horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Täiuslik šveitslanna

Mira kõndis varitseva tiigri sammul läbi üüritud tubade, otsides saaki – ehk annaks veel midagi koristada, paigale seada, ümber asetada või vähemalt mõni tolmukübe ära pühkida. Ei, ta vajas pausi...

Naine otsustas endale kohvi keeta, et järele mõelda...
Vedelik alustas teekonda uhiuues ja moodsas kohvimasinas kõrvulukustava mürina saatel, et lõpuks maanduda peibutavalt lõhnava nirena tassi. Mira neelas tõtakalt ergutavat jooki ja oli valmis uuesti edasi tegutsema, aga ta pidi pettunult tõdema, et laupäevases korteris polnud enam midagi teha. Polnud ühtegi konkreetset eset, mida kätte võtta ja uuele kohale panna. Ometi oleks ta just nüüd olnud valmis alustama kevadist suurpuhastust, sest vaid koristades tundis ta end tõeliselt vajalikuna. Paraku oli südatalv.
„Miks ma ei suuda isegi nädalavahetusel lõdvestuda?“ nukrutses Mira uut tassitäit kätte võttes ja juustu näksides.  „Ehk seepärast, et sel ajal, kui teised lapsed arendasid end spordis või musitseerimises, saavutades selles täiuslikkuse, arendasin mina endas reorganisatsiooni ja restaureerimise võimet, mida võib juba ka argiselt koristamiseks ja puhastamiseks nimetada. Teised said tormilise aplausi, kui nad kontserdisaalis klaveri  kummardasid, olümpiamedalini jõudsid, teaduslikke avastusi tegid... Aga mina olen oma elu parimad aplausid saanud alati  laitmatult läikiva põranda või  operatsioonilaua puhtuses hiilgava köögivalamu või ka vanni eest, millest „valgem pole isegi mitte valge värv ise“, nagu mu külalised alati imetlevad...“
Jah, kui kõik peaks Ameerikas elus viltu vedama,  jääks Mirale alati võimalus Šveitsis Koristuse ja Puhastuse Instituudi avamiseks –   maailma ainsa ja esimese, kus jagataks sel alal ka professoritiitleid. Mira muigas tahtmatult, aga kohvist ergutatuna tundis ta end oma läikivas üürikorteris sellegipoolest laiskvorstina, kes tolmuimejaga töötamise asemel köögis mõnuleb.  Ta lapsepõlvekodus oleks alati leidunud midagi pesta või triikida, sest kuuelapselises peres oli  muid märksa tungivamaid toimetusi kui pidev koristamine. Lapsed kisendasid, vann ja valamu võisid oodata... Mida võis küll tunda väsinud ema, kes oli Mira  keset seda kodust kaost sünnitanud?
Võib-olla oli ta mõelnud. „Andesta!“ Võib-olla hoopis vastupidi: „Mis neist tolmurullidest, kui mu jalge ümber müravad ja naeravad mu oma rõõmurullid?“

Kellele sünnivad lapsed?
Mira oli kolm nädalat tagasi suitsetamisest loobunud, sest lootis nii oma tubade  puhtust veelgi suurendada. Haisvad sigaretid ja tuhatoosid käisid talle ammu närvidele, aga koos sigarettidega oli ta kaotanud justkui mõtteteravuse ja otsustavuse Ta ei suutnud enam  lõpetada seda, mis oli tegelikult ammu lõp­penud – näiteks koristamisorgiat. Ta oli ka täna muudkui jätkanud:  nühkides täiesti puhast põrandat, sest oli lükanud edasi hetke, kui pidi minema laua juurde, kus seisis arvuti, mille tühi valge ekraan ootas tumedaid tähti ja emaili alustamist. Vastus tuli täna lõpuks ometi  ära saata...
Jah, loomulikult oli tal üksi kergem täiuslikkust säilitada kui ta emal oma kuue lapsega. Miks polnud Miral lapsi? Ta oli ometi juba 32-aastane ja tal oli kindel sõber. Sellele küsimusele teadsid vastuseid kõik ümberringi – sõbrad, psühholoogid, sotsioloogid, isegi poliitikud... Ainult noor  naine ise ei teadnud. Ta oleks ju meeleldi lapsi tahtnud. Mitte ehk kuus nagu emal, aga vähemalt kaks-kolm kindlasti. Aga ta ei suutnud sõbrale saata emaili: „Jah, kolime kokku!“ Miks?
Eks seepärast, et vaid tühi email oleks väljendanud ta tegelikku suhtumist, sest ta polnud suuteline ei õnnelikuks jaatuseks või julmaks eituseks... Valge ja must? Ohver ja ohverdaja? Hele ekraan näitas üles täielikku alistumist, ka sellel polnud tolmukübetki, aga Mira oleks tahtnud alistatu eest põgeneda – kaduda hästi kaugele oma eeskujulikust üürikodust, mida imetles iga sisseastuja.
Kes otsustas, kelle juurde saabusid järeltulijad, kelle juurde mitte? Kas universumis hõljuvad beebihinged ise, nagu väitsid mõned sensitiivid? Või oli otsustajaks hoopis Jumal, kes oli lubanud inimestele endasse uskuda? „Jumal on meis endis ja meie oleme Jumalad,“ kinnitas ema ikka. Mira oleks tahtnud täna jumalaga mingit uut suhet leida, nagu sooviks ta end õnnetu armastusega lepitada: „Ma annan Sulle andeks, armas jumal, et Sa oled lasknud mind nii kaua oodata ja pole ennast mulle ilmutanud...“
Mõeldes sündimata lapsele, tundis naine taas kõris pitsitust, nagu oleks liiga suur ja kõva leivatükk sinna kinni jäänud. Kunagi pidi ta sotsiaaltöötajana sageli kirjutama aruandeid lastest, kes tänu hingelisele ja kehalisele ülekoormusele  olid sedavõrd blokeeritud, et ei suutnud enam  õppida. Nüüd Ameerikas teab ta ise, mida see tähendab – blokeeritud olla ja mitte suuta  kõige lihtsamat e-kirja ära saata. Ta  võiks ju  lühidalt kirjutada: „Ma vajan mõtlemisaega!“ Nojah, optimistlikult uljas ameeriklane vastaks kohe: „Mida siin mõelda?“
 
Mira Bach
Reet Kudu tõlge saksa keelest

Lugu jätkub ajakirjas Saatus&Saladused märtsikuu numbris.

0 kommentaari Lisa kommentaar