horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Teineteises pettunud

Mõni suhe kohe on selline, et kõik võiks olla hästi... Aga millegipärast ei ole. Ja see suhe tundus arenevat just niisuguseks...

Istuvad vastastikku ühes tillukeses köögis. Üks keskeas mees ja veidi vanem naine. Mees oma pettumustega, naine omadega. Naisele on mees lohutuseks ja mehele naine – mehele on naine lihtsalt kähkukas, pikapano. A quicky. Mees tuleb vahel, astub läbi, ajab paar sõna juttu, teeb kähku asja ära ja jätkab oma elu.
Mitte et see naisele nii väga meeldiks. Või mitte et naine sellega enam päri või rahul oleks.
Alguses ta oli küll.

Mehised mehed ja mehelikud mehed
Nende suhte alguses mõtles naine isegi, et mees on talle lihtsalt hea seksuaalpartner – noor, mehelik, tark, mehine. Siinjuures tuleb vahet teha: mehelik ja mehine on kaks iseasja. Naine võiks selle lahti seletada, sest tema teab. Ta on elu näinud ja elanud. Ta on mehest viisteist aastat rohkem elu näinud ja elanud. Ta on igasuguste meestega tutvust teinud, nii karvaste kui sulelistega. Tema juba oskab vahet teha.
Mehelik tähendab mehelikult ahvatlev. Ja nüüd jälle – mida siis tähendab mehelikult ahvatlev?
Mehelikult ahvatlev tähendab seda, kui mees teab, kuidas käituda, millal naerda, kuidas naerda, millal midagi öelda, ja kui ta ütleb, siis see pole labane ega rumal ega naiselikult lapsik.
Mehine tähendab aga seda, et mees iga mehetööga hakkama saab. On vaja lillealus rõdupiirde külge kinnitada – ta teeb selle ära. Ja kiiresti veel. On vaja riiul seina külge kinnitada – ta teeb selle ära, ilma probleemita, ilma pikemalt ponnistamata, ilma kingapaela selleks kasutamata. Ta teab, kuidas käia ümber haamri, kruvikeeraja, trelliga. Ta teab, mis kruvisid või mutreid on vaja kindlustamaks oma tööle hea kvaliteet. Ta ei jookse õige töömehe käest nõu küsima, ega vaata tühja seina nagu kits müürikuulutust.
Ja siin ongi teile mees, kelles on kõik olemas.
Aga naised seda ei näe. Või nii see mees kurdab.
Naistele on ainult raha tähtis, tõdeb ta kibedalt.
Mitte minule, tahaks veidi vanem, mehest viisteist aastat Maa peal kauem elanud naine tema vastas öelda.
Aga ta ei ütle midagi.

Eesti mees ja välismaa mees
Naine tahaks küsida mehelt, aga mis sinule tähtis on? Muidugi mitte raha, naine teab seda, aga mis siis? Sest siin, selle mehelikult mehise mehe vastas istub üks naine, rahata, välimuseta ja nooruseta, ent valmis end tema jalge ette viskama. Kuid – kas mees sellest hoolib? Nii et tegelikult valib ka mees. Mille järgi tema valib?
Mees ütleb, et eesti naised ei pea eesti mehi üldse meesteks.
Naine ei saa talle valetada. Ta ise mõtleb samamoodi.
Aga mees ei saa sellest aru – mille poolest siis eesti mehed nii erinevad on?
Aga on. Ja erinevus on tohutu. Mil moel suudaks naine talle selle selgeks teha?
Tegelikult on see nii lihtne.
Kui kohtub üks naine, näiteks, ühe prantslasest mehega, siis kuuleb ta silmapilkselt selliseid sõnapaare nagu mon chérie, mon coeur – mu kallis, mu süda.
Ja kas naised siis ei tea, et seda ei maksa nii sõna-sõnalt võtta? Muidugi nad teavad seda. Ometi on seda nii meeldiv kuulda, või kirjas lugeda. See on hoopis midagi muud, kui see, kui sinu poole pöördutakse sõnaga „kuule…“.
Järgmiseks ütleb prantsuse mees juba mon amour – mu armastus. Ja naise süda sulab. Ning jällegi – mitte et naine seda nii sõna-sõnalt usuks, aga see on ilus, see paneb mõttelennu tööle ja toidab unistusi. See paneb naise nurruma, tundma, et ta on selle mehe jaoks ainus ja – mis võiks ühe naise jaoks veel tähtsam olla?

Kui sa ei armasta...
Üks Shakespeare´i sonett – või osa sellest -  oleks siin omal kohal. See seletab kõik.
Shakespeare´i teab naise vastas üle laua istuv nooremapoolne mees küll, nime järgi. Aga sonette pole ta lugenud. Naine ütleb, et tasuks lugeda, sealt õpib nii mõndagi.
Kui sa ei armasta, siis kummatigi truust armust kõnele: ei hooli muust ka pahur põdeja, kel surm on ligi, kui kuulda tervisest veel arsti suust.
Just nii see naistega ongi: kui sa ei armasta, siis kummatigi truust armust kõnele...
Mees aga nimetab seda lihtsalt käojaani ajamiseks.
No nii – siin see erinevus muust rahvusest meeste ja eesti meeste vahel ongi! Eesti mehed arvavad, et see on lihtsalt üks käojaan, mille peale ei tasu ei sõnu ega hingeõhku kulutama hakata. Teistest rahvustest mehed peavad seda loomulikuks naise hellitamiseks.
See pole käojaan. See on sama, mis ilus lillekimp, või šokolaaditahvel või kommikarp. Mõnes mõttes võiks seda ehk isegi etiketiks kutsuda. Ja tõsi on – enamus eesti meestest ei tea etiketist kahjuks midagi. Liiga kaua on neile jahutud naiste ja meeste vahelisest võrdsusest ühiskondlikus plaanis, koduste uste taga aga hoitud enamus töid naise kanda, ka armastuse jagamine on jäetud naise kanda.
Naised ja mehed pole võrdsed. Pole kunagi olnud ega saa ka kunagi olema. Ja need, nii öelda, välismaa mehed teavad seda. Nemad teavad, et naist on vaja hellitada, vahel isegi teenida, jumaldada, hoida, kaitsta. Armastuseõhku täis sõnadega üle külvata, lausa matta naine nende alla.

Emadki ei oska mehi kasvatada
Aga siis esitab ülelaua istuv nooremapoolne mees naisele lihtsa ja loogilise küsimuse: kust need viletsad eesti mehed siis tulnud on? Ikka eesti naistest ju! Eesti naised on olnud nende viletsate eesti meeste emadeks.
Tal on õigus. Eesti naised ei oska mehi kasvatada. Sest  neilegi, eesti naistele, on omal ajal nii palju jahutud võrdõiguslikkusest, et sel moel nad oma poegi kasvatavadki, võrdõiguslikult võrdõiguslikeks.
Aga koduste uste taga peab minia ikka ema pojakesele söögi ette tooma, pesu pesema ja triikima, hommikul varem tõusma ja kohvi valmis keetma. Alles pärast seda võivad nad minna võrdõiguslikult tööle.
Ja nii ollaksegi nüüd lõhkise küna ees. Eesti naine ei leia eesti mehes seda, mida ta tahaks temas leida, ja eesti mees on omakorda pettunud, et talle hoopis välismaist meest eelistatakse.
Sellist meest, kes oskab kohvi keeta ja selle siis voodisse tuua, sügavalt silma vaadata, näpuotsi suudelda. Jumaldada.
Istuvad vastastikku. Naine – pettunud eesti meestes, ja mees – pettunud eesti naistes.
„Ja vaata, kuhu me sellega jõudnud oleme, kaks üksikut hunti,“ ütleb naine lôpuks mehele küünlavalgel otsa vaadates. Mees naerab kergelt. Tal on ilus naer. Madal. Soe. Mehelik.
Naine pakub korraga välja, et nad võiksid teha ühe kokkuleppe.
Millise? Küsib mees.
Naine teeb ettepaneku luua üks selline kokkulepe, kus tema õpetaks mehele, mida eesti naised eesti meestelt ootavad, ja mees õpetaks naisele, kuidas naine käituma peaks, et eesti meestes huvi äratada.
Naine teab, et ta ei oska eesti meestega käituda. Ta räägib nendega paar sõna, vahetab mõned laused ja juba on tal igav.
Ometi ei valmista naisele mingitki raskust kirjutada George´ile Lyoni Rhone´i jõe kaldal: ma igatsen sind, ma sooviksin nii väga, et sa oleksid praegu siin, minu kõrval, ma sööksin su ära, sinust ei jääks midagi järgi, ja nii sa oleksidki igaveseks minu oma, ma laseksin sind aeg-ajalt endast välja vaid selleks, et sinuga armastust jagada...
Naine kirjutab kirja lõppu veel mõned read Jacques Prevert´i luuletusest. Ja tema, George, saab kohe aru, et tegemist on Prevert´i luulega.

Aga kes see Piaf on?
Kas naine saaks samal moel suhelda eesti mehega? Eesti mees peaks teda napakaks, ega teakski, ilmselt, kes see Prevert selline oli.
Aga George kaugelt Prantsusmaalt Rhone´i jõe kaldalt vastab, et kui nad kokku saavad, armastavad nad terve päeva, nad ei saagi voodist välja. Nende armastamise taustaks mängib La vie en rose, Ne me quitte pas, Et si tu n´existais pas...
Kas sa loed mulle kahe armu vahepeal Prevert´i? Ma tahaksin väga, et sa loeksid mulle kahe armu vahepeal Prevert´i...
Ma loen sulle Prevert´i, aeg-ajalt suudeldes su keha, pealaest jalatallani, siis me armastame jälle ja selle järel loen ma sulle Baudlaire´i, Les fleurs du mal...
Ja sa oled mu vastu hea?
Ma jumaldan ja kummardan sind, ma loen su soove su silmist, ma tean, et sinu vastu peab hea olema...
Ja sa ei ole kunagi mu vastu halb? Mitte kunagi, ma tean, et sinu vastu peab ainult hea olema.
Ja sa ei jäta mind enam iialgi-iialgi? Ma hoian sind enda lähedal elu lõpuni, ma teenin sind nagu truu ori, sa oled mu elu inspiratsiooniks, kogu mu elu mõte, me loeme head kirjandust ja kuulame Piafi...
Kes see Piaf on? Küsis naise käest kord üks eesti mees, kes talle küll roosi tõi, ent oma kohvide eest maksis kumbki võrdõiguslikult ise.
Kui üks on juba niimoodi küsinud, siis järgmisega hakkad juba hoiduma kõikidest taolistest kultuurilistest teemadest. Ja lõpuks ei hoidu mitte ainult teemadest, vaid kõigist neist meestest eemale.
Aga naise lauakaaslast on mõte kokkuleppest huvitama hakanud. Ta küsib, mil moel see siis välja võiks näha? Kas nad hakkavad teineteisele loenguid pidama?
Ei, nad hakkavad teavet jagama. Kõigepealt räägib naine mehele, kuidas eesti naisi võluda, ja siis räägib mees naisele, mis tema eesti meestega suheldes valesti teeb.
Ent põhirõhk on ikkagi harjutamisel. Nad hakkavad harjutama. Füüsiline praktika on kõige tähtsam, ütleb naine kõige lõpuks veel kavalalt naeratades. Ma olen sulle nagu ema, ja sina oled nagu Oidipus, kes aeg-ajalt oma emaga magab.
Mees naerab jälle. Seda sooja madalat naeru. Sedasama, mis paneb korraga liblikad naise kõhus keerlema.

Ja ometi läheb kõik katki
Aga hommikul, kui naine palub, et mees veel jääks, tunneb mees end kui vangis olevat.
Palun, jää veel mõneks ajaks, anub naine õrnalt mehe kaissu pugedes. Naine ei taha palju, veel mõni tund, üks tund, kas või pool tundi.
Mees jääb.
Aga ta pole rahul. Ja ta ei häbene seda ka välja näidata. Ta tõmbab järsult oma käe naise pea alt ära ning vahib demonstratiivselt lakke. Nohiseb.
Jää veel natukeseks, anub naine mõne aja pärast arglikult uuesti. Ta tahab veel mõni üürike hetk tunda mehe lõhna, ta soojust, hellitada ta keha, suudelda ta ihu.
Mees jääb.
Aga ta pole rahul.
Ning siis ütlebki mees need valusad sõnad. Ta ütleb, et ta tunneb end kui vangis olevat.
Kuidas võib nii inetult naisele pärast temaga magamist öelda? Ainult harimatu mats võib nii käituda.
Inetu on teist inimest ka niimoodi terroriseerida, kähvab mees.
Kas see ongi, kuidas ta ennast praegu tunneb? Terroriseerituna? Seda tahaks naine küll kõige vähem.
Ta tahtis vaid venitada seda üürikest hetke, mil see mees tal olemas oli, tahtis venitada seda hetke nii pikaks kui võimalik, tal polnud plaaniski meest päriseks endale  vangistada.
Mehelik see mees enam küll ei näi. Korraga näeb ta üsna pisike ja vilets välja. Naine tajub õudusega, et on taas               kord oma keha mõttetult ühele karvasele ja sulelisele andnud.
Naine palub mehel lahkuda.
Ta näeb mehe ilmes viha, tema liigutustes kärsitust. Pükse kiiruga jalga vedades sisistab ta, et kui niimoodi vägisi kinni hoitakse, siis tasub edasipidi teada, kuhu jäämist tuleks vältida.
Naine teab, et George Rhone´i jõe kaldalt poleks talle kunagi niimoodi öelnud. Kui George oleks tahtnud ära minna, siis oleks ta naise lihtsalt õrnalt endast eemale lükanud, suudelnud teda veel viimast korda õrnalt suule ning öelnud ma pean minema, mon amour, on aeg. Aga ma tulen tagasi, ja siis me armastame jälle…
Kui sa ei armasta, siis ometigi, truust armust kõnele...
Naine teab, et nüüdsest hakkavadki nad selle viletsalt mehise mehega teineteist vältima. Võib-olla kunagi hiljem, palju hiljem istuvad nad jälle vastastikku naise köögis, aga siis räägivad nad hoopis teistel teemadel. Või ei räägi üldse. Sest mõlemapoolne pettumus on olnud liialt alandav.

Riina Kangur

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Hilvar Mennik 25.09.2019 14:58
Tere sõbrad, mu nimi on Hilvar Mennik, ma olen pärit Pärnust, Eestist. Olen siin, et levitada häid uudiseid puudustkannatavatele inimestele. Ma olin masenduses, kui mu naine lahkus mu juurest teise mehe juurde, kuna mul paluti töö lõpetada, kuna mul oli vähk ja ma sain katki. Ta võttis mu ainsa tütre ära, nii et minu ainus võimalus oli surra. Üritasin talle helistada, kuid ta eiras mind, saatsin talle tekstsõnumeid ja äkki vastas ta ning ütles, et ma ei peaks talle enam helistama ega tekstisõnumit saatma, nii et ühel päeval võtan ühendust mu sõber facebookis ja ma seletasin talle sõna otseses mõttes ning ta rääkis mulle ka, et tal olid samad probleemid ka varem ning ta tutvustas mulle doktor osagiede nime kandvat õigekirjapakkujat, saates mulle oma isikliku e-kirja ja ma võtsin temaga ühendust aadressil [doctorosagiede75@gmail.com] ja ta vastas mulle kiiresti, selgitasin talle oma probleeme ja ta käskis mul mitte muretseda, et ta on nii teinud, et nii paljude inimeste jaoks olen mees, kes ei uskunud kunagi loitsu, kuid otsustasin seda proovida, ta kinnitas mulle 24 tundi, et loo õigekirja ja ravib mind ka vähist ning aitab mul paremat tööd saada ja äkki saatis ta mulle oma haiguse ravimeid. Võtsin seda vaid 2 päeva ja olin vaba. Ma ei uskunud oma silmaga järgmisel päeval, koputas keegi mu uksele ja ma ei oodanud sel päeval kedagi, et äkki oli see minu naine Pisarad ja ma ei suutnud seda taluda. Ta palus mind ja palus andestust kohe. Sain kõne oma ettevõttelt, kus olin töötanud aastaid, et mind ülendati USA paragoni ettevõtte juhiks. Palun aidake mul tänada arsti osagiedet ennistamise taastamine, mille olen kaotanud, palun palun abi vajavatel inimestel pöörduda arstiga osagiede poole tema isikliku e-posti aadressil doctorosagiede75@gmail.com või whatsappiga telefonil +2349014523836 tänu, et Jumal õnnistaks neid, kellel on selle tunnistuse lugemiseks aega, et õnne saata