horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Unine õnn

Mis saab päevast, mille hommikul tabab ärkajat seletamatu õnnetunne? Kas tõesti ei riku ükski asi seda ära?

Hommikune õnn mattis Katariina enda alla ja oli rohkem olemas kui reaalsus ise. Kogu tuba helkis päikesepaistes. Ärkaja puhkes valguslaike imetledes tasa naerma, ise oma häälest kohkudest, sest üksi lõkerdamine tundus talle olevat peaaegu sama patune lõbu nagu üksi purjutamine. Sellegipoolest turtsatas Katariina uuesti naerma, sest tuvide varahommikune armukirg kuulutas kevadet, nagu ka päikesekiired, mis puudutasid magavat linna erilise helgiga.
Ja ometi ei teadnud naine vastust, miks küll säras just täna igalt raamatult ja maalilt vastu kirgas ootuserõõm? Nii ebamaise õnnetundega ärkas ta haruharva, selle argielule vastukäiva ja põhjendamatu lootusega, et midagi üllatavalt head on just täna juhtumas ja elu tungib peale nagu tuuleiil. Tänane unine rõõm oli justkui nähtamatu kirjatuvi, kes Katariina peas pesa teinud. Hommikusel masendusel oli ju kahjuks alati täpselt sõnastatav põhjus. Viimasel ajal oli selleks sõnaks „remont“. Kogu nädala oli ülakorrusel aina puuritud. Pidev mürin pani pea valutama ja tekitas painava hirmu, et üheksakorruseline paneelmaja kukub Katariinale varsti pähe.

Hea tunne kui viimne leivaraas
Sel pühapäevasel hommikutunnil oli kuulda aga ainult linnulaulu, mis kõlas tundmatu aedniku poolt akna alla istutatud kirsipuult. Stagnaajal, kui need paneelmajad ehitati, oli puuvitsa maasse torkamine juba iseenesest mäss kogu elu plaanipärasuse vastu. Tänaseks varjas kunagine vitsaraag peaaegu kogu köögiakna ja saabuv õiteküllus koos üha rõõmsameelsema linnulauluga olnuks juba iseenesest õndsus, kuigi mitte mingi mõistlik põhjus, et kogu tuba äkki ootusrikkalt särama lööks.
Katariina kangestus, et mitte õnnetunnet eemale peletada, sest see hetk oli nagu viimane leivaraasuke, mida tuli hästi hoolikalt peos hoida, et ükski tera maha ei pudeneks. Ta püüdis seejuures meeleheitlikult meenutada viimast unejuppi, sest salapärane rõõmupuhang oli ilmselt kandunud ööst hommikusse unenäost, mis oli ärgates täielikult haihtunud. Ta ei julgenud end liigutada, sest lootis ikka veel ajusopist üles leida unustusse lipsanud unenägu, seda tänast õnnetoojat.
Muid põhjusi õnneks ju polnud. Igatahes mitte maiseid, sest kirsipuu veel ei õitsenud, ta maale osteti kriisiajal üpris kitsilt ja rahakotis olid alles vaid mõned kuldkollased sendid, sekka pisikesi pronksivärvilisi. Nende ülelugemise oli lükanud hommikusse, et mitte und peletada. Aga poodi minnes tuli juba väga täpselt teada, kas selle raha eest on võimalik osta pakk piima, kõige odavamat saia ja mune või... Või tumedat šokolaadi, mis pidi raudkindlalt õnnetunde tagama.
Või tuleks osta hoopis uusi värve, sest õnnelik oli ta nüüd niigi? Oli küll karta, et värvid neelavad kõik kogutud sendid. Ja äkki jääb puudugi...
Viimane kahtlus sundis Katariinat ruttu voodist hüppama.

Vaesuse lõhn ja parfüümid
Talle meeldis trammiga läbi magava Tallinna rännata. Parim marsruut oli Kadriorust Koplisse. Rikkusest vaesusse või ka vastupidi. Tramm iseenesest demonstreeris juba kõiki variante, sest algpeatuses tukkus sageli mõni kodutu, keda kaastundlik juht ei raatsinud sõidukist välja kihutada. Vaesuselõhnaga segunes peagi välismaiste lõhnaõlide aroome, sest turistid eelistasid presidendilossi imetlema sõita samuti trammiga. Nii said kokku kaks täiesti erinevat maailma...
Katariina puhkes külma duši all uuesti naerma ja imestas taas oma häält kuuldes, sest naer kõlas täna tõesti kuidagi eriti heledalt ja rõõmsalt. Kas ta püüdis ehk naerulõkerdamisega oma sendilugemisi õigustada? Väga võimalik. Aga mis sellest? Tal oli alles lootus uutele värvidele ja šokolaadile. Ja lisaks sellele ootas teda täna ees täiesti tasuta lõbusõit Tallinna trammide ja bussidega, sest nii ülemeelikult ulakat ärkamist ei kavatsenud ta küll ülakorruse puurijate väljakannatamisele ja tellitud portreele pühendada, kuigi näopilt säästnuks sentide lugemisest. Või ka mitte? Tellijaid ei võinud kunagi ette teada. Kui pilt käes, ununes mõnel maksmine sootuks.
Võis lasta end ühissõidukil viia näiteks lennu- või rongijaama, kus inimesi oli nii põnev jälgida ja ootajatest salamisi visandeid teha, sest oodates olid inimesed alati kuidagi avatumad, justkui oleksid unustanud näole ükskõiksuse eesriide ette tõmmata. Nad ootasid, ootasid ja ilme avanes nagu lilleõis.

Hommikune helistaja
Kata oli juba end kuivatamas, kui mobiil alustas helisemist, pikalt ja visalt. Helistajal pidi ikka tõesti midagi tähtsat teatada olema. Kas äkki tütar? On midagi juhtunud? Katariina käed hakkasid värisema, ta tõmbas käteräti ümber ja leidis helina järgi aparaadi.
Õnneks mitte Margit, hoopis tundmatu meeshääl pahandas vildakas eesti keeles, et ta oli sunnitud Katariinale numbri saamiseks ülearu vaeva nägema.
„Miks teie oma telefoni varjama nagu mingi kurjategija?“ kurjustas hääl ülemuslikult. „Mina igasugustes liitudes ja galeriides püüdma teie telefoni saama... Kas teie tõesti ennast nii tähtsaks pidama, et üldse mitte enam lihtinimestega rääkima? Isegi Madonnaga on lihtsam ühendust saada... Kuidas ma teie mobiilinumbri lõpuks sain, see on lausa imelugu. Miks te end peidate?“
„Mina... Ma...,“ piiksatas ehmunud Katariina külmast lõdisedes ja hakkas endalegi ootamatult taas heledalt naerma, sest see oli tõesti igati ülemeelik ja üllatav hommik.
Kunstniku naer üllatas helistajat samavõrd kui naerjat ennast. Mehe sõjakas toon mahenes leebemaks: „Ma saan aru, et teile see kõik nalja tegema... Teie maalid tõesti väga, aga mina... ma organiseerin. Olen Müncheni galerii omanik... Mul on tõesti äärmiselt tähtis põhjus teiega kohtumist paluda... Tahaksin korraldada teie näitust... Oleksin viie minutiga kohal ja kõik oleks lahendatud, kui annaksite mulle oma aadressi...“
„Ei, ei, mitte mingil juhul!“ kiljatas Katariina ja sai tagasi otsustusvõime. See veel puuduks, et mingi hull välismaalane ilmuks tema laokil ja värviplekke täis korterisse. „Ma olen tunni aja pärast kesklinnas, Raekoja platsil, kohvikus ... Kui te suutsite nii kaua oodata, siis suudate veel tunni. Ja loodan, et te mind kellegagi segi ei aja, sest siis peate oma otsinguid uuesti alustama... Kuidas te mind ära kavatsete tunda? Mul on seljas, ah, ma ei teagi veel, mis just...“
„Teil on veider huumorimeel,“ poetas mees kõhklevalt. „Kuidas ma saaksin teid segi ajada? Teie maalid ja fotod on üleval internetis, olen neid näinud kunstigaleriides...“

Fortuuna boonus
Tänane unine õnn pidi olema midagi hästi argist ja tavalist, lähendama teda naabritele Kadrioru oravatele. Tal oli olnud kindel kavatsus väljuda ringist, kus luges ainult edu ja raha, aga nüüd? Ta ei tahtnud oma ellu enam mingeid muutusi ega suure õnne lootusi.
Ei, ei, ainult mitte ülearu loota.
Katariina piirdus minimaalse kosmeetikaga, sest muu meigivärgi leidmiseks kulunuks mitte tund, vaid paar. Välismaalastele oli alati kõige tähtsam puhtus. Niisiis uhiuus pluus ja helevalge mantel oli ka just puhastusest toodud. Hetkeks Katariina kõhkles, kas ikka panna selga midagi nii heledat, sest varakevadine torm hakkas saabuvas päevasäras alles pikkamööda vaibuma. Lapsena oli Kata armastanud suure tuulega mere ääres ringi joosta ja lasta end nähtamatul jõul tagant lükata. Nüüd eelistas ta rahulikumaid ilmu, et säästa kurku, nina, hambaid... Tormiga hakkasid need kõik ilmtingimata korraga valutama, ikka tilkus ninast mõni üllatuspiisk just siis, kui olnuks vaja eriti väärikalt esineda.
Ja ometi tippis ta nüüd peenutsevalt ja pigistavate uute kingadega bussipeatuse poole, vahtides pingsalt maha, et mitte loiku astuda ja nii kogu ehtimisvaev paugupealt mõttetuks muuta.
Viru tänaval hiilgas talle ühest loigust midagi vastu. Kas tõesti – õnnesent!? Kes teadnuks paremini kui Katariina vanaema, et mündi leidmine tõotab õnne, eriti kui kiri allpool. Vanaemale mõeldes korjas Kata alati kõik sendid üles, kuigi mõne teooria järgi ei tohtinud valesti lebavat senti mingil juhul puudutada, sest see toovat hoopis õnnetust! Vanaema ei saanud aga Katale ühegi väite õigsust kinnitada, sest teda polnud ammu enam.
Hetkeks Katariina kõhkles, sest mantel oli pikk, loik sügav ja kõrgetel kontstel oli ühtviisi keerukas nii kummarduda kui ka kükitada, et münti veest õngitseda. Pealegi polnud läbi porivee aru saada, kas sent kuulutab õnne või õnnetust... Ta oli juba möödumas, aga vaatas siis vilksti kahele poole. Nii varasel pühapäevahommikul oli kesklinn peaaegu inimtühi. Ta kummardus, tegi mantlisaba märjaks, kõikus, oli peaaegu tasakaalu kaotamas, aga haaras õnnesendi otsustavalt pihku ja ajas end siis võidukalt püsti. Ja märkas alles siis, et hele mantliserv oli lootusetult porine.
Oli see sent nüüd siis õnn või õnnetus? Kas minna tagasi koju koos oma õnnesendiga? Või üllatada Müncheni galeriiomanikku boheemlikult kasimatuna? Katariina kõhkles, tammus jalalt-jalale ja otsustas vapralt edasi astuda. Lõppude lõpuks ei tahetud ju näitusele panna tema mantlit, vaid ta maale. Ja pealegi? Õnn nõudvat ohvreid. Tema oli ohverdanud oma lemmikmantli. Ehk võttis Fortuna seda boonusena arvesse.

Reet Kudu

0 kommentaari Lisa kommentaar