horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Tütar, anna mulle andeks...

Murelik isa V. kirjutas meie ajakirjale oma nukravõitu eluloo. Tema eesmärk on, et see lugu jõuaks tema tütreni, kes pole küll bioloogiline tütar, kuid on V.-le läbi aastakümnete olnud südames nagu tema päristütar. Toimetus on tänulik, kui keegi saab kaasa aidata, et info jõuaks õige inimeseni.

1967. a. algaja tudengina kohtusin neiu L - ga. Armusime kohe ja enne hommikut jagasime voodit.
Seda lahti riietada oli meeldiv. Pesu oli lumivalge ja puhas. Üllatusena tuli ka tema ausus. Peale vahekorda ütles, et on rase. Paljud tüdrukud oleksid selle maha vaikinud. Tema aga jäi ausaks. Otsustasime ka kohe, et abiellume ja isaks jään mina. Nii ka sündis.
Muidugi oli see meie mõlema viga kuid mida päev edasi, seda armunumad me olime. Abiellumisega tuli oodata, kuni ta saab kaheksateist. Sügisel siis abiellusime. Kooselu algas raskelt. Midagi varuks ei olnud. Tartus elamist ei leidnud ja lahkusime.
Maikuus sündis ilus tüdruk ja nimeks sai ema soovil G. Alates sellest ajas meie elu muutus täielikult.

Keda ma enam püüan...
Noore abikaasa puhtus oli asendunud räpasusega. Minu küsimusele oli jõhker vastus: "Keda ma enam püüan, sa mul ju käes."
Mina käisin tööl ja abikaasa lapsega esialgu kodus. Muidugi oli temal igav ja tahtis tööle. Ta leidis töö piimakombinaadis ja saime lapsehoidja.
Varsti aga oli abikaasa tööga nii koormatud, et pidi jääma ka öösiti tööle. Kombinaadis olevat ühiselamu ja ta jäävat sinna ööbima. Leidis ka seal sõbranna Liidi.
Töölt tulles olin ikka lapsega üksi. Ema järjest vähem külastas kodu. Töötasu ma jätsin temale. Tulin oma rahaga toime. Mingil hetkel sain aga teada, et mu ilus abikaasa ajab taksojuhtidega ringi ja ööbib tihti R - alevis ja pidutsetakse meestega (hiljem sain teada, et alaealisena ta oli Tartus sama teinud ja teda tunti laialt).
Otsustasime siis lahku minna ja leppisime kokku – ta sõidab ära Tartusse tagasi esimesel mail. See oli tema esimene puhkuse päev. Nii ka sündis. Elama pidi jääma oma õe korterisse.

Hakkasin üksikisaks
Kuu aja pärast läksin last vaatama. Üllatuseks oli see, et väikene, nüüd juba aastane G oli üksi tühjas korteris. Magamiseks oli tekk ja padi põrandal. Laps nälginud ja naabrite jutu järgi ei olnud sellel nädalal kodus olnud õde ega ka ema. Pea nädal laps nälgis!
Muidugi võtsin lapse ja tõin sealt lapse ära. Oma koju jõudes kutsusin arsti ja viidi laps kontrolli. Laps alakaalus, nälginud ja toidud oksendas välja, nõrk.
Last ära tuues jätsin maha kirja lapse viimise kohta. Kuu aja möödudes G ema tuli last vaatama. Selleks ajaks oli plikake juba kaalu korjanud ja rõõmus. Palusin siis ema, et käigu ikka vaatamas ja ma annan "marsaga" sõiduks raha nii siia kui tagasi. Nii kestis see neli aastat.
Lapse sündides saadik ma kiindusin lapsesse ja ei tulnud kordagi pähe, et G ei ole minu laps. Raske oli ja laps vajas ema. Laupäeviti käisime kahekesi kauplustes ja laps vahest jooksis mõne naise juurde, võttis temal käest ja vedas minu juurde, öeldes, et võtame selle tädi emaks.
Kui G-ga üksi olin, sain sõime koha. Kõik need aastad olin temaga üksi. Ema harva käis, sai sõiduraha 10 rubla ja jälle lahkus.

Murelik isa

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar