horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Unistus, mille täitumine lasi end kaua oodata

„Emotsioon, mida õlivärvidega maalimine mulle annab, on võrreldav unenäos lendamisega,” tunnistab kahe aasta jooksul neli kunstiraamatut loonud Ruth Karjahärm.

Öeldakse, et unistada tasub alati suurelt ja kui juba julgeda unistada, leiab elu võimalused sind aidata.
Muusikaõpetaja Ruth Karjahärm unistas kunstist. Vaatas väikese tüdrukuna kauneid maale oma vanatädide seintel ja Viiralti raamatuis ning tundis ka ise seletamatut igatsust luua midagi, mida teised vaadata tahaksid.
Aga läks teisiti. Juba lasteaias musikaalsusega silma paistnud tüdruk suunati muusika teele ja pärast 16 aastat kestnud õppimist erinevates muusikakoolides sai temast klaveriõpetaja. Tema loominguks said lapsed ja noored, kelle muusikaõpinguid ta kujundas.
Aga maalid ja Viiralt ei läinud meeltest. Kunstnike elulood pakkusid samuti huvi ning kuskil sügaval südamepõhjas elas edasi soov ka ise kunsti teha.

Pilvedelt maa peale
Realiseerumise märke unistus ei ilmutanud: „Keskkooli lõpetades oli mul valida kahe edasiõppimise võimaluse vahel: ajakirjandus või muusika. Korraks tuli silme ette ka Viiralti album, korraks käis peast läbi mõte, et võiks ju proovida... Aga need kõlakad, kui raske on ERKIsse pääseda isegi neil, kes kunstikoolides käinud on, tõid mu pilvedelt tagasi maa peale.
Ma ei ole kunagi kunsti õppinud, ei oska õigesti inimkeha joonistada, ei tea midagi proportsioonidest, värvidest, valgusest-varjust. Aga tahan seda siiski proovida, nii nagu mina tunnen, nii nagu see mulle rõõmu pakub,” meenutab Ruth Karjahärm.
„Nelikümmend viis aastat tagasi maalisin keldrist leitud vineeri- ja papitükkidele, musta ahjuvärvi ja valge hambapastaga. Pasta kivistus krobeliseks ja seda sai ka punase tindiga toonida. Maalisin nägusid ja ilmeid, fantaasiatööd purskasid punast ja musta. Koos väikeste, must-valgete joonistustega, sai pilte kokku nii paarikümne ringis. Siis saabus, nagu muusikud ütlevad, Beethoveni pikk paus, mis kestis nelikümmend aastat.
Viis aastat tagasi tõmbas mind jälle värvide poole. Seekord otsustasin asja tõsiselt võtta ja leidsin kursuse, kus lubati õlivärvidega maalima õpetada. Kui ma lillemaali kahepäevastele kursustele läksin, viimasena, n-ö varumolberti taha, ei osanud ma arvata, et järgmise kolme kuuga maalin kolmkümmend pilti. Ja paari aastaga üle saja maali.
Aastal 2012 näidati mu töid Tallinna Kunstihoone Galeriis ja Kastellaanimaja Galeriis. Ju siis oli see kahepäevane lillemaali kursus väga väärt koolitus!” räägib oma tee leidnud kunstnik.

Ootamatu elupööre
Viimased aastad on muutnud reaalsuseks Ruth Karjahärmi loodud kauni maailma – Leekmäe Rebase kodu ja seiklused. Kolm raamatut „Leekmäe Rebase” ettevõtmisi ja nende raamatute kõrval sündinud veidi müstiline kunstiraamat „Olen õnnetus suhtes nii õnnelik” on täiesti uus tase.
„Leekmäe Rebane ootas mind ammu, ainult ma ei teadnud seda...” meenutab autor. „Juba aastaid müüb Keskturul oma aia kaupa Rebase talu peremees. Ostan tema käest õunu. Kui peremehel aega on, räägib ta heameelega õunte hingeelust. Sealt, turuleti tagant, saigi Rebane mu kätte. Aga see on veidi pikem jutt. Kolm aastat tagasi otsustasin, aitab, olen nelikümmend aastat töötanud, olen läbipõlenud klaveriõpetaja!
Siis soovisingi edaspidi tegeleda millegagi, mis kardinaalselt erineb minu varasemast tööst: mis on samas siiski huvitav, mis pakub loomisvõimalusi, kus saan rakendada oma andeid ja kõige tähtsam – ma käsutan ise oma aega! Mis see olla võiks, ei kujutanud ma üldse ette. Aeg veeres. Ja see juhtus, kui ma seda oodata ei osanud.
2013. aasta kevadel hakkas Leekmäe Rebane mulle pinda käima ja kuklasse hingama. Kui ta veel kõrva sosistas, maad ja ilmad kokku lubas, siis pidin ma järele andma ja omalt poolt talle lubama, et kirjutan temast raamatu. Kirjutasingi. Esimese raamatu kirjutasin ühe hooga. Ta lihtsalt voolas minust välja: Leekmäe Rebane, varipuugid, udukogud, Häbelik ja Korralik, mered ja metsad. Kui see oli tehtud, siis algas töö: lugesin teksti kümneid, võib-olla sadu kordi (algaja asi), parandasin, puhastasin, kirjutasin juurde, kustutasin. Nii kaua, kuni järele jäi tekst, millega lõpuks rahul olin. Teise raamatuga läks veidi libedamalt, sest rebased ja need teised elasid juba oma elu. Rebase teine raamat ongi rohkem selle lahtikirjutamine, mis esimeses ähmaseks jäi. Eks udukogud ja nende tegemised olid ju esialgu varjutatud saladuslooriga: teises raamatus kistakse nad alasti.
Kolmandas raamatus juhtub rohkem kui kahes eelmises kokku. Igaühe jaoks on seal midagi. Kuidas aga keegi asjadest aru saab, see on omaette teema. Ja triloogia lõpeb nagu taevatähtedes kirjas.
„Olen õnnetus suhtes nii õnnelik“ on nii pildis kui sõnas väga lähedalt seotud „Leekmäe Rebase“ kolmanda raamatuga. Kes loeb, leiab ise need seosed - nii ei lähe kaotsi otsimise rõõm ja leidmise õnn. Ja nagu Rebase kolmandaga, nii ka „õnnetuses“ on kõigil vaba valik, kuidas sellesse suhtuda. Peaasi on „õnnetust“ mitte liiga tõsiselt võtta. Samas – midagi peab ka varju jääma, iga mõte ei saa olla liiga üheselt võetav.
Rebaseraamatutega oli nii, et kohe alguses teadsin, et pildid raamatusse teen ma ise, sest kogu asja mõte oligi just piltides. Küsimus oli vaid selles: kuidas? Ma ei oska ju! Üks asi on õlivärvidega maalida, oma lõbuks, raamatu illustreerimine on hoopis karmim muusika. Ahastusest kasvas aga välja suurepärane idee: „Teen seda, mida oskan! Teen nii, nagu oskan! Midagi ei saa valesti minna!“ Kõigepealt taust. Kindlasti värviline. Teised värvid tulid tekstist. Siis algas värvide klapitamine või vastandamine. Ja lõpuks – mõni kriips sinna, joon teise kohta, punktiir maa ja mere vahele. Lihtne, on ju. Peaasi, et poleks mitte joonlaua järgi tõmmatud, vaid veidi korratult juhuslik, natuke kõver, nii on hoopis lõbusam.”
Kuhu tee ja unistused Ruth Karjahärmi ja tema imelise rebasepere edasi viivad, ei tea praegu veel keegi.

Anne-Mari Alver

 

0 kommentaari Lisa kommentaar