horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tossud nurka

Mööda. Mööda. Mööda. Sisse. Aleksei jookseb väljakult minema. See pole tema päev.

Üldse on hakanud talle viimasel ajal tunduma, et midagi on valesti. Tema mängustiil pole enam kaugeltki mitte sporti meenutav, vaid mingi hüplemine, karglemine mööda saali. Sageli ei tunne ta justkui oma meeskonnakaaslasi ära, ajades vormiriided segamini ja seda, mis sel õhtul juhtus, ei andesta ta endale mitte iialgi.
1,97 sentimeetrit pikk, blondide juuste, tumehallide silmadega mehemürakas vajub duširuumi eesruumi pingile, nöörides lahti tumesinised, valgete paeltega tossud, visates need suure vihaga riietusruumi teise otsa. Keha tilgub veel higist, ta hingeldab, ahmides endasse korraga liitri vett ja lõputult õhku, õhku, õhku.
"No kurat küll, mees, mis sinuga lahti on? Kas sa suudad ette kujutada, et väljakul on kaks erineva võistkonna korvilauda? Kahe erineva võistkonna! Mõlemas väljaku- otsas on vertikaalne, altservast mõõdetuna 2,9 meetri kõrgusel asuv korvilaud suurusega 1,05x1,8 meetrit. Laua küljes on 45 sentimeetrise läbimõõduga korv, asudes horisontaalselt korvilaua alumise serva keskel. Rõnga küljes on korvivõrk, mis ei tohi olla lühem kui 40 sentimeetrit ja pikem kui 45 sentimeetrit. Korvirõngas asub maast 3,05 meetri kõrgusel. Mees, neid on kaks, kurat võtaks! Üks on meie meeskonna oma, teine vastaspoole oma! Mida sa teed? Sa teed kolme punkti viske omaenda, kuradi fucking, korvi! Kas sa oled lolliks läinud või?!" karjub riietusruumi sisenenud teksapükstes, valges triiksärgis, läbihigistanud ning tulipunase, õhetava näoga treener.
Sergei, võistkonnakaaslane, astub Jeffist mööda, patsutades sõpra õlale, pilkavalt sõnades: "Tubli poiss, Aleksei! Tubli poiss oled! Pane samamoodi edasi ja me jõuame maailma tippu niimoodi!"

Lipulaeva langus
Mehed ümberringi on vait. Igaüks nokitseb oma riiete, hügieenitarvete kallal, paugutades närviliselt plekk-kappide uksi. Nad heidavad nagu üks mees riided seljast, minnes duširuumi, kust tavalise võidujoovastuse ning lõbusa jutu ja mängu arutelu asemel kostub seekord vaid veesolin ning meeste köhatused. Nii mõnigi virutab kuuldavalt rusikaga vastu pesuruumi seina, kui kuum vesi kanalisatsiooni valgub koos šampooni ja dušigeeliga.
Treener seisab, käed puusas, vaadates puidust pingil istuvat meeskonna parimat mängijat. Aleksei on alati olnud lipulaevaks, igast olukorrast võistkonna välja vedanud, kuid seekord, kui oli otsustav hetk, vedas ta kõiki alt. Ta teab seda, ta süda peksab rinnus; pea lõhub, käed värisevad nagu alkohoolikul või doosi vajaval narkomaanil.
Treener võtab istet. Ta on vahetult peale Aleksei poolt sooritatud tempu võtnud peotäie rahusteid. Need on tal alati mängude ajal kaasas. Vahel ka treeningutel enne olulisi kohtumisi, kus tuleb tõepoolest endast kõik anda, et oma riigi, kuid ennekõike oma meeskonna ning iseenda nime au sees hoida. Seni on see õnnestunud. Rohud on aidanud, kuid hetkel tunneb ta, kuidas televaatajad kodudes irvitavad. Mehed tugitoolides ja diivanitel oma õllekõhtusid silitades teda, meeskonda ja Alekseid mõnitavad, sõimavad, pededeks nimetavad, samal ajal käsutades naist poodi uue õlle järgi või kööki võileibu tegema.
"Mis lahti, mees?" küsib nüüd juba rahulikul toonil meeskonna juhendaja tiimi parimalt mängijalt.

Reedetud fännid
Aleksei vaatab talle otsa. Ta tahaks justkui midagi ütelda, kuid ei tea, mida ja kas sellel kõigel oleks mingit mõtet, sest tehtut enam tagasi võtta ei saa. Rahva poolt armastatud, suurel noorte eeskujul on tunne, otsekui ta oleks mõrva sooritanud. Reetnud ning tapnud kõik need miljonite karvaste õllekõhtudega, krõpse ja friikartuleid õgivaid fännid, kes igale tema liigutusele mänguväljakul või meedias kaasa elavad kogu oma südame ja hingega. Nüüd tunneb Aleksei, et ta on nende hinged seest välja rebinud, heites nurka, nagu oma sinised tossud, mis vahel peale mitmetunnist trenni jäledalt higi järgi lehkavad.
Sergei, saunalina ümber alakeha, istub oma parima sõbra kõrvale, lausudes: "Anna andeks, et ma sulle enne nii ütlesin! Anna palun, andeks! See oli lame minust. Sa oled ja jääd parimaks, kuid ka sinul võivad olla nõrkused. Me kõik oleme inimesed. Aleksei, me oleme sinu kõrval. Lihtsalt ütle, mida sa vajad ja me oleme olemas."
Aleksei vaatab teda tühja pilguga. Noogutab, langetades taas pea, jõllitades põrandat, kuhu on tilkunud nii süütundepisarad, higi kui ka vesi, kui treener talle oma käe õlale paneb, kinnitades: "Sergeil on õigus, mees. Sa oled meie kõigi vend ja meie oleme sinu perekond. Me unustame selle ja läheme edasi uute võitude ja karikate poole. Me oleme ja jääme meistriteks, aga nüüd me võtame aja maha, kui sa nii tahad. Võtad puhkuse, sõidad kuhugi soojale maale, vaatad naisi, lõbutsed, naudid elu. Meie teeme tööd edasi. Vajad sa puhkust?"
Aleksei kehitab õlgu samal ajal, kui tema, Sergei ning treeneri ümber on kõik meeskonnakaaslased kogunenud. Üks nende seast, vanim, hüüab: "Davai, kutid, lähme teeme ühed õlled minu aias. Helistan naisele, et ta paneks grilli üles. Täna oli nagunii hooaja viimane mäng ja ega see unustatud asi midagi halvemaks ei muutnud meie ega kellegi teise jaoks. Kodudes diivanitel lösutavad pässid kerigu sinnasamusesse. Hea on teleri ees kaagutada, ise pole eladeski ühtegi muna munenud, aga oma daame sõimavad eitedeks, õpetades punnis silmadega telekat jõllitades, kuidas meie mängima peame, kuigi ise ei jaga kossust maad ega mütsi. Davai, Aleksei, käi pesemas ja lähme. Okei?"

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar