horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Tuuli pidulikud argipäevad

Hindreku talu perenaine ja pulmade korraldaja Tuuli Klementa usub, et meie elus on kahte liiki muutusi: elu sunnib muutuma või me järgime oma südame kutset ja muudame oma elu ise.

Naine ütleb, et lihtne on aru saada, kui enam vana rada ei ole võimalik astuda, kui töö või suhe juba seesmiselt suretab, siis inimesel tekib tahes-tahtmata sisemine muutus, kasvõi haigeks jäädes. Palju raskem on aga valida alati oma südame järgi. "Vot siis on vaja julgust. Kes ei riski, see šampanjat ei joo!"

Hindreku talu perenaiseks sa oled saanud ja kasvanud? Mis ametist sa lapsena unistasid?
Unistasin terve lapsepõlve, et minust saab „arst, kes võtab sünnitusi vastu“. Peale keskkooli läksingi ämmaemandust ka õppima. Meditsiin on olnud terve elu minu suur kutsumus.
Ettevõtlik olen olnud läbi terve täiskasvanuea. Kui õppisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, siis pidin paralleelselt ka tööl käima. Otsustasin hakata küünetehnikuks, käisin kursustel, rentisin ühes salongis laua, aga juba paari aastaga oli mul uhke ilusalong, kus töötas kõige tegusamal ajal kaheksa inimest. See oli väga kihvt aeg, kõik arenes nii kiiresti.
Elul olid aga omad keerdkäigud ja lahutades oma esimesest abikaasast, soovisin kolida Tallinnasse ning müüsin ilma igasuguse kahetsuseta salongi ja asusin tööle Nõmme Kliinikusse pereõena. See oli keeruline periood üksikemana, kuid ametialaselt olin rahulolev. Palgatöö, kus õhtul tööd koju kaasa ei võeta, suurepärane meeskond, enesearengut pakkuv amet, arvestav ülemus – ainult soojad mälestused.
Aga mingi ambitsioon sundis edasi õppima. Lõpetasin Tartu Ülikooli rahvatervishoiu magistri ja kuidagi loomulik tundus siis ka tööalaselt edasi minna. Töötasin poolteist aastat Eesti Haigekassas. See oli samuti väga põnev aeg, töötasin meeskonnas, mis arendas välja uut sõeluuringut – see peaks olema iga rahvatervishoiu spetsialisti unistus. Siiani ei saa täpselt aru, mis selle töö juures mulle ei sobinud. Tol ajal lahkus Haigekassast palju inimesi ja tundus samuti lihtsam lahkuda.
Ei ole päevagi seda otsust ka kahetsenud. Eks kindlasti aitas otsusele kaasa abieluettepanek, mille mu elukaaslane mulle täiesti ootamatult kõige tavalisema ja argisema tööpäeva lõpus tegi. See on siiani kõige romantilisem hetk mu elus, just nimelt see üllatusmoment ettepaneku juures.

Kuidas see abieluettepanek tuli ja mis su elus siis muutus?
Ühel kenal novembrikuu päeval viis Margo mu talu juurde kuuluva viljakuivati varemete juurde ja küsis, kas seal tahaksin abielluda. Suured puud olid juba varemete vahelt välja saetud, nii et ainult põõsad kasvasid veel põrandast läbi. Iga pruudi unistus!
Nii see siis läks, Margo hakkas ehitama ja selle käigus arenes idee, et mõistlik oleks seda ka hiljem teistele pruutpaaridele rentida. Seega võiks öelda, et abielludes muutus minu elus kõik – perekonnanimi, unistused, töökoht ja elustiil. Kogu ressurss on suunatud Kesk-Eestis asuvasse väisesse ridakülla – Valgmale, kus asub meie Hindreku Turismitalu.

Millised on unistuste pulmad?
Unistuste pulmad on just selle pruutpaari nägu, kelle unistus see parasjagu on. Minu unistuste pulmad olid kahepäevased, armastusele pühendatud pühad. Selle juures oli kõige olulisem element õnnelik pruut ja uhke peigmees ning neile õnne ja armastust soovivad külalised.
Pulmad pühitsevad kahe inimese armastust, neid võib pidada salajas ja kahekesti või suure ilutulestiku saatel sadade inimestega koos. Kui abiellutakse armastuse pärast, siis on kõik variandid õiged. Aga peale unistuste pulmi tuleb unistuste argielu.
Minu eluarmastus on minu pere. Üritame abikaasaga leida ka kahekesi olemise aega, aga pean tõdema, et kõige täiuslikum tunne on ikka olles kõik koos. Ma imetlen oma kolme last, nad on igaüks nii äge isiksus. Alateadlikult üritan elada olles neile eeskujuks. Alati saaks paremini, aga usun, et saavad nii meie paarissuhtest kui perekonnasuhetest hea baasi. Perekond on kõige tähtsam!

Mida peaks teadma enne abiellu astumist?
Minu kogemus on see, et kompromissid rajavad tee õnnele. Aga siin on oluline mõista, et kompromisse peavad tegema mõlemad.
Iga inimese puhul, nii romantilises suhtes, sõprussuhtes või muudes koostöövormides, pean oluliseks arenemisvõimet. Oskust tunnistada oma vigu, neist õppida ja areneda. Näen kõrvalvaatajana mitme suhte puhul, et kui üks pool jääb kinni, jonnib ja peab oma nägemust ülimaks, siis teine pool on õnnetu, ta võib ju isegi teha omapoolsed mööndused, aga see ei tööta.
Abielu puhul on oluline mõista, et on mõõnad ja langused, aga need pöörduvad alati tõusuteele, kui mõlemad vaeva näevad. Ma olen korduvalt oma abikaasasse armunud olnud, igapäevasemal ja rutiinsemal perioodil tuletan seda endale meelde, et kindlasti on kohe, kohe jälle mõni üllatus ootamas.

Mis on selliste kannapöörete puhul, nagu sa oma elus tegid, kõige keerulisem ?
Pean ausalt tunnistama – päeval, olles täieliku teadvuse juures, ei ole olnud erilisi raskusi. Mul on optimistliku inimesena alati tunne, et tulevik on helge. Aga on öösel tekkinud hirmud. Ma olen kolmel eluperioodil näinud ühte ja sama unenägu – ma ronin kõrge torni või redeli otsa, ikka tohutult kõrgele ja ma kardan meeletult kõrgust ning siis ma kõigun seal kõrgel, kõrgel, aga alla ka ei roni. Ja kuigi ma ärkan õudusunenäost, siis saan aru, et see on minu elus uue peatüki algus, seda ei tohi karta, sest esimesel korral läks ju kõik suurepäraselt. Eks see unenägu oli kõige intensiivsem just esimesel korral – kui hakkasin tegema ilusalongi. Praegu mõtlen, et mis seal siis oli, rentisin ruumid ja võtsin veel ühe tehniku tööle. Aga ju siis tõi esmakordne täieliku vastutuse tunne minus esile selle reaktsiooni.
Järgmine kord nägin neid unenägusid Tartu Ülikooli minnes ja viimati turismitalu arendama hakates.

Mis sulle tervishoiutöö juures kõige rohkem meeldis?
Haigekassas asusin esmalt tööle tervishoiukvaliteedi spetsialistina, see oli värske rahvatervishoiu lõpetanuna nii õige amet – teadmine, et saan midagi endast anda, et midagi parendada. See motiveeris kõvasti.
Töö oli intensiivne, põnev ja kindlasti vajalik. Aga ju ei ole selline suure asutuse mutrike olemine minu loomuses.

Mis paneb sul nüüd silmad särama, praeguse ameti juures?
Eks ikka kordaläinud üritus, tänulikud kliendid ja külalised. Samaväärt rõõmu pakub ka ettevõte areng, toredad inimesed, kellega koos seda arendame ja tunne, et ideed, mida muuta, mida parendada ei lõppe vist kunagi otsa.
Järgmine suurem samm, mille isiklikult sel aastal käsile võtan, on sommeljeede baaskoolitus. Oleme sel kevadel plaaninud välja tulla uue teenusega, mis on keskendunud Eesti veinikultuuri arengule, avame Eesti veini kambri ja et sellel alal vajan enesekindluse saavutamiseks kindlasti koolitust. Idee on tutvustada Eesti käsitööveine, teha koolitusi ja degustatsioone ning pakkuda Eesti veine ka spetsiaalsete õhtusöökide kõrvale.
Olen väga põnevil, sest veinimaailm on mind ammu huvitanud ja õppimine meeldib mulle tohutult!

Kevadeti on see aeg, mil suur armastus lööb looduses lõkkele, ka inimestel. Millal on pulmaperiood?
Põhiline tööperiood noorpaaridega on ikka suvel, kolm suvekuud pluss mai ja september. Aga igal aastal on ikka mõni talvepulm ka. Selle paneb meie kliima paika.
Siiski usun, et piisaks paarist lumerohkemast talvest, et noorpaarid julgeksid just talvel abielluda, see on ju ilusa talveilma korral maksimaalselt romantiline.

Kas vahel mõtled ka sellele tohutule vastutusele, kui organiseerid pruutpaari elu tähtsündmust? Et mis kõik võib valesti minna...
Palju asju võib valesti minna, alates sellest, et pruutpaar on omale loonud ülimad ootused ja soovib ise kõike maksimaalselt kontrollida.
Riskantne on jätta pulmaisa roll mõnele sõbrale, pidu kipub sellisel juhul kuidagi laiali valguma, toitlustajal on keeruline pakkuda maksimaalset kvaliteeti, kui kellaaegadest ei peeta kinni, külalised kipuvad uitama minema või ära väsima.
Valesti võib minna ka see, kui pruutpaar kuulab kõiki teisi ja teeb peo pigem oma külalistele kui endile. Meie esimese pruutpaari, Sigriti ja Mehise pulmade puhul olin mina vist rohkem närvis kui nemad. Kui siis kõik õnnestus, sain edukogemuse ja sellist pinget rohkem tundnud ei ole.
Pigem on iga ürituse puhul oluline eeltöö, kui kõik detailid on läbi arutatud, üles märgitud, siis suures plaanis üllatusi ju oodata ei ole. Meil on väljatöötatud selline tabel, kus on kõik kirjas, ka see osa, mis otseselt meie tööd ei puudutagi, aga see loob ühise terviku.

Mille pealt võib kokku hoida ja millelt ei tohi?
Jällegi väga individuaalne küsimus ja oleneb väga palju peo iseloomust ja stiilist. Kuna minu juurde jõuavad pruutpaarid, kes on eelistanud just suuremat pidu, siis oskan kõige rohkem neid soovitusi anda, mis ilmselt ainult oma perekonnaringis tähistamisel nii olulised ei ole.
Kui organiseerida suurt pidu, siis on väga oluline pulmaisa, et tal oleks kogemus erinevate inimestega. Loomulikult on oluline bänd ja kui hoida bändilt kokku, siis hea DJ teeb sama töö. Ainult playlist ei tööta, keegi peab tabama hetke, mis lugu just nüüd sobib.
Lilleseade puhul on võimalik kokku hoida, kasutades ära külaliste kingitud lilli. Näiteks teeme valmis lauaseade põhjad ja lilleseadja kasutab ära tseremoonia ja pulmapeo vahelist aega, et kingitud lilled seadesse pikkida.
Loomulikult on oluline toit, et ei kellelgi kõht tühjaks ei jääks.
Alati soovitan pruutpaaril kaaluda, kas äkki kulutada ilutulestikule mõeldud raha hoopis videograafile. Seda eriti kui eelarve mõlemat ei luba.
Aga nagu ütleb Tõnis Milling, pulmaisa meie enda pulmas, siis tegelikult teevad peo külalised. Ja tihti paistab ka pruutpaari olekus ära, millised võiksid olla nende sõbrad ja millist pidu on oodata.

Kas sinu ambitsioonikuse puhul perenaise ja pulmakorraldaja kingad väikeseks ei jää?
Kindlasti mitte. Enda ettevõtte puhul on arenguruumi nii palju, ma ei oska hetkel ennustada, millal võiksin tunda, et voh, nüüd on valmis. Meil on veel mitu hoonet plaanis ehitada ja need kõik tuleb ka toimima panna. Lisaks vabatahtlik töö kogukonnas.
Minust on saanud tohutu Järvamaa fänn, olen seda vaikselt alati olnud, sest ka sünnikoht on siin ning lapsepõlv on Järvamaal erinevates külades möödunud. Kuigi ma ei oleks pikka aega osanud arvata, et elu mu siia tagasi toob, siis tegelikult tundub see loogiline ja loomulik.
Paralleelselt talu arendamisega olen väga palju panustanud ka meie küla arengusse – meil on väga hästi toimiv külaselts, olen kirjutanud projekte ja kindlasti on Valgma küla üks ägedamaid külasid Järvamaal. Meil on juba mitu tuttavat, kes uurivad võimalust siia talu soetada. Ilmselt ma oskan elu maal päris ägedaks reklaamida.
Mul on varus mitu projekti, millega lähiajal loodan tegelema hakata, üks on näiteks vana talitee taastamine, mis oleks ideaalne matkarada Paide ja Valgma vahel, 5 km romantilisi radu. Hetkel on neid võimalik läbida ainult talvel ja külmunud maaga. Ja võimatu on mitte ära eksida.

Greta Kaupmees

0 kommentaari Lisa kommentaar