ ütles Erki naeratades, kui nad omavahele olid jäänud, „kas läheme nüüd minu juurde tassikesele kohvile?“
„Tänan kutsumast,“ vastas Triin väärikalt, „kuid kohvi jaoks on minu meelest juba liiga hilja.“
„Sa mõtlesid vist „liiga vara“?“ hakkas Erki naerma. „Hästi, lükkame selle siis paremate aegade tulekuni edasi...“
Triin sõidutati koduukseni ja autost väljudes käis tal tahmatult peast läbi mõte, kas ta oli ikka õigesti toiminud. Veidi hiljem, olles meeldivast erutusest juba maha jahtunud, meenus Triinule, et Erki kohvile kutsumine oli olnud esimene ja ainus lause, mis otse talle oli suunatud. Triinul hakkas ebamugav mõttest, et mees oli vilistanud talle nagu koerale ja tema oli peaaegu valmis olnud kutsele hetkeliselt vastama. „Tuleb endast rohkem lugu pidada ja tema suhtes ettevaatlik olla!“ otsustas Triin.
Seminar kestis kolm päeva. Erki Kaunissaar viibis kogu selle aja üldi­se tähelepanu keskpunktis, flirtides samaaegselt kõikide neidudega ja sõbrustades kõikide noormeestega. Sealjuures andis ta aga võõrale silmale märkamatult kogu aeg Triinule mõista, et suurem osa tema tähelepanu on just talle suunatud. Erki põhitrikk oli järgmine: ta pakkus kohvipauside ajal kellelegi daamidest õrnal häälel tassikest kohvi ja saanud tänuliku nõusoleku, vaatas paar sekundit tähendusrikka näoga Triinule otsa.
Kõik need kolm päeva sõidutas ta Triinut koju ja loomulikult viimasel õhtul – see oli laupäev –, ei suutnud Triin talle vastu panna. Kes saaks teda hukka mõista? Mees ütles, et saadab teda vaid välisukseni, kuid kõik lõppes pika suudlusega trepil. Seejärel küsis ta salakavala näoga:
„Kuidas oleks tassikese kohviga?“

Unistus abielust ja lastest
Triin naeratas vastuseks ja ütles, et tal on kodus vaid lahustuvat kohvi. „Pole oluline!“ vastas Kaunike. Selgus, et Erki oli õhtuks ette valmistunud, tal oli autos pudel šampanjat ja terve kilekotitäis puuvilju. Nad sisenesid Triinu väikesesse ühetoalisesse korterisse ja sattusid peaaegu kohe ka voodisse. Mis see siis nüüd oli?
Triin ärkas mehe tugevas embuses kell kaks öösel. Ta tabas end mõttelt, et tunneb ärevaks tegevat imetlust ja tänulikkust selle eest, et kõigist koolitusel osalenud neidudest oli Erki just tema välja valinud. Lõpuks ometi polnud ta enam hall hiireke, vaid ihaldatud naine suurepärase mehe jaoks! Ta istus voodis ja jälgis hämaras valguses, kuidas mees magab, kui kaunilt ta lokkis juuksed on padjale laotunud, kuidas ta pikad ripsmed õrnalt värelevad! Triin hakkas unistama sellest, kuidas neist saab suurepärane perekond, kus mees on loomulikult liider, tema aga hakkab talle valmistama maitsvaid õhtusööke, mehe eest hoolitsema, teda kiitma ja kõiges toetama. Ta mõtles isegi sellele, et neil saavad olema väga armsad lapsed. Milline rumalus – ütlete te nüüd! Mis parata, kõik me läheme armudes peast segi. Kuid armastus on sellele vaatamata ilus, isegi siis, kui selle eest tuleb kallilt maksta.
Hommikul Erki lahkus, öeldes, et tal on sõpradega asjaajamisi ja lubas õhtul tagasi tulla. Suudles kirglikult hüvastijätuks. Triin tormas kööki ning asus välja mõtlema maitsvaid roogasid, millega Erkit õhtul kostitada ja üllatada. Kõik sai kella viieks valmis ja kaunilt serveeritud. Triin istus, mudis oma telefoni, mis tal käes oli ja ootas. Mees helistas alles kell kümme õhtul, oli vindine ja lõbus, tema häält oli valju muusika taustal vaevalt kuulda. Ta ütles: „Täna ma ei saa kuidagi tulla, sõbranna, lükkame meie kohtumise homsele...“
Triin oli segaduses ja nõustus, suutmata midagi mõistlikku vastuseks öelda.
Seejärel nuttis ta paar tundi padja sisse, Erkit vaheldumisi nii süüdistades kui õigustades – ikkagi helistas, võibolla ei saanud tõepoolest „kuidagi tulla“. Siis avas šampanjapudeli – sellesama, mille avamiseni nad laupäeva õhtul jõudnud polnud jõudnud, jõi pool pudelit tühjaks ja uinus lõpuks sügavasse unne.
Hommikul ärkas ta kohutava peavalu ja pohmelusega. Triin helistas töö juurde, ütles, et on külmetunud ja palus päeva vabaks. Lõuna paiku, kui tal kergem hakkas, mõistis ta, et ei suuda kodus viibida ja sõitis õe juurde.

Õnne ja pettumuste jada
Kui Triin pärast kaheksat õhtul koju jõudis, märkas ta tuttavat Toyotat maja ees seismas. Kuidas ta küll rõõmustas! Tal oli tahtmine taas kogeda seda magusvalusat tunnet, mida ta tundis magavat Erkit jälgides. Kõik oli olnud nii hea, õrn, arusaadav. Selle nimel oli ta valmis mehele kõik andestama.
Nad läksid trepist üles ja vaevalt oli korteri uks nende järel sulgunud, kui mees ta oma tugevate käte vahele haaras ja enda vastu surus...
Kui Triin uuesti maailma tajuma hakkas ja hingata suutis, märkas ta, et Erki seisab voodi juures ja tõmbab püksilukku kinni.
„Kuhu sa lähed?“
„Pean minema, muidu jõuan koju alles keskööks.“
„Jää siia! Homme läheme koos tööle!“
„Vabanda, pean end välja puhkama. Sinu kõrval ma vaevalt seda teha suudan. Aga homme tuleb mul ülemuste ees oma projekti kaitsma ja pean üht-teist veel üle vaatama... Ühesõnaga, ma pean minema, ära pane pahaks!“
Mis Triinul üle jäi? Ta saatis mehe ukseni, püüdes oma alasti keha ümber mässitud linas võimalikult võrgutav välja näha. Tundus, et Erkile see mõju ei avaldanud. Ta suudles teda kiirustades ja lahkus.
Novembrikuus jäid Erki külaskäigud üha harvemaks. Ööseks jäi ta Triinu juurde vaid ühel korral ja ka siis ärritas teda naise soov talle hommikukohvi pakkuda.
„Kuule, kas tõesti raske on endale normaalset kohvi muretseda?! Kuidas sa suudad seda lahustuvat jälkust juua?“
Kontoris ei saanudki keegi nende suhtest teada. Nad töötasid erinevatel korrustel, nende teed ristusid harva ja kui see juhtus, siis Erki tervitas teda, nagu poleks nende vahel midagi juhtunudki. Mõnikord naeratas, aga ta naeratas ju kõigile...
Milline õnnetu lollpea!
Siis Erki edutati – selgus, et teda oli osakonnajuhataja asendamiseks spetsiaalselt ette valmistatud. Mõne kuu jooksul, nagu oligi oodata, oli ta kõik positiivsed kogemused omandanud ja seega valmis ka uut ametiposti üle võtma. Triinul oli salamisi tema üle hea meel, ta oli Erki üle uhke. Ta saatis mehele sõnumi, et teda õnnitleda ja tegi ettepaneku tema edutamist ühiselt tähistada. Vastust ta ei saanud ja Erki tema juurde enam kunagi oma nägu ei näidanud. Mees isegi ei tervitanud teda enam kohtumisel.
Triin sai kõigest aru.
Millise õnnetu lollpeana ta end tundis! Miks ta selle inimese nii lihtsalt oma ellu oli lasknud? Lubanud oma hinge pugeda? Triin ei suutnud kodus viibida, kus kõik nende kohtumisi meenutas, tööl käia oli talumatu, sest seal võis ta temaga kohtuda, ka kolleegidega oli raske vestelda – oli ju Kaunike kõikide kontorisiseste kuulujuttude peakangelaseks!
Triin oli närvivapustuse äärel. Tänu härra Parmasele, oma osakonnajuhatajale, kes märkas, et temaga on midagi valesti ja, vaatamata lähenevale aastalõpule, sai ta mõned päevad puhkust. Väike hingetõmbepaus tuli talle kasuks: see aeg andis võimaluse jõudu koguda ja endas selgusele jõuda. Ta otsustas ükskõik mis hinna eest vähemalt keva­de­ni oma korraliku palgaga töökohast mitte loobuda. Ja lõppude lõpuks – kes oli Erki, et lasta tema pärast oma elul rööbastelt maha joosta?!

Ränk professionaalne rünnak
Ja nüüd, pärast kõiki neid tarku järeldusi, seisis ta värisedes selle hunnitu meesterahva pilgu ees! Mida ta tahab? Miks teda kutsuti?
„Triin,“ alustas ülemus, „härra Kaunissaar tuli minu juurde teie üle kurtma...“
Triinu nägu väljendas täielikku mõistmatust.
„Äkki selgitate kõike ise, härra Kaunissaar?“
„Hea meelega, härra Parmas!“ võttis Erki jutujärje üle. „See olite ju teie, Triin, kes sõlmis meie lepingu reklaamiagentuuriga? Vähemalt ma näen siin selgelt teie allkirja.“
„Kõik vastab tõele, aga milles on asi?“ pomiseb Triin hirmunult.
„Noh, tegelikult mitte milleski erilises. Välja arvatud see, et teie armust sõlmisime me lepingu täiesti ebasoodsatel tingimustel ja oleme sunnitud nüüd iga viivitatud päeva eest trahvi maksma. Tarneaeg on meie lepingus selline, et nad võivad neid kuradi katalooge kasvõi terve aasta trükkida. Milllega me teie arvates siis veebruarikuus toimuvale messile sõidame?“
„Milline kõrk hääletoon ja ülbe poos seal tugitoolis istudes!“ mõtles Triin. „Kas tõesti alles hiljuti seesama mees kallistas ja suudles mind, oli minu voodis?“
Triin seisis mehe etteheidete rahe all ega suutnud enam Erki sõnade tähendusest aru saada. Ta soovis vaid üht – kiiresti siit kabinetist pääseda, tualettruumi põgeneda ja seal end täiega tühjaks nutta.
„Mõningaid vasturääkivusi selles lepingus võib-olla tõesti esineb, kuid ärge kogu süüd ka meie juristi kaela veeretage,“ asus ülemus Triinu kaitsma. „Seal seisab ka teie allkiri ja arvan, et teie võimuses peaks olema neid lepingupunkte rahumeelsel teel muuta.“
Triin jälgis seda stseeni nagu titaanide lahingut. Kuidas Erki uhke juuksepahmakas turri tõusis, kuidas ta lubas sellega kõige tõsisemalt ja kõige kõrgemal tasemel tegelda ning kui rahulikult ta ülemus ülburi ähvardused ära kuulas. Lõpuks lahkus Erki ust paugutades lahinguväljalt ja löödud näoga Triin jäi härra Parmasega omavahele.

Hoopis teistsugune lõpp
„Triin, miks te vaikisite? Selliste rünnakute eest tuleb osata end kaitsta!“ manitses teda härra Parmas.
„Oh, kui te vaid teaksite...“ alustas Triin ja ta silmist purskusid pisarad. Läbi nuuksumise kuulis ta, kuidas segadusse sattunud ülemus talle vett valab, kuidas veenab teda maha rahunema ja selliste pisiasjade peale mitte ärrituma.
„Mis te nüüd, Triin! Kas saab mingi jultunud poisikese sõnade peale endast nii välja minna?! Uskuge mind, palju enam leidub ilmas häid inimesi... Uus aasta on juba ukse ees! Pärast pühi on see kõik unustatud!“
Triin luristas nina ja tõstis pea. Ta valla pääsenud pisaratevoog hakkas tasapisi vaibuma.
„Millega ma teid küll lohutada saaksin? Kas soovite veel vett? Või pakun teile tassikese kohvi? Kohv aitab alati suurepäraselt.“
Vaatamata veel voolavatele pisaratele, oleks Triin äärepealt naerma puhkenud. Jälle see tassike kohvi! Ta tahtis keelduda, kuid mõtles siis ümber – aga mis siis, kui see on saatus? Äkki on sellel, ühest tassikesest kohvist alguse saanud lool hoopis teine lõpp? Triin naeratas mehele, kes talle range ja ükskõiksena oli tundunud, kuid raskel hetkel nii südamliku ja osavõtliku loomuga inimeseks osutus.
„Hea meelega, härra Parmas.“
Kevadel, nagu Triin endale oli lubanud, vahetas ta töökohta. Nüüd juhib ta juba pool aastat edukalt ühe teise asutuse haldusosakonda. Kui märtsikuus härra Parmas ta lahkumisavaldusrele alla kirjutas, kutsus mees eneselegi ootamatult Triinu kohtama. See ei jäänud nende viimaseks kokkusaamiseks ja praeguseks ajaks võib kaugelt juba pulmakelli kõlisemas kuulda. Tassikest kohvi peavad nad oma talismaniks, mis võimaldas neil kontorirutiinis teineteist märgata.
Mis Erki Kaunissaaresse puutub, siis talle tehti veebruaris ettepanek omal soovil töölt lahkuda. Kontori tuntumad klatšimoorid teavad rääkida: „Ei vedanud välja... Tema edutamine oli ennatlik...“

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar