horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Tormise ilma mõtted

Lesepõlv oli niigi ränk... Igatsus nööris hinge ja raha oli alati liiga vähe. Siis aga otsustas omavalitsus, et mind tuleb kodust välja tõsta...

Istun akna all ja vaatan välja. Õues on tugev tuul; kõrged kuused ja männid kõiguvad paremale ja vasakule. Sellise ilmaga ei saa lihtsalt toas olla, hing nõuab osasaamist looduse stiihiast, metsikutest lainetest mäsleval merel ja halvasti varjatud kirglikkusest! Panen koerale jalutusrihma kaela ning koduukse lukku.
Seisan liivaluidetel, sest kogu kallas on vahutava vee all ja eemal silmapiiril näivad lained majakõrgustena. Pilk ainiti merel, mõtlen Soomele, oma sinna elama asunud tütardele. Muude põhjuste kõrval oli lisatõukejõuks isapoolse suguvõsa ingeri-soome juured. Tollal mõtlesin, et las vaatavad laias ilmas ringi, küllap varsti on Eestimaal tagasi. Ent kõik läks teisiti!
Tuul lükkab raevukalt pilvi ja kogu vaatepilt meenutab sürrealistlikku maali. Astun sammukese veele lähemale ja kohe ujutab hoogne vahuvoog mu saapad üle. Koer hoiab end minu selja taha, kõrvad ja turjakarvad tuules turris. Sünge meri viib mõtted paari aastakümne taha.

Turvaline elu varises kokku
Pärast abikaasa traagilist hukkumist jäin meie kolme last üksi kasvatama. Tütred olid siis ühe-  ja kolmeaastane, poeg läinud koolis teise klassi. Kogu meie turvaline elu varises hetkega kokku. Hakkasin tööd otsima. Äsja avatud uude lasteaeda vajati kasvatajaid ja nii ma oma õpitud erialal jätkasin. Tütred sattusid erinevatesse vene rühmadesse; eestikeelsed aiarühmad loodi meie kandis alles üheksakümnendatel. Aga siis käisid tüdrukud juba koolis. Hommikuti algasid tööpäevad üsna vara, pidin igasuguse ilmaga kahe väikese lapsega bussi peale jõudma. Juhtus sedagi, et jäime ühistranspordist maha ning siis istusime talvel suure külmaga bussipeatuses pingil nagu turuvarblased.
Lasteaiapäevilt meenuvad mõned eredamad hetked seoses oma lastega. Rühmaga väljas olles pidin ennast nurga taha peitma, et sõimes käiv tütrenääps mind ei märkaks, muidu oleks ta otsejoones nuttes minu juurde jooksnud ja seda raskem tema kasvatajal last rahustada. Kui ta juba veidi suurem oli, juhtusid meie rühmaruumid asuma kõrvuti. Nii lipsaski ta sageli minu juurde, kuni uksele pandi kõrgele haak. Kuid tütar oli leidlik ja jooksis läbi pika koridori teist kaudu minu rühma ja mängis niikaua, kuni tema puudumine avastati. Vanem tütar oli rahulikuma iseloomuga, kuid kurtis minule tagakiusamist rühma vene poiste poolt. Lasteaias käimine oli talle silmnähtavalt vastumeelne ja olukorra lahenduse leidsin selles, et saavutasin tema ületoomise enda juurde. Ta õppis kiiresti lugema ning lausa neelas lasteraamatuid. Tegelesin tütre kooliks ettevalmistamisega ja ta oli väga tubli õppimises.
Selline intensiivne tugev tuul otse näkku lõõtsutab nagu möirgav metsloom, rebib jopet ja sasib juukseid. Hingan sügavalt sisse karget mereõhku ja otsustan koera rõõmuks minna veepiirilt veidi eemale, liivaluitele ehitatud pingile istuma.
Meie niigi kannatanud peret räsis kolm aastat peale pereisa kaotust küüditamise sarnane elutorm, mis juhtus sügisel. Elasime linnale kuuluvas puumajas, kus oli kokku üle kümne pisikese kööktoa, elanikeks üksikud pensionärid. Ühel päeval saime teada, et peame välja kolima! Ettekäändeks toodi, nagu tollal kombeks, maja lammutamist ja elanikele pakuti vastu nn. mugavustega kortereid. Maja vanemaealised asukad rõõmustasid neile sülle kukkunud uute korterite üle ning alustasid üksteise võidu meie senisest ühisest kodust väljakolimist. Ainult minu jaoks ei olnud see mingi suvaline maja, vaid lapsepõlvekodu. Olen siin üles kasvanud; ukse ees kohe aed isa istutatud õunapuudega ja ema rajatud lillepeenardega. Aianurgas minu laste liivakast ja mängumuru. Kõigest sellest lahti öelda käis üle jõu! Õige varsti oli maja tühi ja paigale jäänud ainult meie pere. Mind käidi erineval moel mõjutamas, kuid jäin oma otsusele kindlaks. Edasi järgnes psühhoterror, ähvardamine kuni selleni, et majas lülitati elekter välja. Õues valitses sünge november ja päevavalgus kustus juba kella neljast päeval. Ise käisin tööl ja poeg koolis. Elasime pikad õhtud hämaruses, mis oli lastele kindlasti rusuv katsumus, kuid kõik pidasid vapralt vastu.

Võitlus kodu eest
Ühel päeval kodu juurde tulles avanes hirmutav pilt. Seal seisis kolm, tollal miilitsaautot, ja suur grupp inimesi ning maja ees järelkäruga traktor. Keegi astus minu juurde ja nõudis, et teeksin kohe ukse lukust lahti. Mõistsin, et mind on tuldud sunniviisil välja ajama. Väike tütar hoidus hirmunult minu ligi ja nuttis. Mingi mees läks kangiga ukse juurde ja ähvardas selle maha murda, kui ma seda vabatahtlikult lukust lahti ei tee. Sel hetkel andsin järele ning viskasin võtme jõuetus vihas maha. Uks avati ja mitu töömeest marssis sisse. Meil oli siis väike kutsikas ja kassipoeg. Haarasin nad sülle ning sulgesin ennast koos lastega väikesesse tuppa. Enam ei mäleta, mitu tundi me seal istusime, kuid ühel hetkel koputati toa uksele ja keegi naine teatas, et pani uue elamispinna võtmed esikulauale. Ning lisas, et ülejäänud asjad pean ise ära toimetama. Kui kõik oli vaikseks jäänud, tulime oma peidupaigast välja. Suures elutoas avanes ehmatav pilt: enam polnud ainsatki mööblitükki, ainult ahi seisis endisel kohal nurgas kui tumm ülekohtu tunnistaja!...
Alles nüüd tundsin minagi, kuidas hinge kogunenud trots ja abitusest tingitud raev kurku kerkisid ja pisaratele voli andsid... Väikesesse tuppa alles jäänud voodid ja diivan võimaldasid meil öö ära magada. Kellelgi ei tulnud und, olukord oli ärev, eriti lastele, kes kõike toimuvat mõista ei suutnud.
Järgmistel päevadel, selle asemel, et ametnike korraldusi täita, hakkasime meie üheksakorruselise tornmaja neljandalt korruselt oma asju tasapisi kelguga tagasi toimetama. Sest peale mööbli viidi traktorikastis minema ka meie kõigi riided!
Kui ma esimest korda tolle korteri ukse avasin ja sisse astusin, väristasin vastikustundest õlgu. Seinas ülevalt alla haigutas lai pragu, tapeet oli seintelt rullidena maha tulnud, vannis ilutses rooste ja tubade uksed olid kinni kiilunud. Põrandal vedelesid riided läbisegi raamatutega, nagu räpakad töömehed olid käest visanud. Nii me vedasime pool majapidamist koju, teadmata sealjuures, mis saatusel meie jaoks veel varuks võib olla!...
Merekohin on muutunud veelgi kumedamaks, ümbrus hämaramaks ja koerakrants närviliselt rahutuks. On tunne, et öösel läheb alles õigeks rajuks! Tuleb hakata koju astuma. Seda on nüüd nii lihtne öelda: lähen koju! Kuid tookord rippus kõik juuksekarva otsas...!
Tagantjärele tundub, et ma kasutasin tookord alateadlikult venitamistaktikat, mida toitis äärmine trots, sest vaatamata igasuguste ametnike meelevallas olemisele avaldasin jonnakat vastupanu. Närvid olid ikka väga pingul, sest iial ei võinud töölt tulles teada, missugune halb üllatus taas ees ootab! Mingi ime läbi jäeti meid rahule ja elasime nagu silgud karbis mitu kuud. Poes käies olid esmasteks ostudeks piim, leib ja küünlad. Lapsed sõitsid talvel suures tühjas toas jalgratastega ringi. Neil oli isegi huvitav ja lõbus, sest lapsemeel ei mõistnud olukorra õudust!
Lugu jätkub ajakirjas Saatus&Saladused veebruarikuu numbris.

Ülle Sahharov

0 kommentaari Lisa kommentaar