horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Väike poiss kasvas suureks

Imelikku ämma mul ei ole, tunnistab Külli. Aga meheõde annab silmad ette mis tahes ­ämmale, lisab ta kohe.

Mu abikaasa Martin jäi teismeliseeas orvuks ja teda kasvatas tegelikult ta vanem õde Anu. Ja kuigi ta vend on juba kolmekümneaastane, iseseisev ja abielus mees, peab õde teda endiselt väikeseks poisiklutiks, keda on vaja kasvatada! Ja mitte ainuüksi teda, vaid ka mind üritab ta oma käe järgi ümber kasvatada ning pidevalt õpetussõnu jagada.. Mul on sellest kõrini. Ei saa öelda, et Anu halb inimene oleks, seda kindlasti mitte. Tal on lihtsalt omad seisukohad ja muidugi ka omad kiiksud...
Anu on meist kolm aastat vanem, aga oma vanuse kohta näeb ta välja nagu hilises puberteedieas või kahekümnendates eluaastates neiu. Ausalt öeldes, seetõttu ma kadestan teda veidi! Samas on ta ka esteetiline peenutseja nagu mõni aadlipreili. Igal juhul mõnikord mulle tundub nii. Ma ei unusta vist kunagi meie esimest kohtumist...

Imelik sünnipäev
„Külts, mu õel Anul on homme sünnipäev,“ teatas Martin ühel nädalalõpul. „Ta kutsub meid sinuga endale külla!“
„Matu, ma millegipärast veidi pelgan meie kohtumist!“
„Ära kujuta endale liiga palju ette! Varem või hiljem peate te ju nagunii tuttavaks saama! Ta on normaalne,“ puhkes Martin naerma ja lisas siis: „Noh, peaaegu normaalne... Temaga tuleb lihtsalt ära harjuda ja tema kiiksudele mitte tähelepanu pöörata!“
Valisin kaua ja suure hoolega oma poiss-sõbra õekesele kingitust, sest olin hirmul, et äkki talle ei meeldi. Oleksite te vaid näinud ta näoilmet, kui Matu talle põsemusi andis ja kingituse üle andis!
„Oi, mis imeilus karbike! See on lausa imeline!“ hõiskas Anu.
„Tee juba lahti!“ nõudis Martin kannatamatult.
„Huvitav, huvitav, mis seal sees küll olla võiks?“ küsis näiliselt elevil Anu karbikest uurides ja oma venna öeldut eirates. Ta kord nuusutas seda, siis tõstis silmade kõrgusele ja silmitses karbikest ning aina õhkas ja õhkas sealjuures. Lõpuks ometi avas ta ka kingituse.
„Oi! Just sellisest suurejoonelisest kingitusest ma kogu oma elu unistanud olengi! Aitäh, kallis!“ tänas ta ülevoolavalt ja tormas mind kallistama. Tundsin end veidi ebamugavalt, sest tema käitumine tundus võlts, ebanormaalne ja ülepingutatud ning minu jaoks harjumatu.
Magustoiduks pakkus mu mehe õde kohupiimakooki, mis oli vesine ja pealt kahvatu, tehtud tordipulbrist ning servadest kõrbenud. Kõrvale serveeriti kisselli rosinate, mõnede mustade ploomide ja muidugi tärkliseklimpidega.
Jälgisin hirmunud silmadega seda pool kilo kaaluvat koogitükki, mis Anu mu armsama taldrikule lajatas. Ausalt öeldes, suutsin mina oma koogitükist vaid killukese vaevu-vaevu alla neelata. See oli täiesti maitsetu! Vaene Martin kugistas aga nagu aerude külge aheldatud galeeriori kogu oma taldrikul oleva üüratu koogitüki alla. Vähemalt lisatükist suutis ta kategooriliselt keelduda.

Kass ja kole kingitus
Nii imelik kui see ka pole, suudab Anu alati kõigest ja kõigist vaimustuda. Toon näite. Jalutame koos poodi ning äkki kukub ta käsi plaksutades rõõmust kiljuma:
„Vaata, Küllikene, kui imearmas kiisupoeg! Lausa imede ime! Võtame ta endaga kaasa! Ei saa ju lasta nii imelisel olevusel tänaval elada!“
„Kuhu? Sul pidi ju kasside suhtes allergia olema...“
„Siis leiame talle kellegi juures uue kodu!“
Loomulikult jäi see ülesanne minu õlgadele. Kuna keegi meie tuttavatest väikest tüütust enda majapidamisse ei soovinud, jäi ta lõpuks meie juurde. Kisakõrist karvapalli lemmiktegevuseks oli küüntega mööbli kriipimine, oma pika karvase käpaga laua pealt toidu virutamine ning tualetina kasutatava liivakasti eiramine.
Kuid minu jaoks oli Anu kõige „tähelepanuväärsemaks“ ja tüütumaks iseloomujooneks tema pidev soov mulle nõuandeid jagada, kuidas peaksin oma armsamale toitu valmistama või milliseid riideid talle ostma. Tegelikult ma isegi mõistan teda – oli ju Anu oma kuueteistkümne aastast venda üksi kasvatanud.
„Küllikene, mu venna ei söö kartulipüreed! Juba varasest lapsepõlvest ei salli ta seda silmaotsaski! Ära mõtlegi talle seda valmistada, ta ei võta sellist sööki suu sissegi! See võib tuua pahandust ja asjatuid probleeme!“ Ja lisas siis ilma igasuguse üleminekuga: „Muide, mis sa talle sünnipäevaks oled otsustanud kinkida?“ Anu ei üritanudki mu vastust ära kuulata, vaid lükkas mind sujuvalt meesteriiete osakonda.
„Minu arvates sobiks talle see sirelivärvi särk ja erkkollane roosade mummudega lips!“
„Hmm... Anu, mulle tundub, et...“
Ja taas ei võtnud mind keegi kuulda. Juba ta seadiski sammud kassa poole. Ostis mu abikaasale kingituse. Minu poolt. Kuid oma maitse järgi!

Kummalisust muudkui kuhjus
Mu armas mees silmitses kingitust tükk aega üllatunud näoga ja küsis siis:
„Kas ise valisid või oli see Anu ettepanek? Muidugi tänan sind, kallis Külli, aga minu jaoks on need värvid natuke liiga ekstravagantsed.“
Mul oli piinlik tunnistada, et see oli olnud tema õe valik. Martin ei pannud seda „minu“ kingitud särki ja lipsu kunagi selga ning ma isegi ei solvunud, sest värvide kombinatsioon oli tõesti kohutav.
„Külli, kas sa tead, et Matule ei meeldi heeringas kasuka all?“ teatas Anu ühel päeval. „Ja sülti ta lausa vihkab! Ära kunagi seda talle valmista! Loomulikult sööb ta seda kõike, et sind mitte kurvastada, aga... Saa aru, kui palju kannatusi see mu väikevennale valmistab! Ta on ju nii haavatav! Ja mitte ühtegi rooga, mille sees on želatiin – et ta sinu meeleheaks kannatama ei peaks!“
Nii kestis see juhendamine mitu kuud. Lõpuks otsustasin oma abikaasaga kõigest avameelselt ja ausalt rääkida.
„Matu, miks sa minu valmistatud kartulipüreed endale vägisi suhu topid? Sa vihkad seda ju lapsest saati!“
„Mina?“ ajas mu kallis mees imestunult silmad suureks. „Kust sa seda võtad?“
„Anu rääkis mulle.“
„Kullake, ma ei söö tema tehtud kartulipüreed! See on tükiline ja vesine!“
„Aga heeringat kasukas?“
„Ta paneb sinna kõik köögiviljad vales järjekorras ning ei võta kunagi heeringalt luid välja. Mulle ei meeldi toidu sees sonkida! Ja tema sülti pole lihtsalt võimalik süüa – selle sees on suured ja rasvased lihatükid, ei mingit maitsestamist ning selle kallerdis on hall!“ Martin vaikis hetke ja küsis siis:
„Kas särgi ja lipsu valis ka Anu? Tunnista ometi lõpuks!“
„Jah.“
„Nii ma arvasingi. Ainult minu õde suudab sellise värvikombinatsiooni peale tulla! Ja muide, tema kohupiimakooki ei salli ma silmaotsaski! Ja seda kisselli ka mitte!“
* * *
Ühel päeval astus Anu meie juurest läbi. Martin oli just näljasena töölt naasnud ja pugis kahe suupoolega seda „vihatud“ karulipüreed ja kotlette. Meie Anuga istusime diivanil ja vestlesime. Äkki küsis ta:
„Martin, sa sööd kartulipüreed? See pole sulle lapsest saati meeldinud!“
Selle peale vastas mu kallis abikaasa:
„Anu, su vend on juba suureks kasvanud! Ta sööb nii kartulipüreed kui ka heeringat kasukas! Ja tarvitab ka alkoholi! Mõnikord. Pühade ajal!“

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar