horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tuba kuuele

Heakene küll, ma loodan, et see on nali. ­Saabastes latiinomees looberdab koduselt ­mööda tuba. Silmitsen murelikult oma sokke. ­Pole hullu, mul neid veel.

Tore, vihm on järele jäänud, lähen kesklinna jala, nendin, ja sean sammu reipamaks. Vihmamärg asfalt teeb püksisääred kiiresti märjaks. Mis parata, lühikese inimese eripära. Pärale jõudes loputan teksad läbi, lohutan end mõttes. Küll nad ära kuivavad. Linn nagu linn ikka. Suvine, kuid märksa inimtühjem kui sügistalviti. Keskkonnavahetus täidab mu meeled eheda rõõmuga, nagu oleksin saanud paari tiibu. Vaateaknad, üksikud möödakäijad, autodevool ja lõppematu teeremont. Rühin edasi ja loodan, et mu lemmik-kaltsukas on lahti. Viimati sain sealt endale tõeliselt imelise garderoobi. „Ei-ei, meil on täna kauba vastuvõtt,“ keelab mind edasi astumast napis oranžis seelikus müüjanäitsik, hoiab klaasust oma hirmutavalt pikkade geelküünte abil lahti ja laseb küll ühe värvitud mimmi sisse, mind aga mitte.
Pole parata. Suundun kaubamaja ostumekasse, lootuses, et järgmisel päeval jääb mul mahti korraks siiski lemmikpoest läbi põigata. Tunnike hiljem otsustan oma sumadani hostelisse parkida ja võib-olla ka korraks duši alt läbi hüpata. Ilm on endiselt pilvine, kuid soe ja lämbe. Nii +19C. Tavaline põhjamaa suvi, ei enamat.

Aega läheb veel kaua...
„Mul on täna ööseks broneering,“ teatan reipal häälel.
Hosteli administraator noogutab. Kõik paistab õige olevat. Tunnen kergendust, et suutsin end telefoni teel kanget eesti keelt rääkivale preilnale siiski mõistetavaks teha. Kuid kohe selgub, et kergendust tunda on vara. Naine on mõistlik ja sõbralik, kuid vabandav. See ei tähenda head.
„Kahjuks pole tuba veel koristatud,“ ütlebki ta siis.Vaatan kella. 14.30.
„Saan aru, et sisseregistreerimine algas juba pool tundi tagasi,“ olen ebameeldivalt üllatunud.
„Jah, aga täna on meil hullumaja,“ vabandab punapea, mis peaks mulle kõike selgitama, aga ei selgita sellegipoolest. Ta võtab rahatähed küll vastu, kuid toavõtit ei anna.
„Kaua koristamine aega võtab?“
Admin on kimbatuses. „Ikka väga kaua.“
„Kui kaua on kaua?“ Tema hääletooni järgi võib oletada, et mitu aastat. „Millal ma võin tulla?“
„Nooh, nii tunni aja pärast,“ venitab ta ebamääraselt.
„Selge.“ Tunnen ebatervet kergendust, kuigi ei saa ka ise aru, mispärast. Olukord pole kaugeltki minu kasuks. „Ma jätaks siis vähemasti oma pagasi siia hoiule. Ei tahaks enam kotti mööda linna tassida.“
„Muidugi,“ on administraatoripreili lahke.
„Toidu võin ka praegu külmkappi viia?“
„Ikka.“
„Teisel korrusel?“ olen olukorraga juba tuttav. Ma pole siin esimest korda.
„Jah.“
Vaheuks täriseb ja laseb mind sisse. Köögis pole kedagi. Teen endale rohelist teed ja avan äsja ostetud kohupiimakoogi. Inimesi liigub ringi vaid mõni üksik, koridorides valitseb vaikus. See on suur ja vana maja, mis on suuteline mahutama tervet hordi turiste ja mujalt tulnuid. Viietärni-luksus pole küll hosteli märgusõna, küll aga hea asukoht ja soodne hind. Nurgas seisab tolmunud ja väheveenev kunstpalm. See näib enamikus säärastest kohtadest olevat suisa kohustuslik sisekujunduselement. Mispärast, selles ma selgusele ei jõuagi. Mingit hubasust plastikust monstrum ei tekita, kuid mulle piisab väga vabalt ka teadmisest, et ulualune on eesootavaks ööks olemas.
Kook maitseb hõrk ja hea. Märkamatult möödub kolmveerand tundi, peale mida otsustan allkorruse valvelauas veel kord õnne proovida.

Rahu enda ja maailmaga
„Kuidas läheb?“ olen lootusrikas.
Admin on endiselt kahetsev, kuid haarab siiski telefonitoru ja jääb kuulatama. „Vabandust, aga kõik koristajad on praegu teises majas,“ ütleb ta siis.
Mõistmata, mida see täpselt tähendab ja miks hetkel peamaja ei koristata, otsustan, et siin pole niipea midagi teha.
„Kas kõik voodikohad on varustatud kontaktidega?“ tahan seejärel teada. „Mul on ilmtingimata vaja telefoni laadida.“
„Ma jätan teile koha, kus on kindlasti kontakt,“ lubab admin naeratades. „Praegu pole peale teie nagunii sellele numbritoale soovijaid.“
„Kas teisi ei tulegi?“ olen lootusrikas. Mõnikord on ka niimoodi vedanud. Odav hind ja privaatsus.„Tulevad ikka, aga hiljem.“
Jään seda heasoovliku naeratusega polsterdatud lubadust, et kõik saab korda, peaaegu uskuma. Muud valikut, kui olukorda mõistvalt suhtuda, nagunii pole. Enda ja maailmaga rahu teinud, lähen uuesti linna peale. Noh, tegelikult on seal jätkuvalt huvitav ja aeg lendab ruttu. Naasen alles siis, kui olen kõik kohad läbi käinud, enamiku rahast realiseerida suutnud ja täielikult tüdinud.Admin on hoopis teist nägu. Ulatab mulle võtme. Mõte mõnusast pesakesest ja jahedast dušist tundub taevalik. Avan ukse ja mind tabab üllatus nagu pealelangev müür.

Parim, mis saada oli
Tuba meenutab sõna otseses mõttes koobast. Akent ei ole. Õhk on nii paks, et viska või kirves lakke. Keset koobast seisavad kaks hiiglaslikku ventilaatorit, mis meenutavad lennukimootoreid. Ehkki ma pole ühtegi nägema juhtunud, arvan, et nad võivad just sellised, ehmatavalt suured, välja näha. Ventilaatorid on suunatud täpselt minu voodikoha poole. Mõte, et peaksin üritama magada, kui tuul mul samal ajal tekki pealt tirida üritab, tundub kõike muud kui meeliülendav. Õnneks olen vähemasti üksi. Tuba kuuele. Kolmeteist euro eest kesklinnas südasuvel, ajal, mil linna ummistavad kõrgkoolidesse sisseastujate hordid, on kahtlemata parim, mis hetkel saada oli. Viru keskuseni on siit napp minutipikkune teekond. Vähenõudlik oskab seda luksusena võtta. Tuleb üritada, kuigi sisimas ma seda muidugi pole. Talvel on muidugi teine lugu. Üksi suures privaattoas, põrandaküttega vannituba ja saun pea sama hinnaga… jaa, see oli elamus.
Kuid olen varmas kohanema. Keeran lennukimootorid teise suunda ja klõpsan tööle. Õhk muutub kiiresti hingatavamaks. Võib-olla on neil niinimetatud reaktiivmehhanismidel tõepoolest võime hapnikku toota, olen irooniline. Hea õnne korral olen ehk suuteline sellistes tingimustes isegi magama jääma. Undamine on muidugi tappev.
