horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tean kõiki oma mehe armukesi

Kas on võimalik elada ­õnnelikku pereelu mehega, kes on võimetu truu olema? Pärast valusat kõhklust ­otsustasin proovida...

Tundub, et mul oli järjekordselt nürimeelne nädalavahetus. Kallis elukaaslane oli taas ärireisile sõitnud ja mina igavlesin nagu tavaliselt üksinda kodus. Polnud mingeid konkreetseid plaane ega kohustusi ning siis äkki tulin suurest igavusest ja tüdimustundest üle saamiseks geniaalsele ideele – hakkan õige minagi aktiivseks Facebooki kasutajaks... Olin vist üks nende väheste hulgast, kes endale veel kontot loonud polnud. Viimane aeg oli seda teha – lõppude-lõpuks on Facebook ju maailma populaarseim suhtlusvõrgustik internetis! Saad avaldada oma mõtteid ja fotosid, jagada internetilinke ja üksteise postitusi kommenteerida, olla pidevas ühenduses oma sõpradega. Tahan ka!

Kiire ja jahmatav avastus
Meie kontoris on interneti kasutamine keelatud. Ainult üksikud netilehed on lubatud, ülejäänud aga blokeeritud. Jääb mulje, nagu töötaksin Luure Keskvalitsuses või mõnes riikliku tähtsusega ja salastatud tööstusettevõttes. Tahan samamoodi nagu kõik normaalsed inimesed õnnelike peresündmuste ja muljeterohkete reiside fotosid jagada, sõprade postitusi laikida ja kommenteerida.
Registreerumine leheküljele oli tegelikult imelihtne – sisestasin oma andmed, lisasin ka oma armastatu nime sõprade gruppi ja seejärel hakkas Facebook mulle ise sõbrasoovitusi pakkuma. Need olid enamuses täiesti verinoored neiud, kellest enamik olid mulle tundmatud näod. Olin üllatunud ja hakkasin asja lähemalt uurima. Enamus kaunitaride lehekülgedelt avastasin fotosid, kus nad olid koos minu armsamaga ja postitused olid vägagi intiimselt allkirjastatud: „Igatsen sind”, „Sa oled parim”, „Minu kallis S.” Alguses tundus see mulle isegi veidi naljakana, aga kui avastasin foto, millel kellegi käsi lebas mu mehe paljal seljal (tal on vägagi äratuntav ja ainulaadne tätoveering), hakkasin end äkki halvasti tundma. Alles siis jõudis kogu talumatu tõde mu peakolusse: minu kallim petab mind. Kusjuures teeb seda täiesti avalikult ja nahaalselt ning jälgi ja nimesid varjamata.

Kaheksa muinasjutulist aastat
Kui selle kohutava avastuse tegin, olime juba kaheksa muinasjutulist aastat koos olnud.
Tutvusime Sanderiga ühel noorte solistide konkursil, kus ühele tolleaegsele populaarsele bändile taustalauljaid valiti. Tema oli juba siis tuntud muusikaprodutsent. Minu puhul vastasid sobivale kandidaadile esitatavatest nõuetest vaid pikk kasv ja enesekindlus. Lauluoskus oli mul paraku kehvapoolne ja mis liikumisse puutub, siis minu asemel oleks ilmselt lihtsam olnud karud tantsima panna. Seega lõppes see konkurss minu jaoks läbikukkumisega. Küll aga „kukkusin” Sanderi tugevate käte vahele.
Üsna pea sain ka tema vanematega tuttavaks. Nad elasid kõrgete lagedega Stalini-aegse maja avaras korteris, mille elutoa seinu katsid maast laeni ulatuvad raamaturiiulid sadade köidetega ning rippusid silmapaistvate eesti kunstnike maalid.
Sanderi isa oli kultuuriakadeemia professor, tunnustatud kunstikriitik ja nõukaaegse Eesti teeneline kultuuritegelane.
Ta vanemad võtsid mind vastu sellise avatuse, sõbralikkuse ja lahkusega, nagu oleksid juba ammu seda kohtumist oodanud.
Ka Sander tundus minust vaimustunud olevat. Ta püüdis kõiki soove silmist lugeda ja tegeles aktiivselt ka mu kultuurialase harimisega: viis teatrisse esietendustele, filmiklubisse väärtfilme vaatama ja kunstihoonesse kaasaegse kunstiga tutvuma. Nädalavahetused pühendasime reisidele - mitte populaarseimasse ja armastatumaisse turismikohtadesse, vaid hoopis Euroopa avastamata väikelinnadesse, mille ilu teenimatult tähelepanuta jäänud. Kui enamus turiste köitsid Firenze vaatamisväärsused, siis meie veetsime vapustavad päevad Ravennas bütsantsi kunstile iseloomulikke 5.-6. sajandist pärit mosaiike imetledes. Kui mul tuli aga soov Pariisiga tutvuma lennata, siis valis Sander selle asemel reisisihiks hoopis Vahemere ranniku läheduses asuva ajaloolise Nimes linna, mis oli enne roomlasi keldi hõimude pealinn olnud.

Õnn ja karjääriabi
Ma avastasin koos temaga maailma täiesti ootamatust ja minu jaoks erinevast küljest ning tundsin iga päevaga, et see mees lummab mind üha enam ja enam. Seetõttu lõin käega sõbrannade korduvatele manitsustele, kes üritasid väita, et hommikust õhtuni kaunite naiste poolt ümbritsetud meest ei saa mitte mingil juhul usaldada.
Paar kuud hiljem kolisime Sanderiga ühe katuse alla elama.
Selgus, et mu kallimal on väga hõivatud töögraafik ja lisaks kõigele muule tuleb pidevalt ka välisreisidel viibida. Istusin päevade kaupa üksinda kodus ja tundsin temast väga puudust. Lõpuks suutis Sander mind veenda, et ma ka oma isikliku karjääri ülesehitamise ette võtaksin. Leidsingi endale sobiva töökoha pangas. Kuna üsna sageli keegi mind õhtuti kodus ei oodanud, viibisin vahel päris hiliste õhtutundideni töö juures, olin nõus ka lisatööd tegema, jõudumööda oma kolleege ja ka ülemust abistama.
Aktiivset seltsielu elasin vaid neil päevil, kui Sander kodus tagasi oli: suhtlesin tema muusikutest kolleegidega, käisime koos sünnipäevadel ja muudel seltskondlikel üritustel, sõbrustasin tema välja valitud bänditüdrukutega. Nad olid küll mu kallima kiitmisel ja kallistamisel veidi ülevoolavad, kuid mind see ei häirinud ja armukadedaks ka ei teinud. Lõppude-lõpuks oli ta ju ikkagi tuntud inimene.
Ja nüüd, pärast nende fotode vaatamist, tundsin äkki end kuristiku serval seismas...
Milline üldse saab elu olla pärast petmist? Kas ja kuidas sellega leppida? Äkki ma olengi endale ekslikult loonud müütilise arusaama sellest, et abielu on inimesele kõik ja see peab kogu eluks rahulduse pakkuma?

Assistendi pihtimused
Nutsin omaette paar korralikku peatäit ja siis valisin Merikese numbri. Ta oli Sanderi assistent ja parem käsi ning samas ka mu hea sõbranna. Küsisin ilma pikema sissejuhatuseta, kas vastab tõele, et Sanderil on armukesi jalaga segada.
Merike sattus esialgu segadusse, kuid kogus end peagi ja hakkas siis mingit seosetut umbluud ajama: „Sa pead mõistma, et Sander kuulub loominguliste inimeste hulka ja inspiratsiooni nimel tuleb end vahel ka mitme muusa vahel jagada...”
Seetõttu katkestasin ta jutu ning esitasin sama küsimuse uuesti. Ja siis Merike murdus. Ta oleks nagu juba ammu sobivat hetke oodanud, et mu kallima voodisaladused paljastada. Kusjuures ta mitte ainult ei kinnitanud mu oletusi, vaid loetles üles ka neiukeste nimed, kellega Sander voodirõõme jagas, andes detailse ülevaate ka mu kallima käitumis- ja suhtlusmallide muudest pisiasjadest.
Ta varjas vaid ühte asja – ka tema oli Sanderiga korduvalt maganud. Sellest sain teada ühelt teiselt sõbrannalt mõned päevad hiljem. Nagu selgus, muutus mu elukaaslane kodust lahkudes vabaks meheks, kes endalt siis konservatiivsuse ahelad heitis ning pea ees elumere lainetesse sukeldus. Mina olin teda aga hoopis teistsuguse inimesena ette kujutanud.

Kohutav stseen
Esimesest tundetulvast haaratuna hakkasin närviliselt asju pakkima, et tema juurest igaveseks lahkuda. Aga siis otsustasin ikkagi Sanderi ära oodata, kes vaatamata järjekordsele välisreisile (ja ilmselt ka sealsele tormilisele elule) oli mulle hulgaliselt armsa sisuga sõnumeid saatnud, mitu korda päevas helistanud ja isegi töö juurde kulleriga suure lillekimbu lähetanud. Tahtsin jubedalt enne lahkumist sellele vääritule tõprale lihtsalt otse silma sisse vaadata.
Kui Sander koju jõudis ja mind juba ukselävel tormiliselt kallistama kukkus, tõukasin ta lihtsalt eemale. Sellele järgnes kohutav stseen: karjusin ta peale, loopisin asju, paugutasin uksi ja nõudsin seletusi paljastavatele fotodele, mis fantaasiale ülivähe ruumi jätsid.
Sander ei hakanud midagi eitama ega tagasi ajama. Nii ma siis haarasingi oma kohvrid-kodinad kaasa ja lõin enda järel ukse kinni. Juba samal päeval leidsin endale väikese üürikorteri.

Armusõnumid ja sõrmus
Kangekaelne Sander ei jätnud aga jonni. Pruukis mul vaid mõnele avalikule üritusele nägu näidata, kui hetke pärast oli ka tema platsis. Vandus käsi südamel, et on tõeliselt vaid mind armastanud, palus andestust ja poetas isegi pisara. Mu süda hakkas pikapeale sulama ja ka viha veidihaaval lahtuma.
Ühel õhtul ilmus Sander imeilusa kihlasõrmusega minu juurde ja tegi teatraalselt ühele põlvele laskudes mulle abieluettepaneku. Ta vandus, et sellest päevast alates saab temast aus mees – ei mingeid öiseid joomapidusid ega üleaisalöömisi.
Tahtsin kogu südamest teda uskuda. Punnisin küll esialgu veidi vastu, kuid siis leebusin ja andsin lõpuks järele.
Me abiellusime, aasta hiljem sündis meil tütar ja Sanderist sai hooliv ja auväärne abikaasa ning hea isa. Lõpuks olin ka mina maha rahunenud ja meie eluolu hakkas tasapisi paika loksuma.
Järgmisel korral kärgatas kõu, kui meie tütar oli juba kolmeaastane. Günekoloogi vastuvõtul selgus, et Sander on mind taas petnud ja suguhaiguse koju toonud.
Järgnes taas räige skandaal ja maruline suhete klaarimine.
Aga seekord mul paraku ei jagunud piisavalt hingejõudu, et oma asjad pakkida, tütar kaasa võtta ja uks selja taga kinni lüüa.
Ma olin peaaegu kolmekümne viie aastane naine, kes piisavalt kaua oma mehe hoolitseva käe all elanud ning tema lähedusest sõltuv. Mu kõige suurem hirm oli mahajäetuna üksinda jääda.
Sain aru, et olin kogu meie kooselu jooksul Sanderit idealiseerinud ja talle alateadlikult ebarealistlikke ootusi seadnud. Suured lootused ja unelmad takistasid mul näha tegelikkust, sest olin valmis meie suhte nimel omaenda vajadused unustama. Minu jaoks oli meie abielu mulle kõigest kõige olulisem.

Truudusetu mehe tunnistus
Sander ütles mulle väga siiralt ja otse, et selline ta on ja sinna pole midagi parata. Ma võin oodata ja nõuda temalt mida iganes - armastust, seksi, üksteisemõistmist, tuge rasketel hetkedel (ka tööalaselt), oma lapsele hea isa olemist, aga... mitte truudust. Mu kallis mees küsis lõpuks, kas mulle tundub, et ta ei armasta mind piisavalt ega hoolitse kodu ja pere eest sel moel nagu üks mehelik ning otsustusjulge abikaasa seda tegema peaks?
Jah, see küsimus ajas mu peas toimuva segaduse veel rohkem tupikusse ja viis järeldusele, et pean kiiresti oma mõtlemist muutma. Vaevalt küll, et ükski teine naine saaks pärast kaheteistkümne aastast kooselu kiidelda sellega, et tema mees pole igav ega tavapärane, oskab probleemidele lahendusi leida, asju selge pilguga vaadata, on suuremeelne, valmis alati jagama oma tähelepanu ja aega ning oma naise heaks teeneid osutama. Mees, kes märkab mind rõdule päikeseloojangut vaatama kutsuda, et koos olles erilisi hetki nautida. Sanderiga kooselu on kogu aeg põnev. Ja selleks, et liblikad kõhus möllaks, pole eriti pingutada vajagi.
* * *
Sellest vestlusest on nüüdseks möödunud juba neli aastat. Ei saaks öelda, et Sander oleks oma kõrvalhüppeid „peenemalt” varjama hakanud, aga on nagu on.
Minu kõrval on ta igatahes ideaalne mees: teeb süüa, abistab majapidamistöödes, tegeleb lapsega, jagab mulle karjäärialase arengu jaoks vajalikke nippe ja nõuandeid.
Meie perekondlikes suhetes on olnud vaid kaks tüli, millest ma juba ka rääkisin. Ülejäänus pole mul Sanderile midagi ette heita. Meie abielus pole jahenemise perioode ega lahkhelisid. Jah, ta elab paraku pereväliselt ka teist elu, kuid tuleb alati minu juurde tagasi.
Võin öelda, et olen õnnelik naine: mul on armastav abikaasa, imearmas tütar, olen tunnustatud ja edukas oma töös. Mida muud võiks veel elult soovida? Igal ühel meist on oma tee... Õnne jaoks ei pea alati meeletult pingutama, tuleb vaid õppida pisiasju nautima ja unustada kõik need asjad, mida me arvame, et vajame selleks, et õnnelikud olla.

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar