horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Türgi sultan Mihkel

Mihkel pole oma eluga kuigi rahul. Tüütu töö, puudulik eraelu ja kehv iseloom ­annavad selleks omajagu põhjust ka. Ühel ­päeval aga muutub kõik...

Marsruuttakso juht Mihkel Tross oli veendunud, et oma eelmises elus olla ta olnud võimukas Osmanite impeeriumi sultan. Sellega üritas mees seletada ka oma pidevat pingesolekut ja rahulolematust eluga. Ilmselt seepärast ei pakkunud ka töö talle rahuldust ning igapäevane inimestega suhtlemine ainult ärritas ja viis endast välja.
„Kuhu sa trügid, oinas?!“ karjus ta tihtilugu läbi avatud taksoakna liikluseeskirjade rikkujaile, tagus rusikatega vastu rooli ja viibutas eksinuile raevukalt keskmist sõrme. Samas polnud Mihkel ise sugugi eeskujulik liikleja – sõitis sageli vales sõidureas, unustas suunatule sisse lülitamata, mõnikord põrutas isegi punase tule alt külma kõhuga läbi.

Pidev stressiseisund
Närviline õhkkond valitses ka marsruuttakso salongis. Mihklile tundus, et tema liiklusvahendisse satuvad nagu tellimise peale sõitma vaid hullumaja patsiendid või enneaegselt vanglast vabastatud retsidivistid. Lärm, tõuklemine, pidev kisklemine. Nagu mingi needus oleks tema marsruuttaksole peale pandud. Ja seepärast ei üritanudki Mihkel alati meeldivaks ja viisakaks juhiks jääda. Milleks? Nagunii need tolvanid unustavad pidevalt oma peatusest teatada, sõidu eest tasuda või hääletavad taksot alati just seal, kus ka parima tahmise korral peatuda ei tohi. Ja nii töötaski Mihkel juba aastaid pidevas stressiseisundis ja vastas teravustele põhimõttel „mõõt mõõdu vastu“. Talle ei mahtunud pähe, et olles eelmises elus padišahhina elanud, peab ta nüüd lohkuvajunud juhiistet kulutama, selle asemel et baldahhiini all sametise voodikattega diivanil lesida ja pehmetele siidistele patjadele pead toetada.
Kuigi... Ka Mihkli tänapäevas oli eelmises elus kogetu märke veel siiani tunda. Selle näiteks võiks tuua tema püsivat soovi endale haaremit soetada, kuna ta armastas naisi, halvaad ja jumaldas lokumit - üht traditsioonilisemat ja kuulsamat Türgi maiustust. Kui telekast tuli Osmanite impeeriumi ajaloo võimsama naise elust jutustava seriaali „Sajandi valitsejanna“ järjekordne osa, ei laulnud Mihkil jaoks linnud ega kasvanud ka rohi.
Oma efektse välimusega oleks Mihkel sultani rolli suurepäraselt sobinud küll. Ta oli pikka kasvu, sportliku kehaehitusega, tumedate lokkis juuste ja läbitungivate helesiniste silmadega mees.
Muide, Mihkel polnud mitte just alati marsajuhina leiba teeninud. Kunagi õppis ta tehnikumis veterinaararsti abiks ja töötas isegi pool aastat loomakliinikus. Aga elu teeb omi keerdkäike ning Mihkel kutsuti kohustuslikku ajateenistusse. Juhiload tal olid ja nii mees autorooli sattuski.
Pärast kaitseväest naasmist saigi autojuhiametist tema elukutse ja kutsumus. Palk oli korralik, erilisi vaimupingutusi ei nõudnud ja ka garaaž asus kodu lähedal.

Lakkamatu rahulolematus
Alguses Mihklile tema töö isegi meeldis. Selles polnud ju midagi keerulist – istu rooli ja sõida. Aga lühikestel marsruutidel on oma spetsiifika. Kakskümmend korda päevas üht ja sama teed pidi keerutamine paneb lõpuks pea ringi käima. Tead igat kivi teeserval ja auku sillutises lõpuks peast. Ja lisaks aukudele talletuvad peensusteni mällu ka kõik näolapid, kes selles piirkonnas elavad ja igapäevaselt sõita soovivad. Nädala lõpuks saab kõigest sellest nii totaalselt siiber, et tahaks meeleheitest lausa uluda. Kuid inimene harjub kõigega, iseäranis, kui ta ikka ühte ja sedasama näeb ja tal pole mahti muudele mõtetele keskenduda. Nii harjus ka Mihkel oma igapäeva rutiiniga.
Vaatamata ebamäärase päritoluga sisemisele ning lakkamatule rahulolematustundele, püüdis ta leida hallile argipäevaelule ka mingit vaheldust ja lohutust, sest isegi lühimarsruutidel juhtus mõnikord nii mõndagi ootamatut ja üllatavat. Eriti nende juhuslike ja hajameelsete reisijatega, kes vahetevahel tema poolt osutatavat taksoteenust kasutama juhtusid ning meeltesegaduses teadmata suunas sõitsid. Sellised kliendid tundis Mihkel juba lõhnast ära. Ta jälgis neid inimesi tagasivaatepeeglist, nautis nende segadust ja mõnikord oli sellistest klientidest isegi kasu. Need tobukesed unustasid alati midagi maha – kes nutitelefoni, kes nahast seljakoti peenete veinidega. Vahetult enne jõulusid jättis üks hajameelne daamike tema marsasse isegi suure kilekotitäie head ja paremat, mida pidulauale panna. Nii saigi Mihkel jõululaupäeval nautida punast kalamarja, marineeritud angerjat ja esmakordselt elus proovida ka austreid. Miks need inimesed oma asju taga otsima ei hakanud, see jäigi mehele arusaamatuks.
Sellised juhuslikud „annetused“ tegid Mihlile rõõmu, sest vaatamata palavale soovile haaremit omada, elas ta siiski üksi. Peret või püsisuhet tal polnud. Mõned ühepäevaliblikad sattusid siiski aeg-ajalt tema poissmehekorterisse, kuid mitte kauaks. Ju oli Mihkli iseloom veidi keeruline ja ta polnud ka mees, kes viinaklaasi oleks sülitanud.
Ja kui aus olla, polnudki ta korrastatud perekondlike sidemete loomiseks valmis, sest talle ei andnud rahu see vaevalt tajutav sisemine kutse, mille olemust oli mehel väga raske mõista. Oli arusaamatu, kuhu ja mille poole teda tõmbab ja miks ta ei suuda täiel rinnal elu nautida.

Paduvihm ja puuduv nähtavus
Ka sees päev oli juba hommikust alates stressirohke ja närviline. Mihkel oli juba tükk aega oma sõiduki tehnilist ülevaatust edasi lükanud ja kui tööpäeva alguses bussi korrasolekut kontrolliti, selgus, et jahutussüsteemi veepump ei töötanud ning mootorit ähvardas ülekuumenimine või isegi süttimine. Selle vahetamisel tuli ilmsiks, et ka karburaatoriga oli tõsiseid probleeme.
Kui Mihkel lõpuks garaažist marsruudile pääses, oli taevas kattunud tumedate pilvedega ning veidi aja pärast hakkas paduvihma kallama. Nähtavustingimused muutusid hetkega nullilähedasteks.
„Mida te jõllitate! Katuseluugid kinni! Ja kohe!“ karjus Mihkel üle õla ehmunud reisijaile, kes üritasid end akendest-ustest eemale hoida ja märjakssaamise eest kaitsta.
Sellist paduvihma polnud Mihkel oma ihusilmaga veel ealeski näinud. Ta närvitses alguses, et jääb graafikust maha, kuid siis mõistis, et nähtavuse täieliku puudumise tõttu polegi võimalik edasi liikuda.
Ärevus omandas peagi täiesti uue värvingu. Loodusstiihiast pabinasse aetud inimesed hakkasid õige pea käituma nagu hullumeelsed. Mõned reisijaist kloppisid akendele ja nõudsid, et neid kiiremas korras liiklusvahendist välja lastaks. Vastupidiselt sellele röökis aga enamus, et mitte mingil juhul ei tohi aknaid ega uksi avada. Loomulikult ei avanud Mihkel ust, sest vastasel juhul oleks tänavail voolav mudane tulvavesi salongi tunginud. Ta üritas sellest sopajõest kuidagi „välja ujuda“.
Mihkel liikus edasi väga aeglaselt, nagu oleks ta inimestele meresügavusi tutvustavat allveelaeva juhtinud. Kalade ja vetikate asemel ujusid aga akendest mööda hoopis marutuule poolt maharebitud lehed, murdunud puuoksad, linnaprügi ja igasugune muu mustus.
Enneolematust vaatepildist rabatud reisijate lärmakus hakkas tasapisi vaibuma. Lõpuks räägiti lausa sosinal. Salongis valitses selline pimedus nagu oleks ootamatult öö saabunud. Oma nutitelefonide ekraane jõllitavate inimeste näod sarnanesid valgetele maskidele, mida halloweeni ööl kantakse. Kõik otsisid teavet ilmastikuolude ning teede ja tänavate seisukorra kohta.

Karje tagareast
„Mul hakkas halb!“ karjatas täielikus vaikuses äkki keegi neiu.
Kõik pöördusid tahtmatult hääle suunas. Kõige tagumises nurgas istus akna all noor rase naine, kes oli mõlema käega oma kõhu ümbert kinni haaranud.
„Millal tähtaeg on? Kas esimene sünnitus?“ küsis keegi naisreisijaist asjatundliku häälega ja lisas: „Teil oleks parem juhile lähemale istuda, siin on väga kitsas.“
„Ma peaksin alles kahe kuu pärast sünnitama,“ ütles heitunud neiu, suutmata oma hirmu varjata.
Küsimatagi oli selge, et see on noore naise esimene sünnitus. Ta kaunid pruunid silmad olid enneolematust hirmust poole suuremaks muutunud ja anusid abi. Neiu üritas käekotist mobiiltelefoni kätte saada, kuid tuhud, mis olid erutusest, tormisest padusajust ja üleüldisest tähelepanust võimendunud, muutsid selle leidmise võimatuks. Ta hingas kiirelt ja katkendlikult ning püüdis eemale tõrjuda tundmatute inimeste käsi; kes teda kitsas vahekäigus edasiliikumisel abistada üritasid.
Lõpuks jõudis hirmunud rahvahulga hullumeelne käratsemine ka marsajuhini.
„Naine sünnitab! Sõida kiiremini! Päästa meid!“
Osa reisijaist, kes ilmselgelt pidas end ülerahvastatud „amfiibauto“ juhtimise asjatundjaiks, hakkas üksteise võidu Mihklile õpetussõnu jagama, kuhu vajutada, mis suunas rooli keerata ja kuidas paremini kuivale maale pääseda. Olukord pingestus tsunamikiirusel.
Ilmselt oli reisijate ärevus haripunkti jõudnud, sest Mihkel ei suutnud läbisegi karjuvate häälte hulgast sünnitama hakkava naise südantlõhestavaid appihüüdeid enam eristada. Välgukiirusel hakkas ta oma peas tehnikumis omandatud loomade sünnitusabi ja günekoloogiaalaseid teadmisi lappama, mehe silme ette kerkisid taas pildid koerte ja kasside sünnitustest, mis tal oli tulnud loomakliinikus töötades vastu võtta. Mihkel mõistis, et aega peaks veel jaguma, aga viivitada ka ei tohtinud. „Millisesse haiglasse? Millisesse haiglasse?“ vasardas tal peas mõte.
Lõpuks õnnestus tal suurte jõupingutustega oma auto tulvaveest välja triivida ja väikese kaubanduskeskuse esisele parkimisplatsile keerata.

Emake Loodus...?
Samal ajal oli tema selja taga toimuv võtnud tõsise pöörde.
„Veed tulid ära! Ta tuleb kiiremas korras haiglasse toimetada!“ karjus Mihklile seesama asjaliku häälega naine, keda mees arstiks oli pidanud. Tegelikult ta oligi arst, ainult et silmaarst ja sünnitusabi andmisest polnud tal õrna aimugi.
„Aga kuhu?“ laiutas meeleheiteni viidud Mihkel käsi. Ta heitis pilgu aknast välja. „Ehk torm vaibub... Kui palju meil veel aega on jäänud?“
„Pole enam mingit aega, laps võib lämbuda! Sünnitus on juba alanud! Seda pole võimalik enam peatada! Siin pole mingeid tingimusi! Meil pole isegi vett!“
„Sellest siin küll puudust pole,“ porises esiistmel istuv vanahärra vihaselt.
„Minul on!“ teatas Mihkel ja tiris juhiistme tagant välja kanistri puhta veega, mida ta pikkadel tööpäevadel janu kustutamiseks alati kaasa varus. „Isegi seepi on,“ lisas ta ja asetas idamaise vaibaga kaetud kõrvalistuja-istmele seebikarbi ja käterätiku.
„Kas kellelgi on mingit lina või suuremat rätikut? Kääre?“ karjus Mihkel üle kogu salongi. Ehmunud sünnitaja hakkas ta valju häält kuuldes nutma.
„Ma ei hakka siin sünnitama! Mitte mingil juhul!“ Noor naine haaras kõhust kinni, justkui lootes tagasi hoida last, kes nii kannatamatult seda tragikoomilist maailma oma silmaga näha ihkas.
„Kuhu sa pääsed,“ ütles Mihkel vaikselt omaette ja lisas siis juba valjemalt: „Palun kõrvalistel isikutel eemale tõmbuda, aitame ema siia vaibakesele, valgusele lähemale. Rahune nüüd, kullake! Kõik saab korda! Emake Loodus teeb kõik meie eest ise ära,“ rahustas ta naist hella häälega.

Saatuslikud sõnad
Hetkega tärkasid Mihklis kõik kiiduväärsed omadused – tähelepanelikkus, inimlikkus, usk iseendasse ja oma võimetesse. Ka kõnevõime kaotanud silmaarst kääris käised üles ja oli valmis sünnitusel abistama. Kõik salongis viibivad reisijad andsid samuti oma panuse – kes otsis internetist välja sünnitusabi alased juhtnöörid, kes üritas haiglaga ühendust saada, kes lohutas noort sünnitajat ja hingas temaga ühes rütmis...
Tormi vaibumist keegi ei märganudki, sest just samal hetkel sündis lähiliini marsruuttakso number 31 salongis imearmas pisitüdruk. Beebi mähiti hoolikalt käterätikusse ja kellegi sooja kampsunisse ning asetati endast kõik andnud õnneliku ema käte vahele, kes ei teadnud kas nutta või naerda.
„Kas kaunitaril on nimi ka juba olemas?“ küsis Mihkel laubalt higi pühkides. Ta suutis vaevu jalul püsida, nagu oleks ta ise selle lapse just ilmale toonud.
„Mees soovib talle Anastasija nimeks panna,“ vastas noor naine malbelt.
„Suurepärane nimi!“
„Nagu selle Türgi sultani naise ristinimi,“ teadis keegi Türgi hittsarja fänn kommenteerida.
Sel hetkel oleks Mihkli peas nagu mingi klõps käinud ja kõik oma kohale paigutunud. See ärevus, mis teda nii kaua piinas, oli nagu peoga pühitud ning ta nägi maailma täiesti uue pilguga. Ja äkki meenus Mihklile, et ka temal oli sama nimega tüdruk kunagi olnud. Anastasija oli teda sõjaväest pikisilmi koju oodanud, aga tema, idioot, oli tüdruku maha jätnud ja viirastuslike ööliblikate tantsust end lummata lasknud. Nüüd sai mehele lõpuks selgeks, miks ta rahu ei leidnud...
* * *
Sellest päevast alates oli Mihkel nagu ära vahetatud. Mees hakkas teda ümbritsevat maailma hoopis teisiti tajuma.
Selgus, et Anastasija elas oma vanal aadressil, ta polnud Mihklit unustanud ja kogu selle aja teda oodanud. Ka selliseid asju võib elus juhtuda...
„Noh, Miku, nüüd on lõpuks selge, miks sind selle idamaise värgi poole tõmbas! Sa oled meil nüüd ise ka nagu tõeline Türgi sultan, isegi oma Anastasija on sul olemas!“ ilkusid mehed garaažis Mihkli kallal, kadestades samal ajal temaga juhtunut ja imelisi tagajärgi, mis see sündmus tema jaoks kaasa tõi.

Eliise Mäesalu

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:40
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 02:24
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783