horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Unes või ilmsi

On kohtumisi, mis muudavad kogu elu... Isegi kui pärast pole päris kindel, kas see kõik ikka täpselt niimoodi oli.

Suvi oli lõppeks kätte jõudnud, kuigi mõnel päeval tuli tahtmine vatijopet kanda. Kord kuumas kõrvetav päike ja järgmisel päeval sadas nagu oavarrest. Kogu maailm näis hall ja sompus. Niisamuti oli sellel aastal ka kevad pikalt tulemise vaevas. Kollased lumesäilmed turritasid alles mai algupooles ­autoparklate servades. Esimesed kevadlilled pistsid oma pea lume seest välja ning külmusid, sest öökülm näitas oma väge veel maiski.
„Pagan, kui nii edasi läheb, võtan ma oma seitse asja ja lasen kodumaalt varvast! Oota seda suve nagu hingeõnnistust ja siis jääb ta meile ka veel vaevu kaheks kuuks, kui sedagi. Mind on siiani tagasi hoidnud suvisesse troopilisse kliimasse reisimine üksnes see, et ma ei talu päikest. Mu hele nahk on pigmendivaene, kõrbeb kohe ära, muutes mind põrsaroosaks. Peale seda koorub nahk maha ja ma olen taas valge. Albiinode kiiks.“
Leen, valgetverd soojalembeline õbluke noor naine, kes kartis hirmsasti külma ja talvekuid, ei suutnud ilma jopeta väljas käia ka siis, kui termomeeter näitas alla kahekümne soojapügala. Enda üle nalja teha ta mõistis. Irvitajatele oli tal kohe vastulause olemas, eriti neile, kes tema suunas näppu viibutama kippusid.
„Okei-okei, las ma olla valget verd ja vähe lollakas, aga sina oled tõmmut verd ja puhta tola,“ sähvas ta ükskord ühele slaavi verd mehele, kes talle ligi tikkus. Leen lihtsalt ei salli nilbeid mehi, kes suuga teevad suure linna, käega ei kärbse­pesagi.

Mees väljasurnud tõust?
Malbe tuuleiil üha rebis Leenu päiksekollase sitsiriidest minikleidi siilu, kui naine rannapingil kampsuni õlgadelt eemaldas ja paljajalu mere suunas liikuma hakkas. Leen tajus, et keegi jälgib teda, kuigi rahvast oli rannas murdu ja siiani polnud ta ka üksinda mereääres käies hirmuenergiaga sinasõprust tundnud. Aga täna oli teisiti.
Tahaks nii vette minna, aga ujumisriided jäid kahjuks koju ja pesuväel ei raatsi minna, liiga hinnaline pesu veresoolasele veele allumiseks, nentis Leen.
„Hei, kas te saaksite mu esemetel silma peal hoida? Ma silkaks korra vette, väikeseks jahutuseks, ja olen kohe tagasi. Siis olen nõus teie asjadel silma peal hoidma. Näen, et teil on ujumisplaanid. Või ma eksin?“ Viisakas, keskeale lähenev atleetliku kehaehitsega noormees, kes Leenu silmas, ei kaotanud lootust naisega tutvuse teha. Algus oligi juba tehtud.
„Hm, paistab arukas mees olevat. Aga kas ....“ mõtiskles Leen.
„Ma läksin, olen kohe tagasi!“ Noormees ei jäänud naise vastust ootamagi, juba jooksis ta valgete tallaaluste välkudes merevette.
„Hm, paistab ka viisakas mees olevat. See on minu jaoks väga oluline, sest viisakaid mehi otsi kasvõi tikutulega, isegi siis ei õnnestu leida. Nad oleks nagu maapealt otsa saanud. Nagu dinosaurused, kes olevat kunagi olemas olnud, kui olid. Ega siin ei saa enam millegi ega kellegi peale kindel olla. Kogu maailm on muutuses. Kogu inimkond on hullumas, sest vandenõuteooriad, mida massiliselt sotsiaalmeedia platvormidel liikvel on, võtavad üha suuremaid mõõtmeid ja inimkond lihtsalt muretseb ennast hulluks. Usaldus on kadumas, ka usk, eelkõige iseendasse. Ah, jälle ma oma mõtetega, kipun ka juba üle mõtlema.“

Liivakella-kehaga naine
Leen võttis kampsuni ja sättis selle rannaliivale, otse võõra mehe esemete kõrvale, sest ta ju lubas, mis sest, et vaid mõtteis, noormehe asjadel pilku peal hoida.
„Noooh, käidud," võdistas noormees õlgu, nagu oleks tal külm. Ta võttis saunalina ning hakkas  keha sensuaalsete liigutustega kuivaks hõõruma.
Leen põrnitses võõrast ega osanud midagi kosta. Tõsi küll, mees erutas teda, mis naist ennastki üllatas, sest tagasihoidliku naisena ei julgenud ta tavaliselt isegi vaadata temperamentsete tüüpide poole. Eriti veel siis kui asi erootika valdkonda hõlmas. Jah, süütu Leen hoidis ennast selle ainuõige tarvis. Vähemalt nii ta lootis.
„Vutt-vutt, mine silka vette, ära lase ennast mitu korda paluda,“ tegi võõras Leenule silma.
Naine jahmatas, aga  mingi imeline jõud eemaldas tal riided seljast ning juba nägigi ta ennast alasti vette jooksmas.
„Vau, on ikka mõnele naisele keha antud, nagu liivakell,“ jäi noormees lausa ammulisui päikessesse ja merevette kaduvat keha piidlema.
„Gaius,“ ulatas noormees neiule käe, kui viimane ennast kampsunile istuma sättis.
„Leen,“ jäi ka neiu napisõnaliseks.

Tervitusi teisest ilmast
„Oled sa kohalik?“ Gaius tõesti tundis neiu vastu huvi ja mitte üksnes erutava figuuri pärast. Eemalt naist tulemas nähes tabas noormees mingi sõnulseletamatu tunne, mille kohta tahaks ta öelda äratundmisrõõm, aga veel ei ütle, sest ammu teatud tõde on see, et välimus võib olla petlik.
„Jep, olen kohalik. Aga sina?“ Leen otsustas ka sinatada, nagu noormees teinud oli. Pealegi alati peale tutvumist läkski ta sina peale üle.
„Olen kapten valgelt laevalt. Laev randub sadamas ja pootsman magab seal peatäit välja. Tulin vaatama kuidas kohalikud pruudid suvitavad ja võta näpust ..“ võttis Gaius demonstratiivselt oma näpust ja mudis seda.
„Ehee, võtan näpust ja võtad käe?“ Leen ei olnud suupeale kukkunud.
„Umbes täpselt jah,“ muheles Gaius, kes väitis ennast sünni poolest pärnakas olevat.  Vanavanemad elavad siiani suvepealinnas, rääkis ta.
„Kas ma tohin sind õhtusöögile paluda?“ Gaius vaatas kella ja korraga hakkas tal väga kiire. Ta pakkis ujumisriided ja asutas ennast minekule, poetades vastust saamata Leeni pihku visiitkaardi.
„Tervitusi teisest ilmast. Sinu Gaius Valgre,“ jäid neiut koduteel saatma tervitussõnad visiitkaardilt.

Lõputu ootamine
Möödusid nädalad, kuud, aastakümned. Vananev blond naine, rätik meretuulte trotsimiseks ümber pea seatud, kõnnib aastaid rannas, oodates valget laeva ja Gaiust.
Gaius Valgret. Valget laeva ei ole. Gaiust ei tule.
On vaid Kuursaal, Raimond Valgre skulptuur ja meloodiad, mis aastaringselt mööduja kõrvu ja hinge paitavad.
On vaid unistus Gaiusest, kellest pole keegi midagi kuulnud. Kas üldse Leengi? Aga kõrvus kumiseb viis laulule „Peagi saabun tagasi su juurde...“

Margit Peterson

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
nikos 29.09.2022 23:33
Silvi Vrait - Reisin