horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tule ikka tagasi...

Vahel muutub elamine nii raskeks, et inimene ei saa sellega enam hakkama. Aga kuidas peavad tehtud valusa otsusega hakkama saama tema lähedased?

Anton avas silmad. Õrn tuulehoog silitas tema kuldpruune juukseid. Ta kuulis lindude siristamist, tundis suve mõnusaid lõhnu.  Ta oli endiselt õues. Sumeda augustiöö tähti vaadates oli noormees uinunud. Kuum hommikupäike paitas ta aukuvajunud põski ning soojendas tema päevinäinud musta värvi tagi.
Maigutades suud ning niisutades keelega oma kahvatuid kuivanud huuli, imestas Anton, et ta oli suutnud nii hästi magada. Päikese järgi võis öelda, et aeg oli veel üsna varajane ning ta sai olla sügavas unes vaid mõne tunni, ent  ta tundis end üle pika aja välja puhanuna.
Ju siis väikese linna värske õhk mõjub tõesti nii hästi nagu arst talle linnas seletanud oli.  Ta oli majas, mis oli kuulnud tema möödunud kevadel surnud vanaemale, üksinda  viibinud juba üle kuu aja ning iga päev veidi linnavahel ringi jalutanud ja seda va värsket õhku sisse tõmmanud. Oli  linnast väljagi loodusesse kõndima läinud, aga toas magades oli ta ikkagi ärganud igal hommikul pärast mõnetunnist und jõuetuna, samas suutmata uuesti uinuda. Anton kirus end mõttes, et ei olnud varem õue magama tulnud.

Väikese haldja tulemine
Anton tundis, kuidas valu temas veidi järele andis. Ta naeratas, vaatas rohetavat maad ning tundis rõõmu sellest, kuidas kuum päike teda hellitas. Varsti lendas tema õlale valge liblikas - valge ja kahvatu, just nagu Anton ise.
See tegi noormehe meele taas kurvaks. Ta polnud kindel, kui kaua saab ta veel maailma ilu näha. Ta vaatas päikese poole, vallatu kiireke hüppas Antoni silma ja see ajas ta millegipärast naerma. Ta muudkui naeris ja naeris, kuid varsti muutus naer nutuks. Pisarad voolasid
“Antu, mida sa teed?” kuulis ta selja taga lapsehäält.
Anton kuivatas kähku silmad, löristas ninaga ja ütles  naeratuse saatel, mis talle endale tol hetkel viril ja totter tundus:
“Tere, Tirts! Ma lihtsalt naudin hommikut siin. Mida sa ise teed?”
“Mul läks uni ära,” ütles väike naabritüdruk, “ja  siis käskis emme hambad ära pesta ja siis ma sõin ja siis ma tulin õue,“ luges plika oma päevasündmused ette.
„No vot kui tubli sa täna juba oled olnud,“ ütles Anton.
„Mh-h,“ mõmises Tirts nõustuvalt ning istus noormehe kõrvale.
Kumbki ei osanud rohkem midagi öelda. Tirts põrnitses muru. Äkitselt ta elavnes ja küsis õhinal:
„Kas sa mu pilti tahad näha? Eile ise joonistasin!“
„No loomulikult tahan!“ teatas Anton.
„Oota, ma kohe,“ teatas Tirts ja juba jooksis ta tagasi majja, et sealt täisjoonistatud pabrilehega taas tagasi tõtata.
„Näe!“ andis ta pildi Antonile.
Anton uuris seda. Sinna oli kritseldatud poiss ja tüdruk, maja, muru, päike.
„Siin oled sina, siis mina, siis see on sinu maja ja see on minu koer,“ tutvustas Tirts koheselt pildil olevaid tegelasi.
„Sul ei ole ju koera,“ puhkes Anton naerma.
„Jaa, aga pildi peal  mängult on.“
Anton teadis, et Tirtsu südamesooviks oli saada omale koerakutsikas. Ta rääkis selles iga kord, kui ta Antoniga käis juttu ajamas. Ja külas käis Tirts noormehel tihti. Tirtsule meeldis, kuidas Anton teda kuulas ning temaga vestles – mitte ei öelnud vaid „ja-jah“. Tirts tundis end Antoni juures tähtsalt!
Ja  Anton oli alati lastega hästi läbinud saanud, aga Tirts meeldis talle eriti. Ta ei osanud seletada, miks see nii on. Ehk mõjus nii selle väikese tüdruku süütus, puhtus, teadmatus, et maailmas võib olla väga halbu asju sellisel ajal, kus asjad Antoni jaoks olid juba pöördumatult halvad. Anton tundis end Tirtsu suhtes väga kaitsvalt. Ta soovis, et Tirts jääkski selliseks, et ta ei peakski kunagi maailma kurjusega kokku puutuma.

Perekonna häbiplekk, elu paaria
“Sa oled nii valge. Kas sul on külm?” Anton raputas pead. Ei, tal ei olnud külm. Tal ei olnud enam ka soe. Ta oli lihtsalt väga paha hakanud. Nii tundis ta viimasel ajal aina enam ja enam.  
Anton oli haige, väga haige, kuid see oli ta enda viga - ta ei oleks ju pidanud hakkama kõva meest mängima ja selle pätikamba sabas jooksma. Algas kõik palju süütumalt, vähemalt nii noormees kunagi arvas, lõppes aga pideva süstla küljes kõõlumisega.
Südamepõhjas lootis ta kaua aega  imele — ehk leitakse ta hirmsa haiguse vastu ravi. Aga see oli arenenud liiga kiiresti ning enam polnud mõtet loota.  Isa, kes oli kunagi minevikus hüljanud oma pere, hülgas pärast poisi ülestunnistust lõplikult oma ainsa poja. Emal oli lihtsalt häbi ning tal oli hea meel poeg linnakorterist eest ära saata.
Kõik ju nägid neil pidevatel joomingutel aina kõhnemaks ja kahvatumaks minevat Antonit! Purjuspäi oli ta oma järjekordse kallima ees sõimanud poega perekonna häbiplekiks. Anton tundis, et ainsad rõõmud ta elus olid veel päikeseline päev ja Tirts.
„Lähme pärast ujuma,” pakkus Tirts välja.
“Kas sa siis oskad ujuda?” teeskles Anton imestust.
“Näh, sa ju tead, et oskan!” hämmeldus plika.
“Ah jaa… nüüd tuli meelde küll,” vastas Anton kavalalt.
Siis aga hüüdis Tirtsu ema, et Tirts peab tuppa minema. Plika jooksis ema juurde, kes teda  tigedalt raputas, temaga riidles ja Antonit põrnitses. Ta käskis Tirtsul tuppa minna ja järgnes ise ka tütrele. Anton nägi seda ja ohkas — teda ju ei sallita siin. Kes ta tegelikult oli? Üks endine narkomaan, keda oldi siin vanaema juures mitte kõige selgemas olekus korduvalt nähtud.
Noormees lebas veel natuke aega murul. Ta vaatas taevas ujuvaid pilvi. Lõpuks ta tõusis ning lonkis tuppa. Ta kammis juuksed, ajas habeme, pani puhtad riided selga, kirjutas midagi paberile, heitis peeglisse pilgu, võttis riidekapist püksirihma ja läks kööki. Ta sulges köögiukse, mida ta ise enam kunagi ei avanud.

Kuidas sellest küll rääkida...
“Emme, kus Antu on?”
Ema ei vastanud midagi. Ta pesi nõusid edasi ja teeskles, et ei kuulnud, mida tütar just küsinud oli. Ta lihtsalt ei teadnud, mida öelda.
“Emme, kus Antu on?” ei andnud Tirts asu.
“See Anton…,” alustas ema lõpuks, “ei ela enam seal.”
“Kuidas ei ela?” ei saanud Tirts aru, “ta ükspäev alles lubas mind ujuma viia.”
Ema vaikis. Mida vastata?
“Kus ta on?” muutus Tirts juba kärsituks.
“Anton läks taevasse,” vastas ema kiirelt, kuid pidas sõna ‘taevas’ asemel hoopis põrgut silmas.
“Kuidas taevasse? Millal ta sinna läks? Kuidas? Millal ta maa peale tagasi tuleb? Kas ta oskab lennata?” ei tahtnud küsimused lõppeda.
“Ta läks sinna natuke aega tagasi ja enam ta ilmselt tagasi ei tule, ta jääb sinna.”
“Miks?” tuli nutuvõre ümber Tirtsu suu, “ta ju lubas…”
“Ju ta pidi siis minema… Mäletad, kui vanaisa taevasse läks?”
Tirts noogutas nutuselt.
“No nüüd läks Anton ka. Lõpuks inimesed lihtsalt lähevad sinna. Mõned varem, mõned hiljem. Anton läks nüüd.”
“Miks?” ei saanud Tirts aru.
“No lihtsalt läks,” ärritus ema. Ta oli rahul, et seda haiget narkomaani enam seal polnud. Ükskõik, kas ta enam tarbis midagi või mitte. Jumal teab, mis kambad ta siia kokku tassinud oleks. Ja see, et plika pidevalt ta juures, keelust hoolimata, istumas käis ning hiljem iga kord kodus riielda sai... taevale tänu, et see komejant nüüd läbi sai!
“Kas ta ei tule siis enam mitte kunagi tagasi?” tahtis Tirts teada.
“Mitte kunagi. Mida sa pärid, mine ja mängi parem teises toas, ” ütles ema lõpliku sõna.
***
Tirts kuulis sõna ning läks teise tuppa. Ta istus oma mänguasjakasti juurde ning lihtsalt mõtles. Tema sõber  läks taevasse, ilma et oleks Tirtsule sellest rääkinud.
Tirts talle ju küll rääkis, et ta varsti Saaremaale läheb. Ja miks ei võinud Antu oma minekuga oodata? Tirts oleks talle tahtnud näidata, kui hästi ta ujuda oskab. See kõik oli nii veider selle väikese tüdruku jaoks.
Tüdruk läks Antoni hoovi ning istus murule maha. Just sinna kohta, kus nad tavaliselt Antoniga istusid ja juttu ajasid. Ta vaatas õhtupäikest ja mõtles hoolega millegi üle. Siis ta läks ja katsus naabripoisi ust — ehk on ta veel kodus ja alles varsti läheb. Aga ei — uks oli kindlalt lukus. Ta läks ja istus uuesti maha ning hakkas nutma.
“Tule ikka tagasi,” sosistas ta ja vaatas üles.

Gerly Köösel

0 kommentaari Lisa kommentaar