horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tumeda taeva all

Eelmises ajakirjanumbris seisime koos peategelasega silm silma vastas kohutava haigusega – depressiooniga, mis muudab inimese peaaegu teovõimetuks. Kas üldse on lootust?

Proovi nüüd ometi mediteerida ja palvetada. Ave Maria on sind alati aidanud ja lohutanud, ma mäletan veel. Mõnikord võtab see lihtsalt rohkem aega, tead küll.
Nagu nüüdki. Kannatlik peab olema. Uskuma peab. See ei saa nii jääda. See lihtsalt ei saa. Sellel tuleb lõpp. Sa oled lasknud sel kannatusel oma keha ja hinge vallutada. Sa oled seda tundnud ja tunnetanud, sellega leppinud ja omaks võtnud. Mina - olen seda tundnud ja tunnetanud. Mina olen selle enda omaks tunnistanud ning sellega leppinud. Nüüd on lõpuks tulnud aeg tervenema hakata. Sinul ja minul, meil mõlemal.

Tõuse, astu, mine...
Ave Maria, gratia plena, Dominus decum.
Tõuse ja mine. Püha Ema aitab sind. Ta on alati su kõrval olnud, kui sul raske on. Nii nüüdki.
Pane kõigepealt parem jalg põrandale, seejärel vasak. Istu natuke, puhka. Pole vaja kiirustada. Tunneta maa kindlust oma jalge all.
Tõuse, astu, mine. Mine akna juurde, vaata välja. Näe, kui rõõmsalt päike sillerdab. Vaata, taevas on peaaegu üleni helesinine. Ainult siin-seal on väikeseid valgeid pilvi, mis näevad välja kui äsjakorjatud ja hunnikusse aetud puuvillatupsud. Justkui pehme, valge kuld. Tee aken lahti ja hinga. Tunne, kuidas õhk täidab kogu su keha. Hapnik pääseb igasse keharakku, hakkab seal pulbitsema, lööb vere liikvele. Niimoodi tuleb elu sinusse tagasi. Sel moel saad lahti oma hingelisest iiveldusest. Sa ju tunned, kuidas Elu võtab võimust? Sa ei taha enam vanglasse tagasi, sa tahad välja, elada. Ma ju tean, et sa tahad.
Ma tean seda ka, et iga väikseimgi liigutus paneb sind hingeldama. Mind ka. Iga samm nõuab ootamatult palju jõudu. Ja seda jõudu pole kusagilt võtta. Seda pole sinus ning seda pole ka kelleltki laenata. Pea käib nagu vurr ringi, kõrvus kohisevad Atlandi ookeani lained. Kopsud on hingetorud kinni surunud. Ma tunnen kõike sedasama, mis sinagi. Aga koos me saame hakkama. Uskuma peab. Ma aitan sul uskuda.
Vaata, inimene koeraga tuleb vastu. Kas sulle meenub midagi? Mulle tuleb meelde, et inimesed koeraga on alati olnud rohkem inimesed, kui teised. Nii nüüdki.
Vaata, inimene koeraga naeratab sulle. Ta ütleb sulle « Bonjour ». Inimene teiselt maalt. Võõras, tegelikult, aga inimene. Ta ütleb koerale teises keeles « Patapouff, tee ruttu » ja siis naeratab jälle sulle. Mulle ka, ta naeratab meile mõlemale. See annabki jõudu edasi minna. Kõnnime nurgani, kus Päikese tänav ristub Pehme tuule tänavaga. Sealt saab bussi peale, mis linnaäärsesse parki viib. Me võiksime minna parki jalutama. Seal on puud, mis hakkavad just lehti looma, sest on aeg. Aeg uuele elule.

Abivalmid ja vihased inimesed
Näe, veel üks inimene tuleb. Ta on teise nahavärviga kui meie sinuga. See inimene tuleb otse sinu suunas. Kas peaks kartma, põgenema? Ta astub sulle ligi, küsib, kas sinuga on kõik korras. Miks ta ometi nii küsib? Kas sellepärast, et sa oled valgenahaline ja tema must? Aga siis ta naeratab. Kindlustunne poeb sinusse tagasi. Pole midagi, kui nüüd buss peatusesse jõuab, jaksad sa bussi peale astuda, sõita paar peatust teiste inimeste seas.
See must mees küsib, kas sa vajad abi. Sa ei tea. Naeratad ja raputad pead. Aga korraga on nii raske bussi siseneda. Bussiuksed otse su silme ees valguvad laiali. Kuhu see jalg nüüd tõsta? Must mees oleks valmis sind aitama bussi peale astuda, aga sa tead, et sellest abist poleks kasu. Sind hirmutab hoopis bussis olemine. Suur sõiduk paneb uksed kinni, möiratab rahulolevalt ja sul tuleb seal üksinda teiste seas hakkama saada. Ilma õhuta, värisedes. Uksed jäigalt suletud.
Miks on päike korraga kadunud ja õhk muutunud nii talumatult raskeks? Nii raskeks, nagu oleks keegi suure raudkamaka su näo ette surunud, üritades sind saamatult lämmatada. Mis asi see kohiseb? Miski kohiseb võimsalt ja ähvardavalt. Kas see on tsunami, mis on ettearvamatult halli mere poolt tulemas, et valimatult kogu inimkond selle alla matta?
Ja nüüd on nii hirmuäratavalt hämar. Kuhu kadus päike? Musta nahavärviga mees on astunud bussi. Naine koeraga on ilmselt juba oma koju jõudnud. Nemad on kindlas kohas. Aga mida sina teed?
“No mis te seisate siin teistel inimestel jalus?! » kärgatab korraga tige hääl su selja taga. Vanem daam on südamepõhjani vihane. Ta tõukab sind küünarnukiga jõhkralt bussiuksest eemale: “Astuge kõrvale, kui te bussi ei lähe! Koperdate siin teistel jalus…” Inimesed bussis vangutavad paid: narkomaanid, joodikud, asotsiaalid… on igasuguseid siin meie rahulikku elu segamas.
Nii vajudki taas kord läbi vaikuse millessegi jubedasse, veel jubedamasse vaikusesse. Mineviku jõle näolapp vahib sind taas ja sa tunned, nagu tahaks keegi sind vaikselt, salaja une pealt kägistada. Aeglaselt, kiirustamata. Keegi, kes ei ole hea timukas. Tema kuulub nende hulka, kes naudivad teise inimese hukkamist. Ta võtab selleks mõnuga piisavalt aega.

Riina Kangur

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar