horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Vaikides lahkunud õnn

Naise ja sündimata lapse kaotus oli enamat kui too mees uskus suutvat end taluda. Ja ometi jäi ta ellu. Kas tõesti ainult selleks, et sama valu veel kord üle elada?

"Härra, see on lõpp-peatus. Palun, lahkuge trammist! Kas teil on abi tarvis?" hüüab pikast tööpäevast tülpinud trammijuht peale südaööd Pariisi äärelinnas Porte de Vincennes otsekui kurtidele kõrvadele.
"Kurat küll, igal ööl mõni joodik peab ikka tööpäeva ära rikkuma. Kodutu kindlasti," sõimleb juhikabiinist välja astunud mees, suundudes trammi number kolm viimaste istepinkide poole.
Ta raputab meest, karjub ta peale. Raputab ja karjub, kuni tundmatu reisija trammipõrandale pikali kukub. Trammijuht kummardab, vaadates oma siniste silmadega pruune, reisija pärani silmi.

Olematu pulss
"Oh, sa raisk, see on ju kutu," sõnab ta lõpuks, tajudes reisija olematut pulssi ning jahedat keha.
Rutakal sammul tormab juht tagasi kabiini, võttes ühendust dispetšeriga.
"Liin number kolm vajab Pompiers de Paris´d viivitamatult. Liin seitse, kolm, neli, null, viis, viis, kaks. Juht viisteist, kolmsada kaksteist. Lõppjaamast leitud juhi poolt trammist meesterahva surnukeha. Välised vägivallatunnused puuduvad, sõitis trammis üksinda viimased peatused. Kaamerasalvestused teele saadetud. Tänan!"
Seejärel kougib ta oma seljakotist pudeli viskit, joob tubli suutäie, siirdudes tagasi põrandal lebava mehe juurde. Ta vaatab teda pikalt ja mõtlikult, märgates keskealise reisija kätes kokkuvolditud paberilehte.
Trammijuht istub, vahib aknast välja, haarab surnu käest kirja, hakates seda lugema, tühjendades ahnelt viskipudelit.
Maailma poolt hüljatuna seisin viis aastat tagasi Alexandri sillal. Olin kaotanud oma elus usu, lootuse, armastuse. Midagi polnud alles jäänud, kõik oli puruks kistud, laiali pillutatud, kui mu armsam, kes ootas kolmandat kuud meie ühist last, autoavariis hukkus. Ilma minuta. Üksinda bella Nicie kitsastel mägiteedel.

Lootusetuse ori
Lootusetus, valu ja hirm olid mind vallanud, enda orjaks aheldanud. Teadsin sellel sillal seistes, Eiffeli valgusvihke pisarsilmil kinni püüdes ja neid endast eemale tõugates, et kaotada pole mul elus enam nagunii mitte midagi. Minu naine ja minu laps olid läinud. Jäädavalt. Nüüd oli minu kord nendega ühineda. Viskuda sillalt Seine´i talviselt jäiselt külmadesse, räpastesse, haisvatesse laintesse. Ohverdada ennast Seine´ile, kuhu katoliku kirik omal ajal heitis tuhandeid ja tuhandeid inimkehi, justkui viimset rämpsu nõnda, et Seine oli kuus päeva ja ööd inimverest punane.
Tundsin end sel hetkel tarbetu, mõtetuna, sobilikuna just sellesama inimmassi keskele, kes ei soovinud omal ajal katoliku usku omaks tunnistada. Mina olin kõik omaks tunnistanud, nii Jumala, oma küljeluu kui ka lihase lapse, ent ometi Looja ei andestanud. Tema ei heitnud armu, heites minu kõige armsamad otse kuristikust alla, põleva auto leekide kõrvetavas kuumusus, justkui minu Marie ja meie süütu kallis laps oleksid heidetud otse põrgutulle.

Ja ometi polnud see lõpp
"Miks? Miks?" kisendasin inimtühjal sillal seistes, kui minu juurde astusid sina, kellest sai mu kaitseingel.
Sina, minu Dominique.
Küsimusi polnudki enam tarvis. Sa tõid vastused, leidsid lahendused, kandes mind läbi raskuste, elukeeriste, kuni lihtsast mõistmisest, hoolimisest tärkas järgmisel kevadhommikul tõeline armastus. Meie muinasjutumaailm muutus unelmast reaalsuseks. Kirglikud puudutused, õrnad, mahedad suudlused, kuni astusime altari ette tõotades teineteisele igavest truudust, kuni surm meid lahutab.
Meie elus valitses harmoonia, õnn, mille sarnast pole kellelgi õnnestunud leida. Ometi oli miski, mis meid aastaid piinas, meile valu tegi, ent imed on olemas. Jumal on olemas kogesime ühel päeval, kui arstid teavitasid, et meil siiski on võimalik loomulikul teel lapsi saada. Aastaid kestnud võitlus oli vilja kandnud. Ravi oli õnnestunud.
Iga päevaga õppisime möödunud üheksa kuu jooksul armastama maailma rohkem kui eales varem, jagades oma tänu kõigile ja kõikjale - nii taevastele kui maistele olenditele. Uus elu oli alguse saanud. Meie pisipoeg ootas ilmaletulekut, kui sisustasime tema jaoks toa. Mäletan nii hästi neid kauplustes veedetud päevi, mil pisidetailideni naljatledes, rõõmsameelselt arutasime läbi meie poja, meie lapse iga eluetapi esimesest silmapilgust, kuni hetkeni, mil meie jätame maailmaga hüvasti, kuid tema jääb edasi kestma igavesti.
Lapsed on alati lapsed oma vanematele, olgu, kui tahes suured või vanad. Lapsed elavad oma vanemate jaoks alati, olles ajatud, igavikulised kogu selles ajalikus Universiumis. Pole suuremat rõõmu maailmas, kui olla õnnistatud ema või isa. Pole suuremat leina, kui kaotada oma laps - kõige lähedasem, kes sul olla võib. Mina olin selle läbi elanud, kuid sina ei saanudki seda teada enne, kui arstid kuulutasid meie võitluse võidetuks, sõjalahingu peetuks. Nüüd jäi veel vaid oodata need üheksa kuud, mis tundusid iga päevaga nii lõputult, kannatamatult pika ajana, kuid eesmärk oli seda ju väärt.
Täpselt 271 punast, 271 roosat, 271 valget roosi täitsid sinu haiglaruumi. Sinu, mu kallis Dominique. Need toonid ja need lilled olid ju su lemmikud. Täpselt 271 päeva kannatlikku ootamist, kuni nägi ilmavalgust Alain - meie poeg.

Igavesse vaikusesse
Vaikus. Vaikus valitses, vaid sina hüüdsid: "Alain! Alain! Alain!"
Vaikus. Lõputu, kõrvulukustav vaikus. Sa sulgesid silmad ja lahkusid. Südamevalu murdis sind. Vaikusest sai mõrtsukas. Seesama halastamatu ja julm mõrvar, kes sünnihetkel oli elu lõpetanud Alanil. Me ei kuulnud hetkekski isegi tema - meie poja -, häält. Surm ja vaikus ning mõttetu lein.
Petlik, nii petlik on see maailm. Petlik on õnn. Parem igavesse unne suigutan end...

Raivo Kaer

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
GAREZ 29.10.2016 08:37
Laenu pakkuda KIIRET JA AUSAD ( garez.sabine@gmail.com ) Tere, Ma toetused krediiti, et kõik inimesed alla rahaliselt. Minu pakkumine on piiratud € 500 000 ja intressimäär on 2.85 %. Tulemusena minu rahaline abi, ma andmise kohta, maksimaalselt 25 aastat. Tegelikult rahalist vajadust, palun võtke minuga suite ' i kasutaja-sõbralik saamise rahalist abi. Minu e-mail on järgmised: garez.sabine@gmail.com