horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tundmatu tütar

Elad ja oled ja veeretad rahumeeli ja tegusalt päevi õhtusse, kui äkki ilmneb, et sul on laps, kellest sa senimaani midagi ei teadnud. Milliseid üllatusi elul veel varuks on?

Raivo sõitis sel suvehommikul tööle. Pintsakutaskus krabises kiri, mille ta oli möödaminnes postkastist kaasa võtnud. Valga linn (saatja aadress) ei öelnud talle midagi. Raivo, neljakümnenda eluaasta ületanud üpris sümpaatse välimusega mees, töötas taksojuhina.
Naima, tema naine, oli tööl toiduainete kaupluses. Poeg oli keskkooli lõpuklassis ja tütar lõpetas äsja neljanda klassi.
Seni oli elu veerenud väga normaalselt, lapsed kasvasid, töö oli olemas. Väiksemad arusaamatused peres lahendati ilma suure kärata. Kirja saamine aga muutis vaikuse tormiks.
Naimal oli sel tööpäeval väga kiire olnud. Kui ta lõpuks uksele koodi peale pani ja kodu poole astuma hakkas, oli ta väga väsinud, aga Raivot ei olnud veel kodus, kuigi täna pidi ta lõpetama poolest päevast. Poeg Raigo istus arvutis. Tütar Nele aga luges mingit paksu raamatut. Naima küsis tütrelt: „Kas isa on veel tulemata?“
„Isa käis küll ja läks uuesti ära, ütles, et tuleb täna hiljem.“
Hiljem, siis hiljem. Ja naine hakkas õhtusööki valmistama.

„Tere, isa!”
Raivo esimeseks mõtteks oli kiri läbi lugeda ja seda ta enne tööle asumist tegigi.

Lugupeetud härra!

Teie või sina mind ei tunne. Kui sa mäletad oma kunagist elukaaslast Angelat, siis tea, et olen sinu tütar Anni, kes sündis peale sinu äraminekut.
Minu ema elab praegugi Valgas. Aadressi saime ühe teie endise tuttava kaudu. Kui sul on soovi mind näha, saame kokku, olen praegu Tallinnas tädi pool. Helista, mul oleks selle üle väga hea meel.
Sinu tütar Anni

Rabatult istus mees, kiri näppude vahel. Siis ta tõusis, töö ootas. Sõitjaid oli sel päeval vähevõitu, kuid vahetuse lõpuks, kui ta auto paarimehele üle andis, oli päris kena summa korjunud.
Nüüd seisis Raivo probleemi ees – helistada või mitte ?
Uudishimu mängis oma osa, ta helistas. Meeldiv hääl vastas ja rõõmuga võeti tema kutse vastu.
Nüüd veel kodunt läbi, riided vahetada ja lastele teada anda, et jõuab hiljem. Naima tööaeg lõppes õhtul.
Peagi istus ta kokkulepitud ajal välikohvikus. Pilk peatus mööduvatel inimestel – kes neist on temale tundmatu tütar?
Siis tundis ta, et keegi seisab ta selja taga ja laua ette ilmuski neiu.
„Tere, isa!“ lausus too, rõõmus naerunägu säramas.

Naisele esiotsa ei räägi
Nüüd, kus neiu istus ta vastas, silmitses mees Annit tähelepanelikult. Tal polnud Angelaga sarnasust küll mitte üks raas. Isegi Raivo endaga mitte. Tõmmu nahaga, pruunisilmne. Väga kena oli küll oma süsimustade juuste ja korrapäraste näojoontega. Jutukas oli tütarlaps ka. Rohkem rääkiski Anni, Raivo kuulas.
Ema elavat päris hästi, uus elukaaslane emast oma kümme aastat noorem. Neljatoaline korter Valga kesklinnas, üks tuba Anni käsutuses. Ema töötab ühes salongis juuksurina, kus tal on ajapikku ka oma kindel klientuur kogunenud. Annigi on samas salongis maniküürija.
Kohv joodud ja Raivo tellitud koogidki söödud, asuti minekule.
Järgmine kohtumine lepiti kokku Kadriorgu ja Piritale minekuks. Kuna lähemal ajal pidi mingi kontsert toimuma, lubas Raivo piletid muretseda.
„Võtan oma perekonna ka ja teen teid tuttavaks,“ oli Raivo ettepanek. Selle peale muutus tütre nägu kuidagi kohkunuks.
„Ei ole vist vaja veel, las ma natuke harjun uue olukorraga. Pealegi on mul puhkus. Olen veel augustikuuni siin,“ lõpetas ta.
„Kui nii, siis nii,“ otsustas Raivo ja leidis,et praegu veel naisele tütrest ei räägi, küll jõuab.
Küsimusele, kus ta nii kaua oli, vastas ta: „Oh, sain ühe endise töökaaslasega kokku.“
Elu veeres edasi oma pinnapealsete argimuredega. Poliitikasse ei olnud kumbki nii süvenenud, et seda põhjalikult arutada. Naimale aga tundus, et mehel on mingi oma mure. Kord ta küsiski, kuid Raivo vastas, et tööasjad on paigast ära.

Helgi Soots

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar