horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tätoveeritud silmadega mees

Pärnu rannas ja selle ümbruses pole üksikul naisel alati turvaline, tõdeb kuurortlinna kirjanik Margit.

Tuul, tuul, tuul... Kõikjal vaid tuul. Ära juba tüütab! Paganama ilmataat ei ole sellel suvel üldse meie vastu armuline! Küll poeb tuul puude okstesse, pureb neid ja loobib alla. Küll vasardab kuklas, tuues radikuliidi esile. Küll tuulab prahi tänavalt hoovi ja tont vast vaid teab, mille kõigega ta veel hakkama saanud on!
Pagan küll! Eile piilus päike korraks pilve tagant, meelitas rahva randa. Naiste plaaž oli alastuses mõnulevaid torsosid täis nagu silke pütis. Kes imetas oma rinnabeebit keset liivaluiteid, mürgised ultraviolettkiired võtmas nii imikut kui noort ema. Kes lebas, jalad harkis, nagu vastust ootav naine günekoloogi juures. Kes ameles oma lesbipartneriga tuhandete silmapaaride vaateväljas, tundmata häbi. Kes võttis norsates päikest. Lühidalt – kogu rand kubises naistest, kes pudrukeetmise olid lükanud õhtusse, et saaks südapäeval ennast praadida.

Ei saa inimestest aru
Mina ei mõista neid inimesi. Ausõna, ei mõista. Jah, võimalik, et olen pisut vanamoodne, aga minu jaoks on kahe inimese vaheline intiimside vaid nende kahe oma, seda ei pea eksponeerima avalikult. Jah, seda meelt ma just ei ole, et intiimvahekorda peaks harrastama ainult pimedas ja teki all, aga... Lihtsalt mingi häbitunne võiks inimestel olla, ka vabameelsetel.
Eriti ei mõista ma veel seda noort ema, kes rinnaimikuga südapäeval ennast ja oma last praadima tulnud oli. Pealegi oli tita palja peaga, hiigelsuur lõge päikesekuuma suunatud. Mul tekkiski küsimus, et kas lapseohtu näitsik ikka peaks emaks saama.
Aga võta näpust, meie ühiskond juba kord on selline, et  soosib laste rasestumist, kuna lapsed jäävad ilma vanemate armastust ja hoolest, sest vanemad emigreeruvad ellujäämise nimel väljamaale rasket pappi teenima ja viskavad sujuvalt oma lapsed eakate ja haigete vana- või koguni vanavanavanemate kasvatada.
Pole siis ime, et võsukesed lähevad lähedust ja armastust otsima mujalt ja teadmatusest üheksa kuu pärast vanemastaatusse jõuavad. Paljukest ikka need vaarvanemad seksuaalkasvatuse koha pealt suud pruugivad. Oli see teema ju nende noorusajal tabu. Ja egas noored neid kuulama kipugi, nad on trotsi täis ja kibestunud, tundes, et vanemad on neid hüljanud, kuigi see nii ei tarvitse olla...

Üksi, kuid mitte päris
Istusin ja mõlgutasin mõtteid. Tuul võttis mind üleni enda embusse. Kuigi jõeäärne ujumiskoht oli inimtühi, tajusin kuuenda meelega, et ma pole seal üksi. Tõsi küll, inimene ei olegi kunagi looduses üksinda, sest kõik taimed, mutukad ja putukad on alati temaga. Aga rahvasuu on kord juba harjunud lausuma, et inimene oli üksi rannal, et kalur triivis kaluripaadiga üksinda merel, et naine istus uhkes üksinduses kaldal ja kõneles merega. Ainuüksi viimane väide on juba väär. Kui inimene merega kõneleb, siis ta ju ei ole üksi. Või? Aga see selleks!
Kui tuul ennast paremkaldale noorte kaskede lehti siluma suundus, ilmus nagu tellimuse peale päike mu embusse. Tundsin kuidas ta lausa mind läbi riiete võttis, praadides samal ajal mu albiinonahkset kaela, mis ei olnud topi poolt varjatud. Küll kõrvetas ta mu avara dekoltee alt välja punnitavaid rindu, küll praadis käsi. Olin üleni ta meelevallas ning unustasin ümbruse. Selles maailmas ja sellel hetkel olimegi olemas vaid mina ja päike, ei kedagi teist!
Märkamatult olin ennast poolpaljaks riietanud ja päikese tulikuumad huuled silitasid kogu mu alastust, üha enam ja enam... Andsin ennast üleni talle.
"Hkmhmm, neiu, kas teiega on kõik korras?" ehmatasin hääle peale. Olin kes teab kui kaua päikesega vahekorras olnud. Üritasin silmi avada, aga silmalaud olid tinarasked ega tahtnud avaneda.
Kinniste silmade taha kangastus pilt läheduses asuvast sotsiaalmajast ja selle asukaist, kes hilisõhtuti mööda vasakkallast ringi patseerisid, dressipluusi kapuutsid silmini pähe tõmmatud. Mul hakkas kõhe.

Margit Peterson

Jätkub ajakirjas...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar