horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Tööle eksmehe alluvusse

Orman tahtis teda tagasi. Mitte küll kaasana, vaid alluvana, aga võib-olla tegi see lõpuks ühe ja sama välja. Ursula ei teadnud, mida asjast arvata. Palk meelitas, mees ise mitte.

Ursula pani telefoni käest ja jäi tummalt enda ette põrnitsema. Tekst ootas ärasaatmist, lehetoimetuses oli alati kiire, aga korraga polnud tal sellest sooja ega külma.
Orman. Kõikidest võimalikest hetkedest maamunal pidi mees talle just praegu helistama. Kõige ebasobivamal silmapilgul nagu alati. Selleks oli Ormanil annet. Kaua Ursula temast kuulnud polnudki? Oma kaheksa aastat kindlasti. Mehel uus pere ja puha. Aga võib-olla selles asi oligi. Et elu kiskus igavaks.
Ursula ei tahtnud Ormanist mõelda. Nende lahkuminek oli olnud kiire ja räpakas, täis inetuid stseene ja süüdistusi. Kas see saabki kunagi meeldiv olla? Ometi kõlas mehe hääl telefonis viisakalt, peaaegu meeldivalt. Ormanil oligi meeldiv hääl, seda pidi Ursula nentima. Eriti siis, kui mehel midagi vaja oli.
Naine pühkis häirivad mõtted peast ja süvenes uuesti teksti. Töö tahtis tegemist. Orman pidi ootama.

„Esimesena meenusid sina...”
Talv oli lõpuks ometi kätte jõudnud. Selline tõeline, paksu koheva lumekatte ja leebe paarikraadise külmaga. Mida vanemaks Ursula sai, seda rohkem talv talle meeldis. Selles karges vaikses aastaajas oli mingi isemoodi puhas rahu, mida ta muul ajal kunagi ei kogenud. Ursula vedas oma täpilise käpikuga üle väravapostile kuhjunud koheva lumemütsi ja asus siis saabaste kriuksudes kodu poole kõndima. Tavapärase kergendustunde asemel, mis teda alati pärast tööpäeva lõppu valdas, valitses hinges ühtäkki häiriv segadus, mille põhjustajaks oli otse loomulikult Orman. Mees minevikust.
Kodus näppis Ursula mõnda aega kaalutlevalt oma nutifoni ja helistas siis Ormanile tagasi. Mees vastas peaaegu kohe, nagu oleks tema kõnet oodanud.
„Miks just mina? Miks nüüd?“ küsis Ursula.
Orman naeris, küllap end naise tõrksusest meelitatuna tundes. Ursula polnud tema huumorimeelt kunagi mõistnud ja nüüdki tekitas mehe nagisev naer temas ebamugavust. „Mul on vaja tugeva keeletaustaga spetsialisti. Esimesena meenusid sina.“
Kuuldu ei tundunud Ursulale kuigi mõistuspärane. Tal polnud vähimatki tahtmist eksi alluvusse tööle asuda. Palganumber oli ainus, mis mõtlema pani. See oli lehetoimetuses tema peaaegu kahe kuu palk.
„Korralda siis konkurss,“ soovitas Ursula. „Minu teada talitatakse kaadrivajaduse puhul just nõnda, mitte ei helistata eksidele.“
„Ära pane pahaks, Urri. Seis tööturul on mulle väga hästi teada. Lihtsalt ajaraiskamine, milleks mul pole ei tahtmist ega tuju. Ma eelistan sind,“ jäi mees endale kindlaks.
Ursula tundis vihakihvatust selle vana tobeda hüüdnime tõttu. Mehe familiaarsus polnud hea märk.
„Ma vajan mõtlemisaega,“ ütles Ursula.
„Loomulikult,“ oli Orman vastutulelik. „Selle sa saad. Ära ainult liiga kaua mõtle, töö ootab.“
Ursula lõpetas kõne. Mehe enesekindlus vihastas teda. Varem Orman selline ei olnud. Nii iseteadlik, isegi isalik. Kõigest üks ärahellitatud jõmpsikas, kes oli harjunud igal puhul oma tahtmist saama.

Liiga peened mehevanemad
Võib-olla oleks nende suhtest isegi asja saanud, kui Ormanil oleksid olnud pisut teistlaadsed vanemad, mõtles Ursula ilma erilise kibeduseta. See tatine pühapäev, mil naine astus esmakordselt üle mehevanemate Nõmme neljatoalise läve, kujutas endast õudusunenäo esimest vaatust.
Tjah, ega tal neile siniverelistele, kultuurist ja muusikast läbiimbunud kuivikutele otseselt midagi ette heita olnudki. Ursula polnud rumal ja nägi, kuidas mehepere pingutas, et temas iga hinna eest kodust tunnet tekitada. Millegipärast ei andnud Olivia ponnistused kunagi soovitud tulemust ja iga kord tundis Ursula end selles laitmatult puhtas, jahedas, hinnalise vanamööbliga täidetud korteris ülima pedantsuse ja terava tähelepanu keskpunktis viibides ebamugavalt. Nagu oleksid tal istumise all nõelad, mis pidevalt torgivad. Tema, läbinisti boheemlaslik kunstiinimene, lihtsalt ei sobinud sedasorti inimeste, erudeeritud konservatiivide sekka.
Muidugi oleksid nad Ormaniga võinud suhtluse mehevanematega viia miinimumini, aga millegipärast nii ei saanud. Nood arvasid heaks poja elu ka distantsilt korraldada. Sageli helistada, külla kutsuda, tihti ise läbi astuda, abistada, ehkki keegi ei palunud, sekka „head nõu“ anda, mida keegi ei küsinud.
Kõige hullem oli Ursula meelest mehe maakodus. Sealt ei saanud niisama vehkat teha, vaid tuli kannatlikult pühapäeva pärastlõunani oodata, mil jälle tagasi linna saab. Iseenesest oli kõik ju kena – avar hoolitsetud õu, korras elamu ja kõrvalhooned, lillepeenrad ning marjapõõsad.
Orman oli pere ainuke poeg ja kogu kinnisvara, mida polnud sugugi vähe, oleks jäänud neile. Ainult et tunne oli vale, oli seda algusest peale ning seda ei muutnud miski.
Ursula tundis end meheperes lapsena ja sellest staatusest polnud pääsu. Ühised nädalalõpud olid Olivia poolt punktipealt organiseeritud nagu kogu muugi koosveedetav aeg. Maakodus kamandati põllulapil kaevama, rohima, marju korjama, remonti tegema, ning laupäeva hommikuti, mil tööinimese uni kõige magusam – Ursula tööpäev algas alati aovalgel –, hõiguti varakult ühisele kohvijoomisele.
See traditsioon oli naisele iseäranis harjumatu, aga keelduda ta otseloomulikult ei tihanud. Nii ta siis istuski laua otsas, pea magamatusest paks, mugis jämedat kuiva võileivaviilakat, mis kuidagi kurgust alla ei tahtnud minna ning üritas kõigest väest head nägu teha. Ka ühised koosviibimised mehesugulaste seltsis, millesse neid alailma kaasati, polnud Ursula jaoks kunagi toredad. Põletati küünlaid, söödi, juteldi ja naerdi, prooviti igati hubast meeleolu tekitada, aga kõigel oli juures mingi sunnitud mekk, mida dirigeeris ämma terav valvas silm. See inspekteeris pidevalt, kas noortel on kõik ikka hästi. Ei olnud, Ursula viibis lakkamatus seesmises häireseisundis, kuigi üritas seda varjata, ja võib-olla sai ülitundlik Olivia sellest aru.

Mitte naiseks, vaid alluvaks
Muidugi oleks võinud Ursula pisut enam selgroogu ilmutada, pealesunnitud elukorralduse ja häiriva poputamise kohta oma arvamust avaldada. Öeldagi otse, et nii talle ei sobi ja jäetagu nad rahule, nad saavad väga hästi ise hakkama ja pole vaja neid alailma kuhugi kutsuda. Kuid selleks läks tarvis söakust ning selgroogu, mida naisel polnud kusagilt võtta. Teda oldi teisiti kasvatatud ja lugupidamatus ei tulnud kõne allagi. Seega, kui tema ja Ormani suhe lõppes, tundis Ursula, tobe küll, eelkõige kergendust, et on mehevanemate küüsist viimaks ometi pääsenud.
Ja nüüd tahtis Orman teda tagasi. Mitte küll kaasana, vaid alluvana, aga võib-olla tegi see lõppeks ühe ja sama välja. Ursula ei teadnud, mida asjast arvata. Palk meelitas, Orman ise aga mitte. Mees tekitas temas vastumeelsust nagu alati.
„Saame kõigepealt kokku, räägime,“ otsustas Ursula lõpuks, soovimata sülle langenud pakkumist ka niisama kergekäeliselt kõrvale lükata.
„Minugipoolest,“ oli mees asjaga päri.
Orman oli vahepeal asutuse tegevdirektoriks saanud. Ega see Ursulat ei üllatanudki. Mees oli alati ambitsioonikas olnud. Ja haritud. Eelistades rääkida asjadest, mis Ursulale une peale ajasid. Majandus oli tema jaoks surmigav ja ta ei suutnud mõista, kuidas sellest võis sedavõrd entusiastlikult jahuda, nagu mees seda enamjaolt tegi.
Orman veeres ette uhiuue musta maasturiga, mis rääkis selget keelt muretust elujärjest. Tervitus oli soe ja samas mittemidagiütlev. Mehe tihedad turris juuksed olid mööda lennanud aastate jooksul päris halliks tõmbunud, aga tal oligi sellele kummaline varajane kalduvus.
„Kena sind näha. Tule, ma näitan sulle maja,“ haaras Orman kohe ohjad. Temast hoovas meeldivat maskuliinset parfüümilõhna. See oli midagi uut. Nende kooselu ajal ei lõhnastanud Orman end kunagi.
Ursula lasi end kaasa talutada ja kõndis pisut vastumeelselt ruumides ringi. Maja nagu maja ikka. Isikupäratud kontoriruumid, vahakarva seinad ja heledad ribirulood, siin-seal mõni roheline taimeke värvilaiguks. Mugav puhkenurk uue läikiva kohvimasinaga, kallid nahkdiivanid ja kaasaegne bürootehnika. Vaikne ja puhas. Kõik vajalik olemas ning enamgi veel.
„Kohvi? Teed?“ oli Orman külalislahke.
„Mmm… jah, ükskõik,“ pillas Ursula ja vahtis hiigelsuurt valget õunalogoga kuvarit, mille ta pidi asjaga päri jäämise korral enda käsutusse saama. Töölaud oli klaasist, ilus ja modernne, iga kontoritöötaja unistus. Asjaolu, mis naisele vastukarva käis, oli see, et tema eeldatav töökoht asus täpselt Ormani kabineti kõrval, mis tõotas bossiga igapäevast tihedat lävimist. Ursula oli ette kujutanud, et sellise suure asutuse puhul põrkavad nad mehega heal juhul korra nädalas kokku, kui sedagi. Selle oleks ta ehk isegi välja kannatanud, aga paistis, et nii hõlpsalt ta ei pääse. Orman otsis endale käepikendust. Ja kes teab, mida veel.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
Linda Mark 11.02.2020 12:40
KUIDAS MINU LAENU SELLEST SUUREST FIRMAST sain Tere, mu kallid inimesed, ma olen Linda McDonald, kes elab praegu Austinis Texases, USA-s. Olen praegu kolme lapsega lesk ja olin 2018. aasta aprillis finantsseisundis ummikus ning mul oli vaja refinantseerida ja arveid maksta. Proovisin leida laenu erinevatelt nii era- kui ka korporatiivsetelt laenufirmadelt, kuid mitte kunagi eduga. Enamik panku lükkas mu krediidi tagasi, ärge täiel rinnal saamas neid hoodlumeid, kes kutsuvad neid omaraha laenuandjaks - nad on kõik pettused, nad tahavad ainult teie raha ja te ei kuule neilt enam, et nad on seda mulle kaks korda teinud, enne kui ma kohtusin hr David Wilsoniga. Kõige huvitavam osa on see, et minu laen kanti mulle üle 74 tunni jooksul, seega soovitan teil pöörduda hr Davidi poole, kui olete huvitatud laenu saamisest ja olete kindel, et saate talle õigel ajal tagasi maksta, võite temaga ühendust võtta e-posti teel ……… (davidwilsonloancompany4@gmail.com) Krediidikontrolli pole, ükski 2-protsendise intressimäära ja parema tagasimakse plaaniga krediidireisija pole Kui peate laenutagatise saamiseks võtma ühendust mõne ettevõttega, pöörduge täna laenu saamiseks hr David Wilsoni poole Nad pakuvad igasuguseid laenukategooriaid Lühiajaline laen (5_10 aastat) Pikaajaline laen (20_40) Meedia tähtajaline laen (10_20) Nad pakuvad laenu nagu Kodulaen ............., ärilaen ........ Võlalaen ....... Õppelaen .........., ettevõtluse alustamise laen Ettevõtluslaen ......., ettevõtte laen .............. jne E-post .......... (davidwilsonloancompany4@gmail.com) Kui tegemist on finantskriisi ja laenuga, siis on David Wilsoni laenude finantseerimine just see koht, kuhu minna. Palun öelge talle, et ma proua Linda McDonald juhendab teile õnne ................... ....
loan 18.01.2020 02:19
Do you need Finance? Are you looking for Finance? Are you looking for a money to enlarge your business? We help individuals and companies to obtain loan for business expanding and to setup a new business ranging any amount. Get a loan at affordable interest rate of 3%, Do you need this cash/loan for business and to clear your bills? Then send us an email now for more information contact us now via Email financialserviceoffer876@gmail.com Whats App +918929509036