horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Ulla elu episoodid

Valitud episoode ühe naise elust ja tema lähedastest. ­Igaüks neist põeb hetkeajastu haigust – üksildust.

TEISIPÄEV
Ulla tõmbas vileda mantli vöö tihedamini kinni ja kiirendas sammu. Minna polnud tegelikult kuhugi. Reibas kõnd mõjus värskendavalt ja tekitas kujutelma, et temagi on teel. Sinna, kus vajatakse. Ümberringi valitses pilkane pimedus, ainsaks valgusallikaks oli apteegimaja ees sinakat valgust hingitsev tänavalatern. Üksainuke terve küla peale.
Naine ei peljanud pimedust, polnud seda kunagi kartnud. Lumi oli helevalge, kergelt sätendav, ja selle valev puhtus pakkus omal moel kaitset. Taevas valgete väljade kohal püsis tumesinise ja raskena. See oli ka kõik. Puud, taevas, lumi, kõrgel ülal küütlev kuusõõr ning Ulla valgeks aurustunud hingeõhk karges jaanuariõhtus. Külma võis olla oma seitse kraadi, võib-olla rohkemgi.
Lõpuks muutusid jalad pikast kõndimisest raskeks. Ulla viskus selili lumme ja vahtis öötaevast. Hing oli palju väsinum, kui pika maa maha kõndinud jalad. Lõikava üksildustunde eest polnud põgeneda kuhugi.
Lumevoodi oli mugav, küljealune kutsuvalt pehme ja kergelt krudisev. Ulla ei mäletanud, et lapsepõlves oleks lumi tundunud nii pehme ja õhuline nagu praegu. Naise silmad hakkasid vägisi kinni vajuma. Korraks ta tukastaski, kuid ehmus sealsamas virgeks, ajas end rutuga püsti ja kiirustas koju. Sardellid olid jäänud pliidile ja ta lootis, et vesi polnud veel päris ära keenud.

REEDE
Klubis oli umbsevõitu. Ulla närveeris pisut ja pühkis higiseks tõmbuvaid käsi vargsi vastu külgi kuivaks. See polnud muidugi mõistlik tegu, kuna kallile kangale võisid jääda plekid, aga samas oli piisavalt hämar ja Ulla lohutas end mõttega, et keegi nagunii ei näe.
Ta võttis tellitud joogi ja sättis end vaba laua taha istuma. Öö linnas oli hoopis teistsugune kui öö maal. Linnavalgustus maalis ümbruse maagiliseks, natuke nõiduslikukski, ning tekitas ähmase lootuse, et saatusel võib ka tema, Ulla, jaoks midagi varuks olla. Lumeväljade vahel jäi see leidmata, võib-olla ootab see teda hoopistükkis siin, tumepunaste seintega seltsimajas. Ulla ei teadnud, kas ta näeb piisavalt hea ja paljutõotav välja või mida selleks üldse vaja peaks minema, et temalgi hästi läheks. Kuid proovida ju võis. Millal siis veel?
Jook oli jahe ja kihisev. Ulla rüüpas ning seiras silmanurgast inimesi. See pidi olema populaarne koht. Ruumi keskel oli tilluke tantsuplats, mis oli muusika rütmis õõtsuvat rahvast pilgeni täis. Linnanoored olid hoopis teistsugused, vabamad ja muretumad. Liibuvad, enamasti tumedat tooni topikesed, heas toonuses kehad, kitsad teksad, pisut kulda või hõbedat, huvitavad aksessuaarid, julged juuksevärvi-lahendused, randmeid ehtimas igat võimalikku värvi helmed. Neid kandis peaaegu igaüks, isegi mehed. Tantsijad jõid palju ning enamasti valimatult, kallates endale käigu pealt värvilisi segusid kurku.
Ullal polnud kavatsust ennast nii purju juua. Ta sõrmitses hajameelselt oma peenikest kuldkäeketti, kingitust emalt koolilõpu puhul. See oli tema ainus ehe, kui välja jätta valged pärlkõrvarõngad, mida ta kunagi ei kandnud. Kett oli pisut lai ja Ulla kartis, et võib selle kogemata ära kaotada. Ta nakitses kinnituse lahti ja libistas ehte igaks juhuks rahakotti peitu. Nii oli igal juhul kindlam.
Aeg venis, keegi teda tantsima ei kutsunud. Ma vist ei sobi üldse konteksti, järeldas Ulla löödult, kuid taipas sealsamas, et tantsima palumist ei peagi vanamoelisel kombel ootama, vaid võib täitsa vabalt ise tantsupõrandale tammuma minna ja mitte keegi ei vaata imelikult. Õigupoolest polnudki võimalik aru saada, kes kellega tantsis – tüdrukud grupiti, mitu paari koos ja mõni lihtsalt iseendaga. Muusika kurdistas, pidulised lärmasid. Kõigil oli lõbus. Ullal mitte.
Ta tellis veel ühe joogi ja otsustas, et kui on sellele lõpu peale teinud, läheb minema.
„Mis sa, vanaema, siin nukrutsed?“ kõmatas mehehääl ta kohal.
Ulla tunnistas helesiniseid joobnud silmi, üleolevat naeratust ning pööras pilgu mujale. Mees oli ebameeldiv. Kõik temas oli vastukarva, alates turritavast siilisoengust kuni lääpas saabasteni välja. Selja taga kõõlus veel teinegi samasugune pundunud näoga oss, kes tõi kuuldavale madala mõnitava naeru. Vihapuna valgus üle Ulla näo ja sõrmed tõmbusid laua all tahtmatult rusikasse. Õnneks läksid mehepojad edasi. „Kobedamate tükkide juurde,“ nagu nad meelega valjuhäälselt teada andsid.
Ulla jättis joogi lauale ja sibas vetsu. Kas see ongi kõik, mis elul mulle pakkuda on? mõtles ta löödult ja silus kammiga aeglaselt läbi oma pruunide juuste. Mõnitusi? Saatus ei saa ju nii julm olla. Ta puudutas tillukest valget armi meelekohal. Ähmjas valguses polnud see peaaegu märgatavgi. Seejärel pöördus naise meelepaha tema enda vastu. Mis mul ometi arus oli, et ma siia, mõttetusse joomakohta, oma elu mõtet otsima tulin? Ta klõpsas ridiküli kinni ja kiirustas garderoobi jope järele.

PÜHAPÄEV
Kass vaatas tähelepanelikult läbi akna õue. Mandariinivärvi silmades helkis kõditav uudishimu. Oli see lumel keksiv närb varblaseraas, kes tema tähelepanu köitis? Simbale meeldis linde jälgida ja kuigi ta oli toakass, kes kunagi õues ei käinud, oli loom täis ilmselget veendumust, et ühel heal päeval saab ta kindlasti mõne sulelise kätte. Peab ainult kannatlik olema. Aknalaud oli tema lemmikkoht, kus ta pikki viive liikumatult istuda tavatses, ainus märk elevusest tasahilju liikuv sabaots.
Oleks minul tema enesekindlus, mõtles Ulla heldimuseseguse kadedusega.
Simba oli hea loom. Hea ja arukas. Tundis õhust, kui perenaise meeleoluga polnud kõige paremini ja püüdis naise tuju tõsta nagu oskas. Nurrutas ja hõõrus oma pehmet kasukat vastu Ulla sääri. Selline tähelepanu liigutas Ullat. Ta kallistas kassi ning oli tänulik.
Ulla istus ja jõi teed. Tassipõhja oli settinud mõrkjavõitu teepuru, mille kaneeline koostis meenutas natuke jõuluaegseid lõhnu.
Väljas valitses otsatu hallus, pühad ja kogu sellega seonduv elevus olid ammuilma läbi saanud. Taevas, maa, puudele varisenud lumi, kõik oli vaadeldav justkui läbi mingi tahmase halli filtri, mis ei kadunud enne kevade saabumist kuhugi.
Ulla silm riivas pliidil seisvat potti, mis levitas endast seniajani kerget kõrbelehka. Pott oli korralikult kannatada saanud – seestpoolt süsimustaks kõrbenud. Äpardus sardellidega oli keedunõu põhjalikult ära rikkunud. Õnn veel, et midagi põlema ei läinud. Kahju, hea nõu oli, mõtles Ulla. Peaks uue ostma, leidis ta, kuid unustas mõtte sealsamas.
Tegelikult oleks niiviisi vagusi istuda päris mõnus, taipas Ulla. Rahu ja vaikus, seda oli ta alati hinnanud, seda enam, et tööpäevi täitis üüratu lärm ja inimeste lakkamatu sagimine, mis koletul kombel väsitas. Kuid erinevalt Simbast läks tema õnnetunde tekkimiseks tarvis midagi sootuks enamat kui üks lumel keksiv märjasuline linnuhakatis.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar