horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Torm paradiisis

Piia otsustab salasuhte abikaasale üles tunnistada ja valutult uut elu alustada. Paraku ei lähe miski nõnda, nagu nagu plaanitud.

„Ma arvan, et peaksin Pärdile asja ära rääkima,“ ütlen ma ühel päeval Rafile, kui me liivaste ja õnnelikena tema avarasse kesklinna kolmetoalisesse maabume.
Raff poetab koti esikunurka maha ja jääb mind uurival pilgul tunnistama. „Kas ma võin sellest järeldada, et sa otsustasid lõpuks siiski alkohoolikust tõpra kasuks?“
Nööge teeb mulle nalja. „Kuidas soovid,“ venitan kahemõtteliselt. Vaatame teineteisele otsa ja korraga teame mõlemad vastust. Ma arvan, et ei unusta kunagi seda ilmet oma kirjanikust kallima näol, kuna ma pole eales näinud õnnelikumat inimest.
Me riided lendavad seljast ja, vastu seina surutuna, kõikjal Rafi kirglikud käed, tajun peagi, et seekord on kahe keha kohtumine sootuks erinev – justkui oleks me vaikimisi kirjutanud alla sõnatule kokkuleppele, et kuulume nüüdsest teineteisele.

Süütunne võtab sõna
Koduteel muutun ma, hoolimata kirglikult signeeritud leppest, jälle ebakindlaks ja ootamatult võtab sõna seni pikka aega sügavas unes suikunud Süütunne. Ma pole veel Tallinna piirilegi jõudnud, kui meie vahel algab üpriski ärritav dialoog.
Süütunne (haigutab uniselt, heidab ümbrusele arupidava pilgu ja alustab seejärel manitseva otserünnakuga): „Piia, on see siis mingi mõistlik käitumine või?“
Mina (üleolevalt): „Kahtlemata. Ma pole end elu sees nii hästi tundnud.“
Süütunne (kangestub hetkeks jahmatusest, sirutub siis kindalaeka poole, avab selle, kougib välja suitsupaki ja süütab raevunult sigareti): „Kurat, sa oled lihtsalt aru kaotanud, plika! Raff on su ära võrgutanud, muud midagi. Vaata nüüd ennast – see arutu olevus, kes tema kaelas tilpneb, pole ju ometi sina.“
Mina (teeseldud imestusega): „Mis mõttes ei ole mina?“
Süütunne (kannatamatult): „Otseses. Tunned sa ennast üldse iseendana, kui oled Rafiga? Sa lased end kohelda nagu mingit ilusat eset, aga sisimas kõhkled. Rahulolust on sinusuguse puhul vist üldse mõttetu rääkida.“
Mina: „Täielik vale. Mõtle midagi paremat välja.“
Süütunne (enesekindlalt nõrgale kohale rõhudes): „Vabalt. Näiteks Pärt. Kas tema ei tähenda sulle midagi? Kas sa oled tõesti unustanud, kui tore teil koos oli?“
Mina (tüdinult): „Pole ma midagi unustanud. Meie aeg sai lihtsalt otsa.“
Süütunne: „Või nii? Päris julged oletused.“ (Pahvib närviliselt sigaretti.) „Millegipärast pole ma üldse veendunud, et sa söandaks Rafiga sama usalduslikult kõigest lobiseda nagu Pärdiga, kartmata, et mees su välja naeraks.“ (Köhatab pilklikult). „Või siis kanda tema juuresolekul seda iidvana leopardimustrilist aluspesu, mida sa millegipärast ära visata ei raatsi.“
Mina (sunnitud ohke saatel): „Sulle teadmiseks, et ma võin täiesti vabalt selle pesutüki ilma igasugu kahetsuseta minema visata, kui see vähegi su enesetunnet parandab. Ma tahan lihtsalt eluga edasi minna, on see siis kuritegu?“
Süütunne: „Sa ei saa millegipärast üldse asjale pihta. Küsimus pole ju selles, kas visata see luitunud pesuriba ära või mitte, vaid kas sa söandaks kanda Rafi juuresolekul midagi ilmetut, mistõttu paistaksid välja natuke vähem veetlev? Kuidas oleks näiteks selle moosiplekiga märgistatud särgiga, mille sa Pärdi seltsis muretult alatasa selga tõmbad?“
Mina (tüdinult): „Ükskord, kui mu riided kuivasid, kandsin ma Rafi vana triiksärki ja ta ei minestanudki ära, kujutad ette?“
Süütunne (irooniliselt): „Jajaa, kallima riiete kandmine ja kõik need muud naiselikud trikid, et lähedust teeselda! Seda sa oskad! Aga kuidas vaipadega jääb, mida sa kunagi ise kloppida ei viitsi? Või nõudega, mis sa kodus muretult pesemata võid jätta? Julged sa üldse olla Rafiga sina ise?“
Mina (vihaselt): „Ma võin need kuradima vaibad väga vabalt ära kloppida. Pealegi – kellel on tänapäeval üldse mingid vaibad? Ainus vaip, mida ma tema elamises olen märganud, on see suur karamellikarva lahmakas elutoas, mis kuulub tolmuimejaga puhastamise kategooriasse. Sellega suudan ma täitsa vabalt ilma minestamata hakkama saada.“
Süütunne (pilkavalt irvitades): „Liiga hea elu on sul olnud, Piia. Nojah, ega siis ei lähe tõesti kuigi kaua, kui sa roomad võileivataldrikut pakkudes Rafi poole ja loed silmist tema soove. Alandad ennast milleks iganes, et kallikesele meele järele olla. Nii see käib. Algul ümmardab tema sind ja hiljem sina teda. Lõpuks on ainuke üllatusmoment teie suhtes see, et tabad end imestamast, kuidas sinust küll teenija sai.“
Mina: „Käi kuu peale! Raff on väga iseseisev ega vaja mingit teenijat. Ta pole üldse selline mees! Pealegi on igas suhtes niimoodi, et üks pool on pisut järeleandlikum kui teine. Ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks see sedapuhku olla mina. Mul hakkaski Pärdi-poolsest ümmardamisest villand saama.“
Süütunne: (kehitab ebaveendunult õlgu ja tõmbab pika mõtliku mahvi, silmis umbusk.)
Mina (mõne aja pärast närviliselt): „Kustuta see neetud sigaret ära, see paneb mul pea valutama!“
Süütunne (vajutab kuulekalt suitsuotsa tuhatoosi laiaks ja jätkab): „Ja mis paneb sind niimoodi arvama, et „ta pole selline mees“? Mida sa temast õigupoolest üldse tead? Kõigest valitud fakte, mida ta sulle ise rääkinud on. See tagab teile kindla peale õnneliku ühise tuleviku.“
Mina: (vaikib süngelt, hinges närimas tilluke kahtluseuss.)

Liiga hea mees?
Süütunne (rahulikumalt): „Mõtle nüüd ise. Säherdune mees – ilus, edukas, vaba. Kas pole kummaline, et ta lihtsalt oli sinu jaoks olemas? Sellised mehed ei ole kunagi üksi. (Naerab kibedalt.) Kas sa arvad, et oled ainuke tema fänn maailmas? Kindla peale on tal veel kusagil keegi, keda ta aeg-ajalt keppimas käib, aga muidugi oled sina see ainumas ullike, kes asjast midagi ei tea.“
Mina (segaduses laupa hõõrudes): „Kuule, anna mulle ka üks sigaret.“
Süütunne (varmalt, muiet varjates): „Ole lahke.“
Mina: (rapsab sigareti kärsitult põlema, tõmbab lühikesi närvilisi mahve ja tunnistab Süütunnet pika pilguga.) „Ma ei usu sind.“
Süütunne (isalikult): „Muidugi sa ei usu, kulla Piia. Mitte keegi ei usu, enne kui lõpuks poolpimesi faktide otsa koperdab. Ma tõesti ei tahaks seda pealt näha.“
Mina (tärkava enesekindlusega): „Siis on sul viimane aeg uttu tõmmata.“
Süütunne (vihastades): „Lõpeta see jama ära, eks? Sa ju ei armastagi teda.“
Mina (sama vihaselt): „Armastan küll.“
Süütunne (irvitab süngelt): „Paluks veendunumalt.“
Mina: (märkab fooris punast tuld ja seisatab vaikides vöötraja ees.)
Süütunne (pealekäivalt): „Hinges sa tead, et mul on õigus. Sa ei armasta Raffi ja jutul lõpp.“
Mina (kontrollimatu raevupurskega): „Sa ei tea mitte millestki mitte kuradi midagi! Muidugi ma armastan teda, sa psühhopaadist neurootiline tõbras!“
Selsamal hetkel taipan, et ülekäigurajal mu auto nina eest mööduv soliidne vanapaar ja nende käekõrval tilpnev roosasse kombekasse pakendatud lapselaps jõllitavad mind sulaselge hämminguga, kuna ma istun autos üksipäini ja olen just äsja kõige hüsteerilisemal kombel enda peale karjunud.
Mina: (oigab piinlikkusest ja toetab pea rooli najale, et end kätega varjata.)
Süütunne (lohutavalt irvitades): „Pole hullu, nad ei tunne sind. Loodetavasti ei tööta nad kõmuajakirjanikena. Teeskle, et ajasid kärbsega juttu.“
Mina: (mühatab süngelt ja püsib endises tardumuses.)
Süütunne (lepitavalt): „Isegi kui sinu armastus olekski juhtumisi tõsi, milles ma paraku siiski kuigivõrd veendunud ei ole, kas sa tõesti usudki, et see lahendaks hoobilt kõik su probleemid? Et leiad seeläbi elu mõtte, iseenese ja kõik muu, mis su peakest vaevab?“
Mina (pea endiselt roolil, soiguval pominal): „Vähemasti oleks see hea algus.“
Süütunne: (etteheitvalt): „Jeerum, kui naiivne sa ikka oled!“
Mina (tõstab vihaselt pea): „Ma olen just nii naiivne, nagu ise tahan.“
Süütunne (õlgu kehitades): „Minugipoolest.“
Hetk masendunud vaikust.

Suurte tunnete puudumine
Süütunne (hoolivalt): „Tegelikult, kulla Piia, ei peaks sa selle armastuse-värgi pärast üldse nii palju põdema. Suurte tunnete puudumine võib osutuda hoopis trumbiks, mitte katastroofiks.“
Mina (rumalalt): „Mis mõttes?“
Süütunne: „Trumbiks sellistele emotsionaalselt nõrkadele rumalukestele nagu sina, kes ei oska armastusega nagunii midagi mõistlikku peale hakata. Armastus muudab inimese emotsionaalselt haavatavaks, andes vabatahtlikult teisele inimesele võimaluse endale haiget teha. Kellegi armastamine kätkeb endas alati teatavat riski. Aga juhul, kui sul tunded puuduvad või on minimaalsed, annab see sulle iga kell vaimse üleoleku teise inimese suhtes. Mis ka ei juhtuks, ei saa sa iial nii palju haiget kui südamest armastades.“
Mina (nöögates): „Kus mul tark väljas. Sa võiksid hakata suhteteemalisi loenguid pidama. Sinu teooria järgi olen ma siis igal juhul edusesisus?“
Süütunne (nööget eirates, veidi murelikult): „Piia, võid sa mulle tõemeeli väita, et usaldad Raffi sama palju kui Pärti?“
Mina: „Ega me esimest päeva koos ole. Muidugi ma usaldan teda.“
Süütunne (kerge pilkega): „Sa ei saa järjekordselt rõhuasetusest aru, aga ega ma ei saa seda sulle ju pahaks panna, kuna sa pole praegu eriti adekvaatses seisundis, eks? Eriti peale seda adrenaliinilaksu seal Rafi esikuseina najal? Kirglik mees ikka, mis?“
Mina: (silub seelikut ja kingib vestluspartnerile mürgise pilgu.)
Süütunne (pilklikult): „Sõita ikka suudad või?“
Mina (kehitab tuimalt õlgu): „Eks võta siis juhtimine üle, kui minus kahtled. (Naerab sarkastiliselt.) Süütunne roolis – see vast oleks juhtum.“
Süütunne: „Nagu näha, on sul hetkel asjadest arusaamisega tõsiseid probleeme. Pane siis tähele – rõhk oli sõnadel „sama palju kui Pärti“?“
Enne, kui ma Süütunde targutusele vastata jõuan, lõikub mu meeltesse selja tagant kostev terav signaalitamine. Ehmun mõtetest virgeks, viipan vabandavalt ja liigun edasi. Mul pole aimugi, kaua ma rohelise tule taga Süütundega sõneldes seisin ja liiklust kinni hoidsin, aga mulle saadetud tagumise juhi vihase pilgu järgi oletades piisavalt kaua, et end veel kord lolliks teha.
Süütunne (pilklikult): „Tore. Jõuame isegi tänase päeva sees koju.“
Mina (peale pikka pausi vaikse, kuid kõigutamatu veendumusega): „Kõik mu hädad saavadki alguse sellest, et ma olen sind liiga kauaks kuulama jäänud. Otsi endale parem uus ohver, mina sind enam kuulata ei kavatse.“
Süütunne: „Või nii? Jama lugu küll siis. Aga mis seal ikka. Lõppude lõpuks rikub igaüks ise enda elu ise ära, nagu öeldakse.“
Mina (sigaretti kustutades ja akent sulgedes): „Ma ei kavatsegi su lobast ennast rohkem traumeerida lasta ja jutul lõpp.“
Süütunne (taanduvalt, üritades sõbra-positsiooni hoida): „Kui lõpp, siis lõpp. Muide, see Coldplay plaat, mille Raff sulle kuulata andis, on päris hea.“
Mina (lepliku üleolekuga): „On jah. Pea nüüd suu.“
Süütunne (allaandvalt): „Kui sa nii ütled. Sina oled meil ju boss. Naudi päeva.“

Loetamatult rahulik
Astunud viimaks üle tuttava ukseläve, tundub mulle millegipärast, nagu oleks tegemist kellegi teise koduga. Ruumid on puhtad ja vaiksed, õhus hõljub kerget männilõhna. Võib-olla levitavad seda tuppa toodud pliidipuud, mõlgutan kõrvalist mõtet. Kõik asjad, mis kunagi kuulusid mu ellu, näivad ühtäkki kaugete ja võõrastena. Seisatan esikus nagu sissetungija ja mu pilk libiseb üle väikese kunstipärase riiuli. See toob mulle meelde ühe ammuse vihmase nädalalõpu, mil me Pärdiga mööblitüki ühest tillukesest sisustuspoest leidsime. Olime toona mõlemad kõrgendatud meeleolus ning naersime terve tagasitee. Meenutusele mõeldes ei tundu möödanikuhetk millegipärast enam üldse naljakas.
Järgmisena peatub mu pilk esikuseinal rippuval suurel mustvalgel raamitud fotol minust ja Pärdist. Pildi kinkis Kristi Pärdile kolmekümnendaks sünnipäevaks, seejuures mulle naljatledes kõrva sosistades, et kahetseb väga, et mulle üldse Pärti tutvustas, selle asemel, et meest endale tagavaraks hoida. Võib-olla peaksin talle nüüd teada andma, et tema kahetsuspäevad hakkavad läbi saama?
Lükkan kingad jalast ja triivin paljajalu mööda jahedat esikuparketti elutoa suunas. Mõistan, et kardan Pärdiga kohtumist, nagu oleks mu parim sõber ühtäkki tundmatu vastane, kelle käike ja reaktsioone ette ei tea. Kuulnud mu samme, ajab Pärt ennast diivanilt püsti. Vaatame teineteist ühe pika viivu sõnatult. See on üpriski hirmutav hetk. Pärt kannab lühikesi kortsus suvepükse, vana tumesinist polosärki ja näeb näost hall ning väsinud välja. Küllap ületöötanud, nagu temaga vahel ikka olema kipub.
Meie vahel on nii palju tühja maad ja teadmatust, et see mõjub mulle ületamatu kuristikuna. Pärt on ebatemalikult tõsine ja viivuks halvab mind hirm mõtte juures, kuidas ma kogu oma ülestunnistusega üldse toime tulen. Hiljutine tuline Süütundega nägelemine pole mulle kuigi julgustavalt mõjunud. „Tere, kallis,“ murrab Pärt esimesena vaikuse, toon vaikne, loetamatu, rahulik.
Pilgutan jahmunult silmi ja mu hämmeldus kasvab veel suuremaks silmapilgul, mil mu petetud kaasa mõõdetud sammul mulle läheneb, et mind tervituseks põsele suudelda. Taoline asjade käik üllatab mind omajagu, kuna hinges olin valmis pigem pööraseks pahameeletormiks.
„Kuidas siis linnas läks?“ pärib Pärt. Tema tuttavlik soe lõhn tekitab minus põgusa nukruseaistingu, sest see on miski, mis kuulub nüüdsest minevikku.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar