horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Teenijanna lugu: minu perenaisel oli mustanahaline armuke

Lastekodust tulnud Liina sattus tööle peresse, mis esmapilgul jättis talle väga soliidse mulje. Aja minnes aga selgus palju muudki...

Liina on tegus kaasaegne naine, kes praegu tegutseb finantsalal. Ent iseseisva hariduse ja tööni jõudmiseks kulus tal päris kaua aega. Mitte et Liinal endal midagi viga oleks olnud, lihtsalt stardipositsioon oli keerulisem kui paljudel teistel.
„Samas on mul tänu oma lapsepõlvele ja lastekodujärgsele ajale palju selliseid elukogemusi, mida omas kodus kasvavad lapsed ja noored kusagilt ei saa,” arutleb Liina.
Oma kõige kummalisemaks kogemuseks peab ta tööd ühes kenas ja jõukas peres, kes ta pärast lastekodu endi juurde kutsus. Palka koristajale-lapsehoidjale-köögiabilisele ei makstud, aga ülalpidamine ja riided ja kõik, mis sinna juurde kuulub, oli küll nende poolt, nii et selle üle Liina väga ei nurise. Pigem märgib, et õppis selles peres päris heaks perenaiseks – lastekodus ju süüa tegema, pere-eelarvet koostama-järgima ja igasugust muud eluolu majandamist ei õpetatud.

Nõudlik, kuid ilus elu
Liina tööandjate pere äratas usaldust juba esimesel pilgul. Soliidne ja oma tööle pühendunud mees oli positsioonile vastavalt vaikne ja tõsine. Tema kaunis kaasa, mehe tagala, nagu ta ise armastas end nimetada, mõjus samuti väga lugupidamist äratavalt. Pere kaks tütart aga võitsid Liina südame juba esimesel kohtumisel ning see suhtumine on alles ka nüüd, kui Liina juba mõned aastad sealt perest läinud on.
„Minuga tegeles peamiselt perenaine,” meenutab Liina. „Ta oli nõudlik, range, aga ikkagi meeldis mulle. Vaatasin teda ja mõtlesin, et tulevikus tahaksin isegi niimoodi elada – ilus suur maja, tähtis mees, armsad lapsed... Võib-olla isegi teenija...”
Liina päevad algasid varakult, umbes kuue paiku. Talvel tuli küdema panna ahjud ja valmistada kohv ning hommikusöök, suvel võis alustada köögitoimingutega. Algul oli Liinal köögis assisteeriv roll, kuid mida enam toite selgeks sai, seda rohkem jäid köögitoimingud tema õlule.
Edasi tuli aidata tegeleda lastega ning käia üle maja – kuna seal käis palju kõikvõimalikke külalisi, pidid kõik ruumid suure maja kahel korrusel kogu aeg olema laitmatult puhtad. Hoolitseda tuli pesupesemise, -kuivatamise ja -triikimise eest, suvel vajasid usinaid käsi ka maja ümber ilutsevad lillepeenrad ja väike köögivilja- ning ürdiaed.
„Kokkuvõttes enam kui suurepärane majapidamiskoolitus, ehkki siis olin ma vahel perenaise nõudlikkusest üpris tüdinud,” räägib Liina.
Üldiselt aga sujus elu võõras peres pigem kenasti ning Liinale meeldisid eriti need õhtusöögid, kui kogu pere koos oli ja söödi söögitoas. Ehkki tema roll oli peamiselt teenindada, oli tal ka koht laua ääres ning see tekitas temas suure igatsuse kord ise perenaiseelu elada.

Mõrad idüllis
Millal rutiinselt kenasse elusse esimesed mõrad tekkisid, seda Liina ei tea. Tema märkas millegi valestiolekut alles siis, kui kõik oli juba lootusetult valesti...
„Ühel hetkel hakkasin ma aga üha kindlamalt aru saama, et midagi siin ei klapi...” meenutab tüdruk. „Perenaine käis ringi aina hajameelsemalt, tema meeleolud kõikusid... Vahel kallistas ta mind ootamatult või silitas äraoleval ilmel mu kätt, vahel aga sain täitsa ootamatult ja teenimatult sõimata. Peremees näis veelgi vaiksem ja endassetõmbunum. Üksnes lapsed olid, nagu nad kogu aeg olnud olid, rõõmsad, erksad ja toredad. Nende seltsis tundsin ma end kõige paremini ja nendega veetsin tööst vabal ajal ka kõige rohkem aega.”
Mis tegelikult juhtunud oli, seda Liina ei teadnud. Pilt läks tükkhaaval  kokku alles palju hiljem. Perenaine oli internetis surfates ja selle piirituid võimalusi tundma õppides tutvunud ühe ookeanitaguse mehega ning sellega kirju-pilte-faile vahetades temasse ka hirmsasti ära armunud. Küllap oli väliselt kenas ja kindlustatud elus nii mõndagi sellist, millest proua puudust tundis, ent mille puuduolekust ta alles siis enesele aru andis. Aga seevastu tegi ta seda jõuliselt – keskealise naise realiseerimata armastuse jõuga.

Krahh ei jäänud tulemata
Ühel laupäevahommikul kööki koristades sai Liina peremehelt kuulda uudise – pereproua on kodust lahkunud.
„Mis ma lastele ütlen...” oli mehe suurim mure.
Esimest korda söandas Liina oma suu lahti teha ning pererahva kohta midagi arvata, õigemini oma arvamuse välja öelda. Senimaani, juba üle kahe aasta, oli ta peamiselt vaikinud ja käske täitnud.
„Ärme ütle neile midagi halba,” lausus Liina vaikselt. „Ehk tuleb ta veel tagasi...”
Mees vaatas talle otsa, silmis pilk nagu koeral, kes on oma inimese kaotanud.
„Arvad...?” kohmas ta.
„Loodame,” ütles Liina vaikselt. Ja siis veel vaiksemalt: „Kus tal ikka parem oleks kui siin...”
Üle pika aja nägi ta peremehe näol vaikset naeratust, mis kadus nii kiiresti, nagu poleks teda olnudki.
Kui tüdrukud sööma tulid, askeldas nende isa koos Liinaga köögis ja serveeris putru värskete marjadega. „Ema sõitis end koolitama,” kuulsid nad rahulikku seletust ning leppisid sellega täiesti.

Muutused pereelus
Pereelus hakkasid toimuma muutused. Söömine kolis söögitoast üle kööki – ilmnes, et eraldi söögituba oli olnud eelkõige majaproua idee. Liinal oli nii lihtsam ning ehkki köögisöömingutel polnud võrreldavat pidulikkust söögitoa omadega, oli õhkkond neil märksa vabam. Peremees võttis oma külalisi vastu kabinetis ning et söögituba kõledalt tühjaks ei jääks, süütas Liina seal õhtuti valguse ja kutsus lapsed lauamänge mängima, mida need ka rõõmuga tegid. Isagi lõi kaasa – ja see oli samuti midagi uut.
Intriigi otsival kaasamõtlejal võiks nüüd tekkida küsimus, kas petetud majahärra ja nooruke teenijanna leiavad uues olukorras teineteiselt tuge? Vastus on kindlasti jah. Ainult et mitte selles mõttes, et omavahel paar moodustada.
„Me jõudsime tõesti teineteisele palju lähemale, kuid kindlasti mitte selles mõttes, nagu mees ja naine,” räägib Liina. „Pigem võttis ta mu omaks nagu veel ühe tütre, oma kahe väiksema tüdruku kõrvale.”
Esimest korda Liina seal majas töötamise ajal hakkas mees temaga suhtlema. Ja sai kuulda tüdruku unistustest – luua endale tulevikus just selline elu nagu senimaani oli olnud tema pereproual.
„See ei lähe mitte,” ütles mees tõsiselt. „Sa oled tark tüdruk ja peaksid suutma ise hakkama saada. Ainult siis saad sa luua sellise perekonna, mis kõik su vajadused tagab... Mitte nii, et midagi on vajaka, mida mujalt kaugelt otsima minnakse...”
Liina märkas mehe silmis kahtlast virvendust ega julgenud pikemalt vaadata. Too aga kogus end ja rääkis edasi. Nimelt oli ta mõelnud, et Liina võiks midagi õppima hakata...
Koos uuriti erinevaid võimalusi ning selle vestluse tulemusena käis Liina töötukassast läbi, võttis end arvele ja sai võimaluse kaugõppes õppima hakata. Esimese hooga mõtles Liina sotsiaaltöö või lasteaianduse peale, kuid peremees soovitas mõelda tulevase palga keskselt ning Liina valis järgmise meeldiva ala – rahanduse.
Proua lahkumisest oli möödas juba seitse nädalat... Segadus ja valu olid asendunud tühjusega, see aga omakorda uute tegemistega, mis peremehe ja Liina tähelepanu vajasid.
Ent... Üha sagedamini küsisid tüdrukud, millal ema tuleb ja üha raskem oli isal ja Liinal leida sobivat ja rõõmsat vastust.
Ema saatusest ja tegemistest ei teadnud nad midagi.

Ootuste põrkumine
Ühel päeval oli majaemand tagasi. Märksa kõhnema ja väga väsinuna, aga tagasi. Kallistas tütreid ja sulgus oma tuppa.
Uudise Liina õppima-asumisest võttis ta vastu õlakehitusega. „Keda see haridus enne õnnelikuks on teinud,” ütles ta vaid.
Vahepeal toimunu selgus taas aja jooksul ja palahaaval. Proua oli realiseerinud perekonna säästud ning sõitnud teisele poole suurt vett. Mehe juurde, keda ta teadis vaid internetist ning kes oli tänavakunstnik suurlinna promenaadidel. Aafrikast tulnud mees oli märksa teistsugusem kui daami Eestis ümbritsenud inimesed ja oma abikaasa – ning ilmselt just see teistsugusus oli seni üpris väikekodanlikkus rahus elanud naise pea sassi ajanud.
Mees aga oli nende suhtelt oodanud midagi muud. Proua oli postitanud enesest paarkümmend aastat nooremaid pilte ning jaganud heldel käel tugevalt üle  paisutatud infot oma väga hea majandusliku seisukorra kohta. Mis, Eesti mõistes, oligi kõvasti üle keskmise, ent paraku pere vara ja öötumeda tänavakunstniku jaoks seega kättesaamatu.
Pettumus oli sellesse loosse sisse kootud juba esimestest kanganiitidest saati. Ja ainus, mida eestlanna teha sai, oli naasta koju. Ühtegi muud kohta tal ju maailmas polnudki.

Prouast sai moralist
Kuni kooliaja lõpuni jäi Liina oma tööandjate juurde. „Proua alluvusest” oli ta üle läinud härra omasse ning mees eelistas talle väikest palka maksta, mitte kõike vajalikku ise osta.
Kui diplomiga Liina päristööle tahtis minna, oli perenaine üpris kuri, kuid härra sõna jäi peale – Liina läks tööle ning käis nädalavahetustel „kodus” nagu omaperelaps muiste.
Aja minnes tekkis aga noorel nai­sel üha rohkem oma elu ning endiste tööandjate pere jäi tasapisi tagaplaanile. Elektroonilistes suhtluskanalites jäid sõbrasuhted siiski alles ning sealtkaudu teatakse pisut üksteise tegemistest.
Ja nüüd tuleb see, mis tekitas Liinas soovi võõra pere keeruliste aegade lugu teistega jagada – tema endisest perenaisest on saanud vankumatu moraalijünger, kes halvustab küllalt jõhkralt kõike, mis tema väidetavalt väga konservatiivsest maailmavaatest kõrvale kaldub.
„Hakkasin seda märkama siis, kui räägiti homode ja lesbide kooseluseadusest,” märgib Liina. „Minul oli sellest üsna ükskõik, ma ei tunnegi vist ühtegi, aga kui neil on mingit seadust vaja, ju siis on ja peab olema. Minu üllatuseks aga võttis mu endine majaproua sel teemal väga jõuliselt sõna ning eelkõige halvustas nende truudusetust. See hämmastas mind väga – ma oleksin arvanud, et sel teemal ta väga sõna võtta ei taha...”
Veelgi üllatunum oli Liina sel aastal, kui taas prouat netis kommenteerimas kohtas – sedapuhku valge rassi väljasuremise pärast muret tundmas ja tumedama nahaga inimesi halvustamas. Ja ikka väga-väga kurjalt...
„Jällegi... Ega ma ei tea, kellel on õigus,” mõtiskleb Liina. „Aga ma ei ole kindel, et tal on vaja seda asja nii kangesti osatada. Neid kommentaare näeb ju tema mees ka ja paratamatult meenub talle ilmselt iga kord, et naisel on tumedamasse rassi mingi väga isiklik suhe...”

Helen Mandel

0 kommentaari Lisa kommentaar