horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Uhkes üksinduses

Ärimees Mait oli saavutanud kõik, mida ­rahamaailmas saavutada annab. Peale ­hingerahu. Ja just seda läks mees otsima ühte hääbuvasse Eesti külla.

Aastaid tagasi peatas kuuskede, mändide, kaskede, lepavõsa, ohakate, nõgeste, tühjade, hüljatud heina- ja karjamaadega ääristatud külavaheteel mees pidevalt oma tumehalli kaubiku, väljumaks korduvalt sõidukist, lapp ning klaasipuhastusvedelik sõrmede vahel, pühkides esi- ja külgklaase, peegleid vasakul -paremal, autos sees.
Tolm, hingemattev tolm savisegu-liivasel kruusateel mattis hingamisteid, kui oleks olnud soovi või vajadust aknaid alla kerida. Lämmatav suvekuumus põletas, küttis autot nii seest kui ka väljast, rääkimata selle omanikust, kes lühikestes, sinistes šortsides, plätudes ja valge maika seljas, mille ülaservalt sirutusid iseteadlikult välja süsimustad rinnakarvad, pühkis vahetpidamata otsaesisele tikkuvat higi, mis moodustas mustade raamidega ümaratele prillidele jooksvaid veepärleid, justkui nendele voolaksid pisarad. Tegelikult oli see kõigest ebameeldivalt haisev ihuvedelik, mida põhjustas erakordselt kuum, keskpäevane juulipäike kauges, üksikus Lõuna-Eesti külas. Kusagil, kus bussid sõidavad vaid korra nädalas, kus ronge ei liigu enam ammu ja toitu tuuakse üksikutele, oma viimseid hingetõmbeid tegevatele, ühiskonna poolt hüljatud vanuritele kiliseva-koliseva lahvka-bussiga.
Vahel liigub ka postiauto, mille juht annab ukselävel memmele-taadile üle sularahas pensioni, mõne ajalehe või ajakirja, kuigi väsinud silmad suurt ei seletagi enam midagi lugeda. Kuid nendel hetkedel on lohutuseks needki – need vanaks läinud, nurkadest kohati kolletunud, päevi näinud trükised, millest lugeda möödunud nädalate uudiseid.
Nendel üksildastel eitedel-taatidel pole enam noori või pole neid olnudki, kellelt kirju oodata, ammugi siis, et keegi tuleks ja kaisutaks. Vast postitöötaja ongi ainus, keda nad nukrameelses, harjumuspäraseks muutunud üksinduses kohtavad ja kellele kurvalt, ent ikka veel säravate silmadega, suunurkadesse kaarduvate ehedate kortsude tekkides naeratavad, tassikest mustsõstramoosiga teed ning enda valmistatud, rosinatega saiapätsi pakuvad, et törts juttu puhuda. Rääkida endast, oma tervisest, koerast, kes väravas postimehele saabudes ja lahkudes alati saba liputab või kassist, kes võõrast nähes tugitoolil asetsevale lambavillast kootud magamisasemele ennast kerra tõmbab. Ehk vesta ka jutte tuulest, vihmast, päikesest ja ilmast; kuulda uudiseid laiast maailmast.

Hüljatud oli see maa
Mait, teeline, see mees, kes oli veel hiljaaegu alles esmakordselt sellel teel, teadis juba eelnevalt kõike, kuid tema prilliklaasid, mis muutusid autosõidu ajal vahel uduseks, vahel higist tilkuvaks, polnud tõepoolest silmavees ega nukrusest, väsimusest vidukil.
Tema hinges valitses rõõm ja igatsus, usk ning lootus, et kõik, mis on uus ja parem, ootab alles ees. Temas oli noore mehe tarmukust, jõudu, arukust, sära, sädelust, veendumust, et just siin ja ei kusagil mujal on parim nurgake tema jaoks Eestimaal, kuigi siin pole kedagi ega midagi. Ta ei otsinudki kedagi ega midagi. Ta otsis vaid iseennast. Otsis rahu.
Ühel sellisel hingetõmbehetkel, kui rohelistes plätudes taas kord kruusateele astus oma teisel reisil tundmatusse, üksildasse paika, vaatas ta avalate, tumesiniste silmadega ümberringi, õrnalt õrnroosade huultega naeratades. Kirglik naeratus meenutas liiliaõit.
Hüljatud. Hüljatud oli see maa, kuhu tema teekond teda oli kandnud. Silme ees vaid kaart, mille korraks kruusatee ääres asetsevale suurele kivile asetas, saamaks selgust, millal ja kus pöörata vasakule, kus paremale, kust vuhiseda otsejoones, et jõuda sihtpunkti. Koju.
Seljaga kivile toetudes, kraaviservale istudes, tõmbas ta kopsud täis värsket, puhast maaõhku, sulgedes silmad, tajudes õrna tuulepuudutust oma kolmepäevastel habemetüügastel. Tema voolujooneline, kitsaste huulte, suure ninaga, kergete lohukus põskedega nägu, mida ilmestasid suured silmad, kaarjate, laiade, mustade, naiselikult pikkade ripsmetega, tundsid iga õrna tuuleiili, mis jahutas, tuues leevendust, andes hingele kosutust. Kehale pakkusid seda fooliumist lahtipakitud lõhevõileivad tomatite, rohelise salatiga, värske kaalikaviil, keefiir, lonks apelsinimahla ja gaseerimata vett.
Maidu jaoks oli see peaaegu esimene kord olla maal, kuigi oli selleks hetkeks juba kolmekümne viie aastane. Seni oli maaelu tundunud talle midagi utoopilist, kauget ja võõrast, mida näidati kooliekskursioonidel Tallinnast ühte või teise Eestimaa otsa, et linnalastele esitleda kaevandusi, ehtsaid lehmi, sigu ja lambaid, loomalauta, sõnnikuhunnikut ning viljalõikust.

Isegi nõgesed on jumalikud
Maaelu oli Maidule midagi uut, kuigi tema nüüdseks mahajäetud luksuslikus südalinna avaras korteris jälgis igal õhtul loodusfilme erinevate riikide, külade elust, saatusest, kultuurist ja loost. Tema reaalsus oli seni koosnenud millestki muust. Teadmistest, haridusest, tööst, arvutitest, tehnoloogiast. Karjäärist. Linnas öeldi sellise tegelase kohta „edumeelne patsiga poiss”, kuigi Maidul pole kunagi patsi olnud. Vastupidi – tal on olnud alati särav kräsupea, mille tõttu lapseeas teda koolis lokilambaks narriti.
Nüüd ei narrinud tema säravate lokkide pärast teda enam keegi. Mehest oli kiiresti saanud IT-alal tipptegija, kelle väärtust hinnati väljaspool Eestit rohkem kui kodumaal, kuigi oma tööd armastas teha ta siiski koduses büroos, äärmisel juhul firma kontoris, kui need nõudsid ülikonna selgaajamist ning välisriikidest saabunud suurklientidega kohtumisi.
Sel hetkel, selle kivi vastu selga toetades ja võileivast pärinevat sibulat küünega hammaste vahelt koukides, polnud tal enam vaja massiivset televiisorit ega puhtast nahast valget diivanit, sest silme ees avanev vaade – lõputu, piiritu tühermaa, mille kaugustes võis ähmaselt  märgata üksnes lagunevat talumaja koos kõrvalhoonetega – matsid hinge.
Võimsast kodukinost kostuva lõvimöirge asemel vadistasid linnud, omi siristasid rohutirtsud, kusagil kraaviperves vulises vesi, mille ääres krooksusid konnad. Ümberringi sumisesid õielt-õiele lendavad mesilased, õhus maagilisi mustreid moodustasid kergelt lendlevad värvilised liblikad. Polnud vaja mitte mingeid tehnoloogiaid, imelisi aparaate, leiutisi, mis kauged, linnainimesele ebamaised helid, valgusvihud koju tooks, sest see kõik kuulus nüüd talle, oli saanud tema osaks, kui ta käega üle pikkade nõgeste libistas, ehkki see liigutus pani peopesad sügelema, tundis Mait end jumalikult. Koduselt.

Lihtsad hommikud, tegusad päevad
Nõtkelt autosse sammudes teadis käsi šortsitaskutesse pistev teeline, et enam polnud palju jäänud. Üksnes mõned käänakud, mõned sirged kilomeetrid, kokku vast kolmkümmend. Siis võis lahkelt naeratades võtta maakleri käest vastu uue kodu võtmed, ukse avada, uude maailma siseneda. Iseenda maailma, millest ta oli nii kaua unistanud, kuigi kõik sõbrad, kolleegid ja pereliikmed pidasid hullumeelseks noore, eduka mehe, kel terve elu, tulevik, veelgi hiilgavam karjäär ees, kolimist „sinna, kus pole ju mitte kedagi ega mitte midagi”, et hakata erakuks uhkes üksinduses.
Vasakul pool keerati külge, paremal ringutati, niiske koeranina puudutas õrnalt linase padja alt paistvat, suvisest päikesest tumepunaseks värvunud ninaotsa, muutes selle pisut limaseks samal ajal, kui üks hallikirju kassidest, lihtsalt soe ja pehme kass veel kord ringutas, end käppadele ajades ja voodilt maha hüpates.
Akna taga sädistasid pääsukesed, kusagilt kõlas kuke varahommikune tervitus. Viis aastat olid need olnud märguandeks, et aeg on ärgata. Lihtsad, naturaalsed, ehedad, looduslikud äratuskellad, ilma tüütavate põrinate, piiksumiste, mõttetut müra tekitamata, vedades uue päeva alguses pehme naeratuse silmist uneliiva pühkiva mehe näole.
Värskelt jahvatatud kohviubade aroom täitis kümneid põlvkondi endast teele saatnud elumaja, mille ukselävel seisis tumerohelises, sametises hommikumantlis ning pehmetes mustades sussides Mait, silitades hellitavalt tema juurde suundunud kanaparve, keda uhke pilguga kukk aiateibalt jälgis, olles emalindudele ja oma peremehele justkui turvameheks – alati iseteadlik, kindlameelne, julge vastu võtma iga rünnakut võimalike ohtude eest, mis tema emandate ning kevadiste tibude karja oleks võinud ohustada.
Suur, pruunist savist kohvikruus käes, jalutas mees mõtlikul ilmel eile varahommikuses kastes niidetud hoovimurul ringi. Hommikune päike soojendas, õrn tuul suges kiharaid. Pisikese laudahoone kõrval seisnud heinakuhjast õhkus ikka veel mahedat lõhna, mis meenutas hiljutist heinategu vikatiga, heinakaarutamist lihtsast puidust rehaga ning looduse kingituse kandmist suurel aiakärul kõrvalhoone juurde, mida päev-päevalt hanguga lakapealsele sai loobitud. Selleks päevaks oligi jäänud veel viimane koorem, pisut rohimist porgandi-, peedi- ja kaalikapeenarde vahel, kuid enne oli vaja vastu sõita toidubussile, millega saabusid nädala toiduvarud, kui just saia- ja leivapätsid välja arvata, sest neid küpsetasid kilomeetrite, silmaga hoomamatutes kaugustes, kusagil metsade taga, teistes palkmajades, valgete põllede ja pearättidega külaprouad.

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar