horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Triinu Org hiiglaslikku kärnkonna ei karda

Triinu Org on 22aastane Kaljukitse tähtkujus sündinud noor aktiivne naine, kes tegeleb kultuurivallas laial rindel: kirjutab nii proosat kui ­luuletab, lisaks arendab ennast muusika alal. Lapsepõlve meenutades – väiksena suurt muud peale laulmise ei teinudki.

Ametlikult õpib Triinu praegu aga hoopis Räpina Aianduskoolis maastikuehitust, oktoobris algab kolmas aasta, õpingud loodab ta lõpetada järgmise aasta veebruaris.

Milline oli sinu lapsepõlveunistus, kas see on täiesti või osaliselt täitunud?
Kas just unistus, aga mingi teadmine oli olemas. Kindel eesmärk, mitu isegi. Kolmeaastasena teadsin, et tahan lillepoe omanikuks saada. Otseselt selle poole ma hiljem pürginud ei ole, kuid taimedega tegelen küll. 11-12 aastaselt otsustasin, et tahan arhitektiks hakata. Seda teemat olen natuke rohkem edasi arendanud ja leidnud, et sisearhitektuur on minu jaoks sobiv. Eks see maastikuehitus on justkui mõlema ristand. Kolmas unistus on muusikaga aktiivselt tegeleda. Rahvamuusikaga. Folgi ajal laenas sõber oma karmoškat, nüüd seda mängingi. Muusika üldse on suur osa mu elust ja meeletu kirg, kuigi olen ise selles suhteliselt passiivne tegelane.

Sulle meeldib luuletusi kirjutada, millest/kuidas selline huvi alguse sai?
See poelgi kuskilt alguse saanud, see lihtsalt on nii. Mõnikord ei ole kuu aega millestki kirjutada, siis järsku on päev, mil ainult kirjutamiseks aega jagubki. Pea on täis kõiksugu kokkusobivaid sõnu ja need kõik tuleb kohe paberile kirja panna. Kõik muidugi suurepärased ei ole ja palju on mul ka paarirealisi värsse, mis ei sobi tervikuks, kuid loen neidki aeg-ajalt üle, et ehk annaks neist midagi muud teha. Natuke nagu vanade lõngadega kudumine.

Millest sinu esimene luuletus ­rääkis?
Seda küll ei mäleta, millal ma üldse esimese luuletuse kirjutasin või millest see rääkis. Vaevalt see esimene kuskil olemaski on ja suure tõenäolisusega on see laul. Väiksena ma muud väga ei teinudki kui laulsin. Selle järgi sai ema aru, kus ma olen. Kui laulu kosta ei olnud hakati muretsema, kus ma olen.

Kus oma loomingule inspiratsiooni ammutad?
Sealt kust tuleb. Vahel on raadios mõni lause, mis viib mu omaette mõttereisile ja sellest kujuneb omamoodi jutt. Mõnikord ise mõtlen mingi lookese välja. Väga palju on ka unenägudest ideid tulnud. See on muidugi rohkem proosa kirjutamisel. Luuletused on palju suvalisemad. Ega nad alati ei räägigi millestki. Muusikaga on see, et ma kohe üldse ei tea, kust need viisid tulevad, need lihtsalt tekivad.

Kui palju luuletusi sinu sulest ­juba ilmunud on?
Ilmunud ehk rahvale avalikuks vaatamiseks vist vaid üks – Hispaania koolis tehti kord üks kogu, saatsin siis ka. Too rääkis tantsivast majast ja esialgu kirjutasin ta inglise keeles, siis tõlkisin. Alguse sai ta ka unenäost, nägin poolunes üht hirmsat rohelist tantsivat maja, sealt see luuletus tuli. Üks vähestest, mis mul korrapärane on, muidu ma väga korrapärasust ei armasta luules, kuigi vahel on see hea enesedistsipliin.

Kas oled mõelnud lähitulevikus ka luulekogu väljaandmisele, esinemisele mõnel avalikul luuleõhtul?
Olen küll mõelnud. Ilmselt oleks ta kokku kolm asja: luule, proosa ja joonistused. Samas on turg selle koha pealt karm ja neid noori naisluuletajaid on nagu seeni pärast vihma, välja paista on paras töö. Mina kui mitte keelefiloloog olen kohati võõras ka või äkki on see just hea. Just see toores olek. Vanaonu ütles mu luule kohta, et see on aus. Kuigi hea oleks ehk õppida midagi sellel alal, samas ei taha ka seda toorest olekut ja ausust kaotada. Ma ei taha inimestele valetada.
Luuleõhtu on isegi hea mõte, pole seda varem mõelnudki. Ma polegi avalikult kellelegi luulega esinenud peale päheõppimiste koolis. Eks seda oskust tule harjutada.

Kas vastab tõele, et oma luuletusi kirjutad koguni kolmes keeles, eesti, inglise ja hispaania?
Täiesti vastab. Hispaania keeles küll mitte nii palju, kuna ei ela enam keskkonnas, kuid vahel juhtub sedagi. Enamus on vist hetkel eesti keeles, kuid viimasel ajal on ka inglise keelt palju olnud.
Ühes kommuunis panin isiklikuks informatsiooniks: „Kirjutage mulle, vastan luuletusega.“ Inglise keeles. Vahel inimesed kirjutavad, mõnel on isegi erisoov, millest luuletus võiks olla. Ja mina siis vorbin asja valmis ja saadan. Sedasi olen nii mõnegi inimese päeva toredamaks teinud, see teeb ka mind õnnelikumaks.

Millises keeles on kõige raskem või vastupidi just kõige ambitsioonikam värsse kokku seada?
Eks kui isu tuleb, pole miski raske. Kuigi jah, kui keelt vähe kasutad, ei tule ka looming tolles keeles hästi. Kui seal elasin, luuletasin vabalt igas keeles ja tegelikult on hispaania keeles tohutult sõnu, mis kõik rea lõppu sobivad ja omavahel riimuvad. Igasugused tegusõnade vormide lõpud on niivõrd pikad, et sobivad juba iseenesest riimuma.

El gato se miraba
detras de la ventana.
Oía un oido,
algo se ha caido.
Como le gustaría
que todo se callaría
porque ella quiere dormir.
Ei olnudki nii raske!
Lisaks luuletamisele oled mingil määral teinud ka modellitööd. Poseerisid näiteks oma ema suure ja ilusa käsitööalbumi jaoks...
Jah, see oli “Pärimusmood”. See oli väga põnev.

Milline on sinu enda arvamus oma ema (käsi)tööde kohta, kuidas neid hindaksid?
Olen oma ema töödega eluaeg koos elanud ja ei oskakski muud mõelda kui head. Maalide kohta on vingumise kohaks ehk vaid see, et neid nii palju on. Maja on täis ema ja vanavanaisa maale, pole kohtagi, kuhu neid riputada. Aga kõik ka nii toredad, et tahaks ju vaadata.

Vahepeale elu viis sind Hispaaniasse. Kui kaua seal elasid, millega tegelesid?
Kaheksa aastat elasin seal, üheksasena sai mindud ja jäädud. Tolle aja käisin koolis. Vabal ajal kas seiklesin mägedes või askeldasin millegagi. Viimastel aastatel tekkis ka sõpru, kellega hetki jagada ja muusikakoolis sai ka käidud – kitarri ja klaverit õppimas.

Mis sind Hispaanias võlus, mis tundus raskemini vastuvõetav?
Kuna olin sinna minnes noor, siis kõik tundus nii loomulik, et ei osanud seda kergeks või raskeks hinnata. Siiamaani ei oska. Minu jaoks on täiesti loomulik, et enamus taimestikust on torkiv ja kivide all võib skorpione olla. Ka hiiglaslikud kärnkonnad ei valmistanud muret ega hirmu, silmitsesin neid vaid pisut uudishimuga ja sammusin edasi. Küll oleks tahtnud kätte võtta, aga sõbranna ei lubanud, kartis, et mõni tõbi küljes.

Kui nüüd Eestit ja Hispaaniat kõrvutama kukkuda, siis kummas riigis on noorel inimesel, nagu sina, ikkagi mõnusam ja parem elada?
Sõltub, missuguse noorega tegu on. Samas ei saagi seda niimoodi seletada, et need noored siia, need sinna. Kellele meeldib, see proovigu ja elagu. Mina olen lihtsalt niivõrd suur Eesti patrioot, et kuskil mujal elada oleks juba pea et mõeldamatu. Kuigi seal oli ka hea. Igal kohal omad plussid, omad miinused.

Kui kiirelt sa elementaarse hispaania keele ära õppisid? Või said kohalikega ka vabalt inglise keeles suhelda?
Seda ma ka täpselt ei tea. Tean, et pärast kahte aastat vahetusõpetajat ja siis ma enam õpiabi ei vajanud ehk seda lihtsalt ei antud enam taolises vormis. Kuid päris kaht aastat mul ka selle õppimise jaoks ei läinud, õpetaja lihtsalt oli selline. Praegu õpin norra keelt. Mõtlen, et kui keskkonda saaks, siis oleks keel vast poole aastaga selge. Samas eks see norra keel ole kerge ka, jaapani keelt nii kergelt ei õpiks.

Mõni lõbus-koomiline vahejuhtum sinu Hispaania-perioodist...
Palju sai ringi seigeldud mägedes, sellest on suurem osa mälestusi. Igasuguseid vilju tee peal korjatud. Viinamarjapõldu mööda sai koolist ära mindud.
Vanema kassi sain Hispaaniast. Eelmine kass oli kevadel loojakarja läinud ja sügisel olin sõbrannal külas. Öö otsa käis mingi näugumine, mina seda ei kuulnud kuna olen sügava unega. Järgmine päev hakkasime mingile poisile külla minema, aga mina leidsin hoopis kassi ja viisin ta hõlma vahel koju.
Umbes viis korda on Kribu autos Euroopat ületanud ja nüüd on siis siin. Teine kass on kohalik, aga näeb samasugune välja.

Praegu pidid sa teadupärast Räpinas õppima, mida täpsemalt?
Maastikuehitust.

Miks just selle eriala valisid, mis sind köidab?
See otsus tuli ka kuidagi äkki. 2011 suvi algas sellega, et tahan ülikooli sisearhitektuuri õppima minna, lõppes aga teadmisega, et lähen aianduskooli. Järgmine suvi saigi paberid sisse viidud. Aitas võib-olla ka see, et mul oli sõbranna ees samal alal ja natuke juba teadsin, mis seal tehakse. Küsis mu käest, et kas ma tõesti tahan päev otsa põllul kartuleid korjata. Ütlesin, et miks mitte. Esimene praktikapäev oligi kartulite korjamine. Terve päev, palav oli ka. Praeguseks on see vist muudetud, õpilased enam kartuleid ei korja. Midagi nagu räägiti sel teemal.

Kui kaua sinu õpingud kestavad, mida pärast lõpetamist kavatsed peale hakata?
Veebruaris peaksid lõppema, see annab mulle pool aastat aega teha midagi suvalist. Kuid jah, ilmselt teen mingit tööd või midagi. Eks näis, mis elu ette toob. Hetkeseisuga edasi õppima minna ei kavatse kohe, võib-olla kunagi hiljem, kui vajadus tekib.

Sina ja mehed. Milline on sinu meesideaal ja kas endal on juba poiss-sõber või elukaaslane olemas?
Üks ainuke nõue meestele siiski on. Peab olema piisavalt tugev, et jaksab talus tööd teha. Kõik muu sõltub juba inimesest endast. See, kas keegi on kellegi jaoks ideaalne, selgub vaid tundmaõppimisel ja seda ei saagi nii üheselt seletada, kes on see ideaalne. Sama asi, mis võib ühe inimese puhul närvi ajada, võib teise inimese juures üliarmas tunduda.
Ütleme nii, et silmapiiril justkui on midagi. Mis täpselt, see veel selgub. Ei ole ka selline, kes ette vaatamata kuhugi sisse tormab, aega võtab see tundmaõppimine.

Kummad mehed sinu arvates kokkuvõttes ikkagi need "kõvemad" on - kuumaverelised hispaanlased või märgatavalt vaoshoitumad eestlased?
No kas just vaoshoitumad. Eesti meestel on lihtsalt teistmoodi see väljaelamine, pole nii otsene, kuid tuliverelisust on mõlemal ja ei ole kumbki neist etem. Iseloomu poo­lest. Välimuse poolest kaldun eelistama eestimaist. Mulle lihtsalt Hispaania ilu ei sobi. Aga norrakad meeldivad mulle küll ja lätlastel on ka ilusad mehed, mis sest, et kuus varvast.

Kui sul tuleks teha lõplik valik - elu väikelinnas või suurlinnas -, kumma kasuks otsustaksid?
Ma ei elaks üldse linnas. Maal ikka nagu praegu. Mida vähem asustatud, seda parem. Mind lihtsalt häirib, kui akna taga mingi liikumine käib.

Kuidas oma vaba aega meelsamini sisustad?
Ma miskipärast arvan, et mul on kas kogu aeg vaba aeg või mul ei olegi seda. Vabal ajal ilmselt käin koolis või tööl ja koristan, sest muul ajal tegelen pillimängu või mõne muu asjaga või teen süüa.

Sinu suhe spordiga. Kas oled pigem "tugitoolisportlane" või käid ise aktiivselt kusagil trennis?
Trennis ei käi ja eriti mitte aktiivselt. Omapäi käin vahel jooksmas, koolitee väntan ka ratta otsas. Rahvaüritustel käin. Rabajooksudel ja SEB sügismaratonil, mitte küll maratoni jooksmas. Kevadel sai ümber Viljandi järve joostud. Ega ma neilt mingit suurepärast aega ei saa, ma pole piisavalt püsiv, et end korrapäraselt treenida, aga juba osalemine annab nii palju juurde.

Kuivõrd poliitilise eluga kursis oled? Eelistad mõnda Eesti erakonda teistele, jälgid sündmusi Ukrainas jne.?
Mul on too kommuun, Imgur, kus ma tihti käin ja kust oma maailmauudised kätte saan vahendamata moel. Raadio käib, siis olen uudiseid ka kuulanud. Vikerraadiost ju iga tund tulevad. Muidu lülitasin tolleks ajaks raadio välja, kuid nüüd olen jah rohkem süvenema hakanud, mure on ikkagi.
Erakondadega on see, et enamus sugulastest on sotsid. Seepärast olen ka suvepäevadel osalenud juba noorest peast. Mis ei tähenda aga seda, et hääletamistel nende poole kalduksin. Ja tegelikult püüan nii neutraalne olla kui saan, ei paku kuigi palju pinget.

Korraks luule juurde tagasipõiget tehes: keda kodumaistest ja/või välismaistest luuletajatest eriti hindad, kuivõrd ise teiste luulet loed?
Vahel ikka loen, eks seal on ka mõni tore mõte. Ja üks kord tekkis kellegi luulest isegi jutt. Kindlad eelistused on välismaised. Edgar Allan Poe nii luule kui juttude poolest, see süngus, mis tema loomingus on. Tim Burton teeb kavalaid luuletusi, mulle meeldib ta stiil. Filmid on ka ühed lemmikud. Lewis Carroli looming ja terve tema mõttemaailm on vapustav. Ühe mu lemmiku kirjandustegelase, Irvikkassi looja. Teine on ka kass, Peemot. Neid kahte ma lausa jumaldan.

Mida arvad aga näiteks Doris Karevast, kuivõrd tema loominguga kursis oled?
Eriti ei ole. Ma väga ei süvenegi kahjuks Eesti luulemaastikusse. Isegi oma vanaonu, Indrek Hirve, luulest tean suhteliselt vähe. Kõige rohkem puutun kokku vast Aapo Ilvese ja Contra luulega, sest nad on suhtlusringkonnas ja nad postitavad ju oma loomingut kogu aeg, raske oleks seda mitte märgata. Nende stiil sobib ka mulle rohkem.

Millisena näed ennast lähema kahe-kolme aasta pärast?
Kuna see aasta on olnud nii meeletu muutuste periood, siis ei oskagi tulevikult midagi oodata. Tõesti loodan, et olen muusikavallas rohkem arenenud ja julgust on rohkem, et sellega midagi teha. See eesmärk on juba järgmiseks aastaks, et saaksin teistega vabalt pilli mängida ja rahvas saaks tantsu vihtuda. Järgmine aasta olen rahvapillilaagris valmis. Nüüd tuleb harjutada.

Ülo Külm

0 kommentaari Lisa kommentaar