horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Tuhkatriinu kingake

Murdunud kingakonts ja pahkluu tundusid katastroofina. Kuni üks ootamatu kiri muutis kõik...

Mul on väga väike jalanumber. See on 34. Peaaegu võimatu on endale jalatseid leida. Ma pean silmas täiskasvanute kingi, mitte mingeid laste papusid või sandaale. See tähendab, et mõnedest hästi varustatud kauplustest üht-teist siiski on võimalik leida, aga et need jalavarjud ka silmailu pakuksid ja südant soojendaksid...

Ootamatu leid netipoest
Kas mäletate prantslaste tuntud ütlust, et naisest teevad naise pea ja jalad? Nõustun sellega täielikult. Samuti tähendab see nii hästi hoolitsetud ja soengusse seatud juukseid kui ka laitmatuid ja müstiliselt kauneid jalanõusid. Kui kannad stiilseid, mugavaid ja maagiliselt ilusaid kingi, muutub ka kõnnak, meeleolu ja kogu maailm su ümber. See on aksioom – endastmõistetav tõde, mis ei vaja tõestamist.
Ja ühel päeval ma endale sellised absoluutselt maagilised kingad saingi. See oli hetk, mil saatus tegi äkilise pöörde ja mu elu muutus täielikult.
Kulutasin pool päeva otsingutele, et kammida internetis läbi poed, kus müüakse mittestandardseid kingi. Mis seal ikka keerulist saab olla – toksid Google´i otsingumootorisse „naiste väikeses suuruses jalanõud” ja telli terviseks! Aga see polnud päris see. Ma tahtsin endale midagi erakordset, tõeliselt kaunist, sest mul oli põhjust kõrgeimal tasemel riietuda. Samuti pidid ka kingad mu tumesinise sametkleidiga sobituma ning polnud aega oodata ostu kohaletoimetamisega. Ja oh imet! Lõpuks leidsin veebipoe, kus oli laias valikus jalanõusid kuni suuruseni 35. Ja seal MINU kingad olidki! Sinist värvi sametist kõrgekontsalised iludused, mille kontsi kaunistasid flirtivad lipsukesed kahe pärliga. Kartsin tellimust vormistades teada saada, et need on juba müüdud. Aga ei, mulle helistati tagasi ja tormasin ise neid laost välja ostma.

Soov särada täitus
Järgmisel päeval läksin oma sinises pika lõhikuga sametkleidis, kauni soenguga ja vapustavates kingades Suurbritannia suursaatkonna vastuvõtule.
Kõlab uskumatult? Seda küll, aga ma ei läinud sinna nagu mina ise, vaid oma venna saatjana. Ta töötab Eesti saatkonnas Londonis ja oli pidulikule vastuvõtule kutsutud. Tema naine jäi lastega Londonisse ja vend palus mind oma kaaslasena kaasa.
Mis seal siis ikka. Esmapilgul mitte midagi keerukat... aga küll mul oli tahtmine särada! Eks iga tüdruk unista ju ükskord tõelise printsessina ballile ilmuda. Olin juba 26aastane, aga ega ma teagi, kust küll see lapselik unistus pärines, mis endiselt mu sees püsis.
Vastuvõtt oli vapustavalt ilus: tuledesäras saal, šampanja sädelevates pokaalides, igal pool lilled, elav muusika, galantsed härrad, kes daame tantsule palusid. Tundsin end muinasjutulisse ja imelisse maailma sattunud Tuhkatriinuna ning nautisin igat hetke sellest õhtust. Sain palju tantsida ja naerda ning mu kunagine hea inglise keele oskus ei tundunudki lootusetult rooste läinud olevat.
Eriti meeldis mulle oma tantsupartnerite hulgas Mark – pikakasvuline ja tumedasilmne noormees. Harva kohtab mehi, kes nii kindlalt, kuid samas ka hellalt oma partnerit tantsupõrandal juhtida oskavad. Ta polnud eriti jutukas. Enamuse aja lihtsalt naeratas ja pigem vaikis. Samal ajal, kui mina püüdlikult sõnu ritta seades, üritasin vestlust üleval hoida. Tantsisime temaga kohe mitu tantsu järjest.
Kui orkester vaheaja tegi, õnnestus mul lõpuks ka vennaga suhelda. Sain teada, et Mark töötab koos temaga Londonis ning sealsed naised peavad teda väga ihaldatud ja lootustandvaks peigmehekandidaadiks. Mul polnud mingit kavatsust mehele minna, kuid Marki pilkudele koketeerivalt vastata ja naeratada oli küll meeldiv ning südantsoojendav tunne.

Paar kuud kipsis...
Vastuvõtt lõppes aga mitte nii roosiliselt, kui algas. Välistrepilt alla tulles, pöörasin end ringi, et otsida pilguga Marki ja talle hüvastijätuks lehvitada. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Mu kingakonts oli piduliku punase vaiba kinnituse taha jäänud ja ma lendasin valjult kiljudes pea ees trepiastmetest alla. Õnnetuse käigus kaotasin ka oma murdunud kontsaga parema jala kinga, ja nagu hiljem selgus, olin tagatipuks ka pahkluu murdnud.
„Oleks võinud ka hullemini minna,” teatas mulle naerusuine arst kiirabiautos. „Paar kuud kipsis ja jooksete jälle nagu väle põder!” See uudis mind aga õnnelikuks ei teinud. Kleit oli ribadeks kärisenud, üks king kadunud ja Markiga hüvasti jätta mul ei õnnestunudki. Olin täiesti endast väljas ja puhkesin hüsteeriliselt nutma. Rohkem küll mitte valu, vaid häbitunde pärast. Õnneks süstis arst mulle nii valuvaigistit kui ka rahustit ning see leevendasid pingetunnet ja ärevust.
Vend lendas tagasi Londonisse ja mina jäin jälle üksi koju. Istusin teleka ees, jalg diiivanilaua peal, sõin ohjeldamatult rämpstoitu, lõin aega surnuks internetiavarustes ja vajadusel komberdasin kargu abil mööda korterit ringi.
Nädala pärast saatis vend mulle vastuvõtust tehtud fotosid. Neil olime koos Markiga – ilusad, naeratavad ja õnnelikud. See oli siis, aga mitte nüüd. Nüüd oli tunne, et olen jälle naasnud võõrasema majja ja muutunud vaeseks, väheväärtuslikuks ja mitte kellelegi vajalikuks sugulaseks, kellel pole enam mingit oma elu, vaid ainult kaunid mälestused ühest õhtust.

Paranemine tõstab tuju
Mu jalg paranes jõudsalt. Kui arst teatas, et nädala pärast võetakse kips maha, oleksin rõõmu pärast peaaegu lakke hüpanud, aga kahjuks kark ei võimaldanud seda. Seetõttu piirdusin rõõmsa postitusega Facebookis ja üksiti lisasin ka fotod tolle õhtu meeleolukast vastuvõtust.
Sõbrannade hulgas tekitas mu postitus elavat vastukaja ning kõik hakkasid pärima kleidi ja kingade kohta. Nagu oleksid kõik omavahel kokku leppinud! Ma komberdasin riidekapi juurde, kus karbi sees lebas mu ilus ja üksildane vasaku jala king ning ootamatult lõi pähe mõte – mis oleks, kui leiaksin täpselt samasugused kingad või vähemalt ühe – parema jala oma.
Kukkusin taas internetti kammima, kuid kingi ei leidnud. Ei sellelt leheküljel, kus mul õnnestus viimane paar osta ega ka mitte ühelgi teiselt. Olin nii meeleheitel, et postitasin oma Facebooki lehele teate selle kohta, et Tuhkatriinu otsib pisarsilmil kannatades ballile minekuks õiget parema jala kinga. Sain koheselt ka vennalt vastuse, kes mu üle heatahtlikult nalja heitis ja teatas, et niipea, kui suudan jälle kõndida, ootab ta mind Londonisse, kus on võimalik igasuguseid kingi osta. Vastasin talle, et „igasuguseid” ma ei soovi, vaid ainult neid. „Noh, kõik võib siin võimalik olla,” vastas vend mulle arusaamatus mõistukõnes.
Aga mina jätkasin väsimatult otsinguid. Sõbrad saatsid mulle pidevalt kaupluste ja müügikohtade linke, kuid MINU kingi seal ei leidunud. Küll polnud värv sobiv, või olid siis pärlid valed, või ka firma, mida otsisin.
Selleks ajaks oli mul ka kips juba maha võetud ja ma liikusin juba täitsa vabalt omal kahel jalal. Mu suureks unistuseks oli aga oma kordatehtud sinise sametkleidi juurde ka vastavad kingad leida. Kahjuks see ei õnnestunud.

Kirjavahetus tundmatuga
Kuid ühel päeval sain sõnumi tundmatult saatjalt, kes küsis minult „Ega te neid otsi?” Sõnumile oli lisatud foto minu armastatud kingadest.
„Just neid,” vastasin talle värisevate kätega ja jäin ootama, mida ta mulle kirjutab. „Mul on selline kingapaar.
„Millist suurust te vajate?” küsis tundmatu.
„34,” vastasin kohemaid ja sain uue sõnumi: „Kuhu need teile tuua?”
Olin vist oma kingahulluses täiesti pea kaotanud. Ma isegi ei mõelnud sellele, kes see inimene olla võib või et ta võiks mulle ohtlik olla... Ma lihtsalt andsin talle oma aadressi. Ta vastas, et saabub tunni aja pärast.
Taevake küll, oh sina heldene aeg, aga need olid mu elu kõige pikemad kuuskümmend minutit! Mul õnnestus selle aja jooksul pea ära pesta ja kaks korda riideid vahetada. Mingil põhjusel ei tahtnud ma end tundmatu ees koduses riietuses ja haiglajärgselt hädisena näidata. Naine, kes selliseid kingi ootab, peaks välja nägema nagu printsess! Seetõttu tormasin nagu segane mööda korterit ringi, unustades hiljutise jalavigastuse, ja jooksin iga viie minuti tagant peegli juurde, et kontrollida, kas näen piisavalt hea välja.
Ja siis helises uksekell. Läksin avama...

Kas lubate, Tuhkatriinu...?
Ukselävel seisis Mark. Tal oli käes suur kimp roose ja mingi karp. Mul ei tulnud sõnagi üle huulte. Taganesin vaid vaikides korteri sisemusse ja lasin ta esikusse. Mark sulges ukse, ulatas mulle roosikimbu, võttis mul küünarnukist ettevaatlikult, ent otsustavalt kinni, juhatas elutuppa ja pani diivanile istuma. Siis avas ta karbi ja võttis sealt välja mu kaduma läinud sinise kingakese. Ühe. Parema jala kinga.
„Kas lubate, Tuhkatriinu?” küsis ta, sirutas mu jala välja ja pani jalga kõige ihaldusväärsema kinga, mida nii kaua igatsenud olin. „Mmm, tundub, et suurus sobib... Tähendab, et teie oletegi see printsess?”
„Vist olen jah...” suutsin segaduses ja kohmetult kogeleda ning mu süda hakkas meeletult taguma, justkui olekski tegemist printsessiks kroonimisega.
„Kui hea, et ma teid lõpuks leidsin,” ütles Mark ja suudles nagu tõeline prints mu kätt.

Lisaks kingale sain ka printsi
Muidugi sain ka oma uudishimu lõpuks rahuldatud. Mark oli pikka aega vaikinud, minu küsimuse peale „kuidas” nalja visanud, puiklevaid vastuseid andnud või lihtsalt mu suu suudlustega sulgenud. Ega ma rohkem pikalt pärinudki. Kuid ikkagi ühel päeval paari kuu möödudes, kui temaga mööda Londoni vanalinna kitsaid tänavaid pidi jalutasime, juhatas ta mind ühte väikesesse kingsepatöökotta ja ütles, et minu unelmate king, mis mul ka siis jalas oli, on just siin valmistatud. Sellel, minu jaoks nii õnnetult lõppenud õhtul, oli Mark mu sametise ime jäänused trepilt üles korjanud ja siinsamas töökojas mulle koopia lasknud meisterdada.
Minu Facebookist leidmine ei valmistanud talle mingit raskust. Pealegi suhtles Mark mu vennaga peaaegu iga päev. Ta oli kaua mõelnud, kuidas mulle koopia üle anda, aga siis lugenud mu postitust, et tahan saada Tuhkatriinuks, kes oma kristallkingakese üles leiab. Mul polnud aga aimugi, et sel moel ka oma printsi võin leida...

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar