horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tirisin kaks meest õnnetusse, nüüd ei leia ma rahu

Sigridi hing ja süda teevad kõvasti haiget ning süüdistada ei suuda naine selles kedagi peale iseenda.

Kõik algas pangas, kus ma töötan. Priit avas minu juures uue arveldusarve. Olin 36aastane, tema 29. Meie vahel oli kohe algusest peale mingi tõmme, ja kõhus lendasid liblikad.
Ma ei saanud oma uut kundet enam peast välja, mõtlesin temale kogu päeva. Olin seejuures kaksteist aastat õnnelikus abielus olnud ja mul oli tütar, kes tähendas mulle kõike. Kuidas sai üks täitsa võõras mu nii segadusse ajada? Ka mu mees sai aru, et minuga polnud kõik korras.
„Kas sul on midagi juhtunud? Sa oled nii hajameelne, Sigrid,“ küsis Sven õhtuti teleka ees. Mõmisesin midagi tööprobleemidest ja tundsin häbi, et olin teda juba mõtetes petnud.

Hing ja keha lahvatasid põlema
Priit ilmus järgmisel päeval jälle välja. Väidetavalt oli ta huvitatud hoiustest, mida me oma kundedele sel ajal hea intressimääraga pakkusime. Tema pilkudest oli varjamatult näha, et ta mind ihaldas. Võtsin end kokku, vältisin iga isiklikku sõna ja rääkisin ainult hoiustest, mis teda üldse ei huvitanud.
„Tulge minuga pärast tööpäeva lõppu välja, Sigrid,“ katkestas ta mind äkki.
Ta oli endas nii kindel, sest ta tundis, mis olukorras mina olin. Sellest hoolimata reageerisin rahulikult ja tegin, nagu poleks ma tema märkust kuulnud.
Ülejäänud osa päevast olin täitsa segaduses, tegin ühe vea teise järel.
Pool viis seisis Priit tõesti panga ees. Ta ulatas mulle pika varrega punase roosi.
„Teadsin, et võtate mu kutse vastu, Sigrid,“ ütles ta siis uljalt.
Tahtsin vihastada, talle lihtsalt korvi anda. Aga olin vaid kohmetu nagu teismeline, tõmbasin ta ruttu endaga kaasa, sest mu kolleegid mind uudishimulikult jälgisid.
Kümme minutit hiljem istusime väikeses lähedal asuvas restoranis.
„Suudan ainult teile mõelda, Sigrid,“ ütles Priit nüüd kokutades ja ma kuulsin oma südame kloppimist. Lasin tal õrnalt oma käe võtta – ja see puudutus läbis mu keha erutava värinana.
Lahkumisel lasin end isegi suudelda, aga sinnapaika ka asi jäi. Minu sisemus põles juba suure leegiga. Sellises seisundis leppisime kokku uue kohtumise. Ja see alles oli midagi!

Südametunnistus teeb valu
Ühel eredal pärastlõunasel reedel lebasin Priidu voodis – mina, sinnamaani aus naine ja ema! Ma ei saanud sellele vastu seista. See oli lihtsalt armuleek, mida ma ei osanud enam kustutada.
„Ma armastan sind, Sigrid,“ sosistas Priit mulle kõrva, kui ta mind lahkumisel veel kord kallistas.
Sõitsin koju kohutavate südametunnistuspiinadega. Teadsin väga hästi: Priiduga polnud mingit armastust, ei. See oli puhas kirg. Ta äratas minus midagi uut, mis pikkade aastatega minu mehe poolt märkamatuks oli jäänud. Sellegipoolest oli meie abielu õnnelik.
Nii ma arvasin. Järsku sain ka aru, kui palju minu elu Sveniga määrasid vaid harjumused. Isegi voodis olid alati ühed ja samad puudutused ja õrnused.
Kuigi tundusin endale hirmus närune, lõid minus laineid need metsikud ja erutavad ajad Priiduga. Pidin teda ikka ja jälle nägema, olin lihtsalt hull ta järele.
Otsustasin seda salajast teist elu Priiduga lihtsalt kulgeda lasta. Tema armastusavaldused, ta himu minu keha järele, ta sulamine mu käte vahel – kõik see oli mulle kui ilmutus.
Priit ei tahtnud nii elada. Ta sun­dis mind aasta pärast mehest lahutama. „Ma ei saa olla ilma sinuta, jää alatiseks minu juurde,“ palus ta.
Olin ehmunud. Ma polnud mõelnud sekunditki lahutusele. Nüüd kartsin Priidu hääles palumise nooti.

Koduse rutiini võlu
Ma ei vastanud talle ja keerasin pea ära, kui ta mind suudelda tahtis. Sel momendil jooksid mu abieluaastad silme eest läbi nagu filmis.
Mõtlesin sageli igavatele nädalalõppudele teleka ees, pidevale puhkusele Saaremaal ja väljaveninud dressipükstele, mis Sven peale tööd jalga tõmbas.
„Need on nii mõnusalt mugavad,“ naeris ta siis. Ta armastas neid pükse, mina vihkasin neid. Meenutasin meie esimest kohtumist, oodatud pulma sõprade ja sugulastega ja muidugi meie väikese Katrini sündi.
Muidugi, meil oli ka kriise. Aga oskasime neist koos välja tulla ja see liitis meid veel rohkem.
Mulle paiskus veri näkku, sest järsku teadsin jälle, kuhu kuulusin. Mulle sai selgeks, et maailmas pole midagi, mis oleks mulle tähtsam kui mu mees ja laps.
Julgelt ütlesin täpselt sedasama ka Priidule. Ta ei mõistnud enam maailma.
„Armastan sind rohkem kui oma elu, Sigrid,“ anus ta.

Valu ei tagane sammugi
Tahtsin selgitada seda, millest ma isegi aru ei saanud. Ja ta küsis jahmunult: „Kuidas sa oled saanud minuga juba terve aasta magada, kui su mees sulle palju rohkem tähendab kui mina?“
Just sellele küsimusele ei osanud ma vastata. Ta silmad ähmastusid kurbuses, mis mind sügaval sisemuses lõdisema pani.
„Sa pole mind kunagi tõeliselt armastanud,“ ütles ta lõpuks vaikselt ja palus mul minna. Ainult korra nägime veel teineteist: kui Priit tuli panka, et oma kolleegi arve sulgeda. Istusin temast ainult mõned meetrid eemal oma kirjutuslaua taga ja vältisin talle otsavaatamist. Tundsin end kohutavalt.
Sellest on möödunud kolm kuud, aga mul ei lähe enesetunne pare­maks. Tegin Priidu õnnetuks ja ka oma mehega pole kõik nii nagu enne.
Tahaksin Svenile kõik üles tunnistada. Aga ma ei usalda ennast. Ta on endasse tõmbunud, kindlasti aimab midagi. Enamasti ta vaikib või räägib minuga ainult hädavajalikku. Seda kuudepikkust afääri ei andestaks ta mulle kunagi. Pean oma süüga üksi toime tulema.

Teeli Suvi

0 kommentaari Lisa kommentaar