Vaikne daam, kes kirjutab karme krimilugusid
Sirje Roo väljendab oma emotsioone kirjutades, selgub vesteldes ühe põneva ja omanäolise eesti kirjanikuga.
Sirje hakkas kirjutama aastate eest kirjanusleheküljel "Poogen." Kõigepealt lisas ta sinna luuletusi ja hiljem ka proosatekste. Kirgliku kirjutajana pulbitses soov raamatu kirjutamisest temas ammu olemas, kuna juba lapsepõlves ja vanemas easki kirjutas ta päevikuid. Päevikust oli hea materjali leida, natuke fantaasiat lisada ja nii need sündisidki. See on kirjanaisele rohkem hobi ja ajaviide. Pikkade sügis ja talvepäevade sisustamine.
Esimese raamatu materjali kogus ta lausa kolm aastat, enne, kui kirjutama hakkas. Esikromaan "Patune" avaldati 2015. aasta kevadel ja teine "Kurjuse kannul“, sama aasta lõpus. 2016. aasta kevadel ilmus Silja Vaheri kolmas romaan „Selgelt nägija.“
Raplamaa naine Sirje avaldab raamatuid kirjanikunimega Silja Vaher, selle nime all avaldas ta ka oma esimesed luulekatsetused.
Silja Vaheril on pooleli on üks käsikiri ja talle pakuti ka kirjutamiseks ühe noore naise elulugu, mille ta avalisüli vastu võttis.
2016.aasta novembris nägi ilmavalgust tema kolmas romaan „Süütute veri.“ Tema raamatud on krimiromaanid, mille tegelaskujud on ka enamvähem elust maha kirjutatud. Nad on lihtsad inimesed, kes iga päev meie ümber liiguvad. Autori neljandas kriminaalromaanis elavad viis õde igaüks oma elu, kuni hakkavad ootamatult kaduma. Peagi leitakse ka esimene surnukeha... Päevavalgele hakkab kerkima 40 aasta vanune saladus, mis on ka sarimõrvari tegutsemise ajendiks.
Siljal ei ole viimasel ajal aega lugemiseks jäänud. Eks kirjutamine röövib enamuse ajast. Tema lemmikluuletaja on Virve Osila. Raamatutest meeldivad talle Silvia Rannamaa "Kadri" ja"Kasuema". Just nendest raamatutest sai ta kunagi kirjutamispisiku ning kirjutas ta ka kunagi kooli lõpukirjandites. Raamatutest on ta lemmikud veel "Jane Eyre" ja eeskujuks kirjanik Tiit Sepa looming. Naine kirjutab täiskasvanutele ja tegu ei ole noorteraamatutega.
Kirjanik arvab, et kui lugeja võtab kätte tema raamatu, peab teda huvitama esmalt kaanepilt, see on suur koostöö nii raamatu kunstniku kui ka kaanekujundajaga. Raamat peab lugejaga hakkama rääkima, alates tema kaanekujundusest. Teine on tagakülg, kus on sees ka raamatut tutvustav osa. Sellisel juhul on raamatut avades tutvus juba tehtud. Ta loodab siiralt, et ta raamatuid ei pandaks enne käest, kui need on lõpuni loetud.
Raamatuid kirjutatakse igale maitsele ja küllap lugeja ikka sealt omale meelepärase välja nopib. Nii ka minu raamatute puhul. Nagu me teame, loetakse krimikirjandust tänapäeval suure huviga.
Margit Peterson