Järgnevalt kontrollin üle oma vooditaguse. Tore. Mulle eraldatud voodikoht on ainuke, mille juures puudub vooluühendus. Tatsan tagasi allkorrusele.„Kas ma võin oma koha ringi vahetada?“ küsin ja püüan hääle hoida rahuliku. „Seal pole võimalik telefoni laadida.“Kahjuks on teised kohad juba hõivatud,“ kahetseb admin uuesti. Millal? Sellal, kui ma linna peal tiirutades kannatlikult ootasin? Kahetsemine tuleb tal hästi välja. Tal oleks eeldusi hakata palveränduriks. „Aga ma võin teile pikendusjuhtme anda,“ teatab ta rõõmsalt ja ulatab mulle üle leti musta juhtmepuntra. Vahin seda pooleteistmeetrist jupatsit nagu ilmutist, mõistes hoobilt, et üle toa minu voodini ei küündi see mingi valemiga. Aga mul on vaja internetti kasutada ja pooleldi tühja akuga telefoniga pole võimalik kuigi kaua õppida. Kuna mind teenindav naine pole ülbe ega ebameeldiv, otsustan viisakaks jääda.
„Kas pikemat ei ole?“„Kahjuks mitte.“ Sellega näib olevat probleem tema jaoks lahendatud, sest ta pöörab minult silmad ära ja keskendub muudele asjadele.
Kiire inventuur, Võtan jupatsi vastu, lähen tagasi oma tuppa ja püüan mitte löödud olla. Loomulikult on mul õigus. Pikendusjuhe ei ulatu minu voodini, ilma et ma ühes sellega ka reaktiivmootoreid kaissu ei peaks haarama. Vaatan ringi sekundaarsete võimaluste järele. Keset tuba konutab kirjutuslaud, millel seisab miniatuurne laualamp. Pirn loomulikult ei põle. Otsin kohta, kuhu lambipistik toppida, et õhtul pisut kirjutada ja eksamiks lühikokkuvõte teha. Laetuli on hämune ja silmadele ebapiisav. Koha leian, kuid lambijuhe ei ulatu kontaktini. Ka ükski voodi kohal põlev lamp ei tööta. Voodilampide pirnid laualambile ei sobi. Tuba 202 näib olevat meelega kujundatud nõnda, et tekitaks inimestes meeleheite.
Tegelikult pole sellest kõigest suuremat lugu, kuna raamatut lugeda pole nagunii aega. Mu ainuke soov on, et telefoni aku oleks täis. Surun ohke alla ja panen telefoni laadima keset tuba seisvale toolile, kuhu on vahepeal tekkinud kellegi kilekott, ja lähen duši alla. Vesi on taevalik, karastav ja mõnus. Isiklike asjade tarbeks mõeldud kapid käivad küll lukku, aga igaks juhuks võtan käekoti koos koolilõpudiplomiga siiski duširuumi kaasa. Seegi uks käib lukku ja ma kasutan võimalust meelsasti. Õnneks olen toas endiselt üksi ja minus tärkab ähmane lootus, et võib-olla teisi ei tulegi. Kell on 20.03
Pesemast tulles viskan esimese asjana pilgu telefoniekraanile. Aku on vahepeal ainult kolme protsendi võrra täitunud. Imelik, mul on tunne, et möödas on vähemasti pool tundi. Tuleb vahepeal mingit tegevust leida. Pakin ostud lahti ja silmitsen neid tõelise rahuloluga. Imelised päikeseprillid. Ma armastan päikeseprille. Kannan neid igal aastaajal, need on osa minu imagost. Pealegi meeldib mulle silmi varjata, see tekitab mõnusa kaitstusetunde inimeste suhtes, kellele meeldib mind üksisilmi vahtida. Ma ei tea miks, aga selliseid inimesi jagub piisavalt. Prillid on uued, läikivad, kallid, ilusate raamidega, ilma ühegi näpujäljeta. Hinda ma loomulikult ei ütle, sest see on veidike haige nagu enamikul pealinnakaubal. Järgmisena vaatan üle mahagonipruuni nahast vutlari, mis on suuteline mu päikeseprille ära mahutama ja klaase kriimuvabana hoidma. Korralik ja tugev nahk. Ilus pealekauba. Kodusaarelt juba sellist ei leia. Siitki oli selle otsa koperdamine pime juhus. Siis võtan välja lapiku kuldse karbi. Kehakreem, mille kohta jagub toote tagaküljel kuhjaga kõlavaid reklaamsõnu. Tõeline ilueliksiir, vedel kuld, tugev noorendav efekt. Vaist ütleb, et leidsin kogu kaubakülluse keskelt täpselt õige asja ja reklaamlaused ei muuda siinkohal midagi. Õnnestunud ost süvendab mu rahulolu veelgi. Lõhn meenutab natuke pähklit. Pähkliõlikreem see ju iseenesest ongi. Kauge maa ja mere tagant. Küll ilutootjad juba teavad. Kummastav ja veider, et kui ma asjade puhul alati sujuva kergusega mõistan, mis mulle sobib, miks ma seda sageli inimeste puhul ei tea? Kas sellepärast, et kreemipurk ei teeskle, et ta on keegi teine?
Nii. Kus mu kamm on? Ma olen inimene, kes kaotab umbes kakskümmend kammi poole aasta jooksul. Suisa kentsakas, kuhu nad kaovad, mul puudub selle müsteeriumi üle igasugune võim. Mäletan selgesti, et panin kammi enne ärasõitu käekotti. Tegelikult isegi kaks. Igaks juhuks.
Vaatan koti veel kord hoolikalt läbi. Mida pole, seda pole. Harjan sõrmedega juukseid, mis on hale katse neid mingilgi moel korrastada. Sisimas tean, et sellest pole vähimatki kasu, kui tahan hommikul normaalne välja näha. Samuti pole ma võimeline leidma varukammi, mille eeldatavasti ka kotti pistsin. Vaatan veelkord järele. Asjata. Nojah, võib-olla polegi hullu ilmuda eksamineerijate ette tuulepesa meenutava juuksepahmakaga? Tegelikult ikka on küll, aga parata pole midagi. Ma tõesti ei jaksa enam kolmas kord linna peale minna pelgalt selle pärast, et endale kamm osta. Pealegi on kohe poodide sulgemisaeg.

Haldja moodi tüdruk
Lõpuks on mu sasijuuksed poolkuivad, telefoniaku 46 protsenti täis ja ma otsustan õppima hakata. Kirjutuslauani telefon koos pikendusjuhtme-jupakaga loomulikult ei ulatu, kui ma just ei söanda lauda väga imelikku kohta veeretada, mida ma tõepoolest tegema ei hakka. Seega pean laadimise katkestama. Igaks juhuks panen ekraaniheleduse miinimumi, et aku kauem vastu peaks. Pole just kõige mugavam lugemisviis, kuid läpakat kaasa tassima hakata ei näinud ma mõtet. Seega üritan nurinata hakkama saada.
Aeg lendab, olen lugemisse süvenenud. Uks kiuksatab ja saabub esimene majaline. Pikajuukseline, sale ja tütarlapselik, väga vaikne. Meenutab oma tagasihoidlikul moel natuke haldjat. Mitte küll sellist säravalt ilusat, pigem lihtsat. Piiga kohmitseb oma asjade kallal ja kaob siis mulle pilku heitmata duširuumi. Keskendun uuesti õppimisele. Mingil ajahetkel haldjas naaseb, sätib oma asju, heidab voodisse, loeb paksust pehmekaaneliselt juturaamatust mõne lehekülje ja ilmutab siis ilmselget kavatsust magama jääda. Mu kirjutuslaud on täpselt tema voodi vastas, seega olen tahtmatult tunnistajaks tema magama-jäämise rituaalidele.
„Vabandust, kas laetuled segavad? Ma võin need ära lasta,“ olen viisakas. Laualamp mõistagi ei põle, aga igaks juhuks leian olevat mõistliku kontakteeruda ja uurida, kas haldjal on minu toimetuste suhtes pretensioone.
Pikkjuus pöörab hämmeldunult pead ja vastab inglise keeles, et kahjuks ei saa ta minust aru.
Vakatan, kuna mul polnud aimugi, et ta on välismaalane. Mis üldse peaks üht eurooplast teisest eristama? Sama heledanahaline põhjamaalane, nagu me kõik. Kordan küsimust piigale mõistetavas keeles.
„Ei-ei, ära muretse, see ei sega mind üldse,“ kinnitab haldjas kergel heledal häälel, ja, nagu minutikest paar hiljem selgub, on välismaa-neiu sõnadel tõsi taga, kuna ta on uinunud.
Oleks ka ülejäänud rahvas nii märkamatu ja vagune, mõtlen rahulolevalt ja loen edasi. Aku tühjeneb tasapisi.

Tuppa astub tõmmu mees
Pooltunnike hiljem saabuvad järgmised kostilised. Tumedajuukseline töntsakas neidis ja tõmmu mees. Heakene küll, ma loodan, et see on nali. Mees on ehe latiino, kuldse naha ja tumedate lokkis juustega. Mitte just modellilik, pigem omapärane. Selline, kelle taolisi vanaemad oma seebikatest vahivad või kes lõunamaa turgudel apelsine müütavad ja turiste oma särava naeratusega pimestavad. Tanksaabastes mees looberdab koduselt mööda tuba. Silmitsen murelikult oma sokke. Pole hullu, mul neid päris mitu paari veel.
Suhtlema latiinopaar eriti ei kipu. Nad istuvad lähestikku alumisele narile, ja selle asemel, et omavahel mõnusat keskustelu arendada, löövad nutitelefonid lahti. Küllap tüüp tuli lihtsalt korraks oma silmarõõmule külla, järeldan. Tõega, miks mitte, see on ju normaalne. Kui nad isekeskis telefoni teel suhelda tahavad, mis seal´s ikka. Ma ei pööra neile tähelepanu, võõraste lähedus ei häiri mind kuigivõrd. Lõpuks on mul õppimisest kõrini. Telefoniaku näitab 24 protsenti ja kell saab kohe 23.00. Laadimine on suisa hädavajalik, kuna tahan hommikul veel materjali korrata. Samuti ei kujuta ma ette päeva linnas otsad andnud telefoniga. Võõramaalased on vahepeal sujuva kergusega kõik pikendusjuhtmed enda juurde vedanud, ka selle, mille ma alt valvelauast endale kätte võitlesin. Mul ei jää muud üle, kui juhe tagasi kaubelda. Õnneks on võõrad mõistvad ega ei ilmuta selles suhtes mingit omandikirge.
Seejärel tekib kohe uus küsimus. Kuhu karupessa oma telefon laadima pista? Pooleteist-meetrine raadius ei jäta just kuigi suurt mängumaad. Ainuke võimalus on see lõunamaalaste voodi lähedusse riidekapi alla sokutada, et öösel kottpimedas keegi kogemata telefonile peale ei astuks. Veidi vastukarva on oma asjade ripakile jätmine, aga küllap kuulub seegi ellujäämisoskuste hulka. Õnneks leian kapi alt haldjapiiga helepunase, kokku pandud vihmavarju, mis on igati sobiv rekvisiit mu telefoni varjama, nii et see väga välja ei paistaks. Noh, igaks juhuks. Telefon õnnestunult peidetud, vean end retuusides ja T-särgis voodisse. Kui end asemel pikaks sirutan, näen vilksamisi telefoni punast silma, mis ütleb mulle, et laadimine toimub jätkuva eduga. Kummaline, et selline pealtnäha nõnda igapäevane asi ühtäkki absurdset võidurõõmu tekitab. Mõistagi uni ei tule. Võõras koht ja liiga palju imelikke muljeid. See selleks. Ma ei lase end heidutada. Ajan end uuesti jalule, otsin asjad uuesti hoolikalt läbi ja leian lõpuks ka kammi üles. Käekoti ühest sajast sisetaskust, kuhu ma ei taibanud kordagi vaadata. Tuju paraneb märgatavalt. Tagavarakamm jääb küll kadunuks, aga sellest polegi hetkel lugu. Kammin juuksed hoolikalt läbi ja panen kammi täpselt samasse kohta tagasi. Loodetavasti on see hommikul veel alles.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar