horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Unenägude täideminek

Diana ei armastanud pühasid, eriti vihkas ta jõulusid. Kui palju kulutusi see aeg kaasa tõi!

Jõulupeo kostüümid Liisule ja Sassile, rahamaksmine lasteaia jõulukinkide jaoks ning siis veel toiduainete varumine rikkaliku pidulaua jaoks – puhas häving!
Nende väikese pere eelarve oli põhjalikult kaalutletud ning seetõttu hakkas Diana pühade tähistamiseks mõeldud raha säästma juba tükk aega enne nende saabumist. Juba kaks aastat elas naine range kokkuhoiurežiimi järgi.
Leinatagi polnud aega
Kaks aastat tagasi olid ta vanemad lennuõnnetuses hukkunud, kui  välismaale teaduskonverentsile lendasid. Nad olid mõlemad arstid ja peale haiglapraksise tegelesid ka teadustööga. Dianale tundus, et sellest kohutavast hetkest on möödunud terve ta elu.
Ta ei mäletanud, kuidas esimene nädal pärast katastroofi möödus, sest kõik toimus nagu udus: vanemate tuvastamine (kuigi tuvastada polnud seal midagi, kõike teostati DNA alusel), isa ja ema kolleegide ning sõprade kaastundeavaldused. Diana ei reageerinud millelegi, ta oli nagu kivi – isegi pisaraid polnud.
Neiu toibus alles siis ja hakkas veidigi toimuvast aru saama, kui kerkis üles küsimus Liisu ja Sassi lastekodusse paigutamisest. Lapsed olid tol ajal kolmeaastased ning lastekaitsetöötaja teatas rangelt, et nad kuuluvad  lastekodusse üleandmisele.
Alles siis Diana mõistis, et leinata ja end suure murega tappa pole tal aega – tuli vennake ja õde päästa. Tänu ta vanemate kliiniku peaarstile, kes kõik oma sidemed ja tutvused mängu pani, jäeti lapsed Dianale. Jumal tänatud, et ta oli siis juba täisealiseks saanud ja omas seaduslikku õigust nende eestkostjaks saamiseks.
Sellest ajast on möödunud kaks aastat, kuid iga nädal külastavad neid sotsiaalkomisjoni ranged tädid, et kõike kontrollida. Vaadata, kuidas korteris korda hoitakse, kuidas lapsed riides on, milliste mänguasjadega mängivad, mida söövad ning heidavad pilgu külmkappi ja pliidil seisvatesse pottidesse. Ja peavad iga kord lahkuma rahulolematute ja pettunud nägudega, et pole mingeid rikkumisi tuvastada suutnud. Diana elu on aga nende kolme aastaga nii oluliselt muutunud, et talle tundub, nagu oleks temast täiesti teistsugune ini­mene saanud.
Neil oli õnnelik perekond – armastavad ja kõikemõistvad vanemad ning nende ilus ja tark tütar. See oli ema idee talle Diana nimeks panna – Walesi printsessi auks. Kui vanemad olid kaotanud igasuguse lootuse teist last saada, sündisid kaksikud: vend Aleksander ja õde Liisa. Diana oli siis juba viieteistkümne aastane.
Kolme aasta pärast juhtus aga see kohutav õnnetus. Diana õppis sel ajal ülikoolis ajakirjandusteaduskonna esimesel kursusel. Ta jättis ülikooli pooleli, jätkas õpinguid avatud ülikoolis ja hakkas kodulähedases supermarketis klienditeenindajana tööle.
Kui õde ja vend uinusid, teenis ta lisa majahoidjana. Maksti küll vähe, kuid ka see pisku oli nende tagasihoidlikule eelarvele väikeseks täienduseks. Lapsed käisid lasteaias ja elu näis rahulikus rööpas kulgevat – õnnetu, kuid joonde seatud.
Loomulikult puudus Dianal igasugune isiklik elu. Õhtuseks väljaskäimiseks polnud tal ei aega ega raha. Ülikooli päevases osakonnas õppides oli tal palju austajaid olnud. Diana oli kaunis, pikkade heledate juuste ja erakordset rohelist tooni silmadega neiu. Nii mõnigi kursusevend oli temasse kõrvuni armunud, kuid nad tundusid talle kõik kergemeelsete, väga noorte ja rumalatena.
Tragöödiajärgse kahe aasta jooksul tuli tal läbida väga raske (nii moraalses kui füüsilises mõttes) teekond ning ta muutus oma eakaaslastest vanemaks ja küpsemaks. Sõbrannasid tal samuti polnud, sest sõprus nõuab aega, mida Dianal katastroofiliselt vähe oli.

Kummaline unenägu
Nii ta elaski, nagu raudrüüsse aheldatud ja pidevalt võitlustandril rassiv rüütel, kellel polnud aega puhkusele mõelda. Diana oli aga noor neiu ning loomupärane rõõmsameelsus ja noortele omane kalduvus unistamisele murdsid isegi raskest raudrüüst läbi ning häirisid ta und.
Ta nägi aeg-ajalt üht ja sama und. Diana oleks nagu mingi mehega, kes tal tugevalt ja samas õrnalt käest kinni hoidis, mööda õitsvat aasa kõndinud ja... kõik. Sellega unenägu piirduski.
Mehe nägu (see oli täiskasvanud mees, mitte noormees) ta ei näinud. Aga seal oli selline rahu, selline kõikehõlmav õnnetunne, selline helisev rõõm, et pärast ärkamist viibis ta terve päeva selle une mõju all.
Veidi hajevil õnnelik naeratus ei lahkunud kogu päeva ta näolt ja kui kedagi läheduses ei viibinud, siis ta laulis tasakesi. Uni ei kordunud tihti, ta oli seda kahe aasta jooksul ilmselt kolm või neli korda näinud.
Diana oli aga kindlalt veendunud, et kõik, mida ta selles imelises unes nägi, saab kunagi tõeks. Tema ellu tuleb nii õitsev suvine aas kui ka armastatud mees. Kust selline veendumus pärines, seda  ta endale seletada ei osanud.

Ootamatu äritehing
Ta tavapärane igapäevaelu aga jätkus. Oli detsembri keskpaik ja ta järjekordne vahetus supermarketis oli lõppenud. Diana oli teel koju, kui tema poole pöördus tundmatu naine. Ta oli erakordselt kaunis, seljas valge naaritsakasukas, kõrvades ja sõrmedes sädelesid briljandid.
„Palun, aidake mind,“ ütles tundmatu anuvalt. „Me lahutame mehega, kuid ta saadab pidevalt oma turvamehi mind jälitama, tahan aga ilma tema teadmata ema juurde sõita.“
„Millega ma teid sellisel juhul aidata saan?“ küsis Diana segaduses olles.
„Oleme teiega peaaegu ühte kasvu ja kehaehituselt sarnased. Te panete selga minu kasuka ja mina teie jope. Väljute kauplusest ja nad järgnevad teile. Kui nad pettuse avastavad, olen juba kaugel. Siin on mu visiitkaart, helistage mulle hiljem ja me vahetame riided.“
Diana vaatas neiut kahtlustavalt, tal polnud tahtmist võõraste inimeste vahekordade klaarimisse sekkuda.
„Ma maksan teile,“ ütles neiu ja ulatas Dianale sajaeurose rahatähe.
Sellega oli kõik otsustatud. See summa oli suurem kui ta palk majahoidjana ja aitas lahendada nii mõnedki jõulueelsed rahaprobleemid. Nad vahetasid riided ja Diana väljus kauplusest. Ta oli just ülekäigurajani jõudnud, kui mingid mehed tal käe alt kinni haarasid ja kiiresti nende juures peatunud autosse toppisid.

Mis toimus tegelikult?
Aleks istus oma büroos ja trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati. Töö ei sujunud, teda tegi närviliseks eelseisev jutuajamine Liinaga. Turvamehed oleksid pidanud ta juba ammu kohale toimetama. Liina oli ta abikaasa, kellega mees juba pool aastat lahutamisega seotud õigusvaidlusi pidas.
Lapsi neil polnud ja kogu abielulahutuse menetlus oleks võinud märksa kiiremini sujuda, kuid asi oli, nagu alati, rahas. Liina nõudis poolt tema valduses olevatest aktsiatest ning boonusena ka nende uhket maja, rääkimata naise kasukatest, ehetest ja autost.
Aleks püüdis naisele selgitada, et ta pole Rockefeller ja Liina pole Rockefelleri abikaasa, et lahutuse puhul müstilisi summasid nõuda.
Neil pole lapsi, talle kuuluva äriimpeeriumi oli Aleks juba enne Liinaga abiellumist oma kätega üles ehitanud, kaasa arvatud mereäärse maja. Seega polnud naisel õigust kõigele sellele pretendeerida. Mees kavatses talle jätta nende kolmetoalise linnakorteri, auto ja korraliku igakuise toetuse. Kõike seda püüdis ta naisele korduvalt selgitada, kuid tal ei õnnestunud kunagi nende jutuajamisi lõpuni viia. Liina ei vastanud ta kõnedele, jooksis lihtsalt minema, meest ära kuulamata.

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar