horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Uuesti nullist alustamine on tabu?

Ma ei ütle, et eesmärgid oleksid halvad, lihtsalt vahel me võime end neisse ära unustada.

Juba lapsepõlvest peale korrutatakse meile, et me peame olema tublid, targad ja püüdlikud. Vanasti ehk oli asi rahulikum, aga nüüd on lasteaias juba arenguvestlused, kus vaadatakse, kuidas laps kogu maailmaga hakkama saab. Kas ta on ikka piisavalt edasipüüdlik ja teab, mida ta elult tahab.
Mulle on jäänud küll mulje, et kui sa juba siis ei tea, kes sinust saab, siis oled rongist lootuselt maha jäänud. Ja see on nii kurb, lausa hirmutav.
Aga kõige hullemaks läheb olukord täiskasvanuna. Kui sa 25-aastaselt juba eduka ettevõtte omanik ei ole, siis kes sa üldse oled? Olgu –isegi kui sa veel ei ole, aga vähemalt peab sul olema idee olemas, kuidas selleks saada.
Ja selle kõrvalt on massipsühhoosiks muutunud ka investeerimine – käib võistlus selle üle, kes suudab rohkem palgast raha kõrvale panna. Kas sa ikka kuulud 50/50 gruppi, et pool palgast tuleb aktsiatesse, krüptosse või kuhu iganes paigutada. Ja mis palgast? Tegelikult oleks veel parem, kui sul oleks passiivne sissetulek, et palgatööl üldse käima ei peaks. Ideaalis peaksid sa kuskil palmi all päikest võtma ja raha tiksub niigi juba.

Aga kui ma ei ole selline?
Muidugi teevad edukad inimesed mind õnnelikuks, sest nad teavad juba 20-aastaselt, kuhu nad teel on. Kuid kõik ei ole sellised – mõned avastavad oma reaalse sihi hoopis palju hiljem. Mina ise olen näiteks 32-aastane naine, kes hiljuti tegi elus kannapöörde ja tuli kindlalt palgatöölt ära, et hoopis teises valdkonnas vabakutseliseks hakata. Ainult selle vahega, et selle otsuse tõttu jäin ma palju vaesemaks, aga ometi olen ma palju õnnelikum. Mitmed inimesed on minult uurinud, aga kui see kõik ei tasu end ära ja ma ei saa kunagi seda töökohta, mida ma tahan? Sest inimesed on harjunud, et alati peab mingi plaan B olema, midagi, mis kindla sissetuleku tagab ka siis, kui asjad ei lähe plaanitult. Edu peab tulema ju kiiresti, sest keegi ei taha oodata. Aga kui mina tahan? Kui minu jaoks on edu juba see, et ma julgesin riski võtta? Ja kuigi ma olen algaja, siis ma tahan endale selle võimaluse anda? Ka proovimine ja läbikukkumine on minu jaoks parem kui loobumine.
Muidugi on hirm. Uued asjad on alati hirmutavad – eriti kui tavaliselt 32-aastased inimesed sammuvad aga kõrgemate positsioonide poole, mitte ei alusta täiesti nullist nagu mina. Samas olen ma kindel, et minust ei saa kunagi seda investeerijat ja suurt rahakogujat, sest mind lihtsalt ei huvita see. Jah, kindlasti see oleks hea oskus, aga kui ma tahan lihtsalt elada ja nautida seda, kes ma praegu olen. Kas see on üldse võimalik? Või peab alati kuhugi teel olema? Sest muidu sa ei ole piisavalt palju saavutanud?

Sotsiaalmeedia võlu ja valu
Tänapäeva sotsiaalmeedia maailmas jagavad kõik oma suuri saavutusi ja edulugusid. Kes ostis maja, kes sai ametikõrgendust, kes lõi oma firma jne. Ühtpidi see ongi kõik väga kaunis, teistpidi aga... Mida nooremana sa seda kõike teed, seda ihaldusväärsem on su profiil – edukas, julge, teab, mida  tahab. Kui keegi paneks samal ajal pildi, et teate, ma tõusin täna voodist püsti, siis vaadatakse seda hoopis imelikult. Aga kui just see ongi tema edusamm, sest ta on pikalt maadelnud depressiooni või jumal teab, mis muu murega. Ja nüüd on lõpuks esimese sammu uue elu poole teinud. Miks me ei võiks ka seda hinnata ja leida, et nii on julgustav elada?
Kuigi mulle meeldib sotsiaalmeedias tegusaid ning alati positiivseid inimesi jälgida, siis minu erilise südame on võitnud need inimesed, kes julgevad elu murekohtadest rääkida. Eriti praeguses maailmas, kus ühele saavutusele peab järgnema kohe teine. Kui üks verstapost saab tehtud, siis jumal hoidku selle eest, kui sul järgmist silmapiiril pole. Sest eesmärgid on ju paljude jaoks elu alus – asi, mis on samal kaalul õhu, vee ja toiduga. Ma ei ütle, et eesmärgid oleksid halvad, lihtsalt vahel me võime end neisse ära unustada. Sest me tahame olla parimad, ideaalsed, aga unustame ära, et kogu selle tohuvabohu sees tuleks õppida siiski ka elu nautima.
Aga kui ei eeldaks, et kõik tahavad tormata? Ma ei arva, et eesmärkide omamine ja nende poole liikumine oleks halb asi – sugugi mitte. Lihtsalt mulle on tekkinud hirm jääda ajast maha, olla liiga aeglane. Kui keegi poole aasta pärast näiteks küsib, et no millal sulle siis ikka ka reaalselt tööd pakutakse, kui sa lugusid kõikjale kirjutad – oled sa ikka kindel, et sa kunagi mõne ajakirja toimetuses töötad? Sest kuigi mu suur unistus just see olekski, siis ma ei saa kindel olla, et nii läheb. Ma riskisin ja tulin oma eelmisest töökohast ära, et algajaks vabakutseliseks ajakirjanikuks hakata, aga kuidas ma saan kindel olla, et see kõik kättesaamatuks ei jää? Ei saagi, aga ma tahan oma tempos liikuda, mitte kiirustada ega eeldada, et juba homme peaks keegi mulle tööd pakkuma.
Mis selles siis nii valet on, et ma kirjutan nii palju, kui saan ja õpin niimoodi ka ise tundma, millest mulle kõige enam meeldib kirjutada?
Valesti on ilmselt see, et tänapäeva ühiskond ei ole ootamisega harjunud. Kõige poole peab tormama, sest muidu ei tee sa asju õigesti. Ühest töökohast lahkudes peab juba kolm teist võimalust nina all olema, sest muidu... sa oled läbikukkunud. Liiga aeglane. Sa ei ole edukas.

Oma tempos liikumine
Kuigi ma lasen end vahel ümbritsevast maailmast mõjutada, siis ma loodan, et jätan meelde põhitõe, mille poole elus püüelda – tuleb liikuda selles tempos, mis sulle on oluline, mitte elada teiste ajaarvestuse järgi. Tuleb elada oma elu – vahet ei ole, et teised minuvanused on ehk näiliselt palju edukamad. Uuesti nullist alustamine ei ole tabu, sest see näitab meelekindlust ja teotahet. Ma tahangi oma jutuga inspireerida ka teisi inimesi, et kannapöördeid võib teha igas vanuses. Ma olen teinud mitmeid lugusid inimestest, kes tegid kannapöörde 50+ vanuses ja nad on ülimalt rahul. Jah, vahel võib siht silme eest kaduda ja tuleb nii mõnigi ebaõnnestumine üle elada, aga see on protsessi osa.
Ehk normaliseeriks inimeste uued ja esimesed sammud? Kõik ei saa 20-aastaselt teada, mis on edu valem. Ja isegi kui saavad, siis see edu valem võib aja jooksul muutuda. Ning ka edu ise ei ole kunagi ühtselt mõõdetav – mõne jaoks on see suur rahapatakas, teine inimene näeb edu hoopis selles, kui ta täna majast välja läheb. Me kõik oleme erinevad ja meie teekonnad pole samasugused. Kõik ei taha investeerida ega firmaomanikeks saada. Kõigi jaoks pole oluline kinnisvara omada. Paljud pole 30-selt veel teadlikud, kelleks nad tegelikult saada tahavad.
Tähtis on omas tempos liikuda ja mitte end teistega võrrelda. Lihtsam on seda muidugi öelda kui teha. Kuid siiski – kellegi teise edu ei saa ega pea olema sinu eesmärk. Liigu selle poole, mida sa tahad, aga omas tempos. Just nii, nagu sa ise soovid. Välisest mürast sõltumata.

Jaanika Elias

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Christy Walton 24.04.2022 15:16
Otsite võlgade konsolideerimise laenu, tagatiseta laene, ärilaenud, hüpoteeklaene, autolaenud, õppelaenud, isiklikke laene, riskikapitali jne! Olen eralaenuandja, annan ettevõtetele ja eraisikutele laene madala ja mõistliku intressimääraga 2%. Saada meil aadressile: christywalton355@gmail.com