horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Valed inimesed

Miks need, kes meile ei meeldi, otsivad ­sellegipoolest meie seltsi? Miks need, kes meid paeluvad, ei ilmuta ­kaugeltki sarnast huvi meie suhtes?

Kohvikus on palav. Arvan, et kuulsin valesti, seetõttu kordan igaks juhuks oma küsimust.
„Sa olid kuus aastat Siberis? Ihuüksi?“
„Mitte päris,“ nendib Natalia vaoshoitult. „Paarkümmend kilomeetrit eemal elas teisi inimesi ka. Sellest polnud midagi. Nad ei seganud mind.“
„Ei, mis mõttes – ei seganud? Kuidas sa hakkama said?“
Nüüd on Natalia kord mõistmatust ilmutada. Ta ei adu, miks peaks omadega hakkama saamiseks olema vaja teisi inimesi. See ületab tema arusaamisvõime.
„Väga hästi. See oli parim aeg mu elus.“
Mu vestluskaaslane vilksatab mulle viivuks otsa vaatama ja suunab seejärel oma pilgu tänavale. Väljas on tavaline hall aprillilõpuilm. Soojalaine annab ennast veel oodata. Siiski märkab silm möödakäijate riietuses juba palju heledamaid, julgemaid toone. Õhus hõljub mingi seletamatu lootusrikkus, nagu ikka kevaditi.

Ilu vaataja silmades
Natalia mu vastas on rahulik ja keskendunud, samas veidralt distantseerunud, nagu viibiks vaid osaliselt kohal. Ta istub sirgelt ega tee ühtegi üleliigset liigutust. Algul arvasin, et see on tal mingi kätteõpitud käitumisviis, aga hiljem mõistsin, et ta ongi seesugune. Liikumatu. Huvitu. Maailmas on päris vähe asju, mis Nataliat paeluvad. Üks neist on töö. Seal me kohtusimegi.
„Mis sind tagasi Eestisse tõi?“ poetan järgmise ettevaatliku küsimuse. Nataliaga suheldes ei või eales kindel olla, millas mu uudishimutsemine tema jaoks talumatuks muutub.
„Kinnisvara,“ nendib Natalia napilt. „Olin otsene pärija.“
Ma ei suuda oma vestluspartneri ilmest midagi välja lugeda. Võimalik, et ta oligi end Siberis ihuüksi märksa paremini tundnud kui praegu, olude sunnil, tagasi tsivilisatsiooni rüppe naasnuna.
„Siin, Tallinnas või?“ soovin täpsustada, kuigi see pole üldse minu asi.
Natalia raputab pead, kuid ei vaevu midagi lisama.
Vaatan tema kitsast kahvatut näolappi, mida ilmestavad kaks ovaalset, põsesarnal kõrguvat sünnimärki, millesse ma võiksin armuda. Natalia on ääretult isikupärane oma suurte unistajasilmade ja tundliku huulejoonega. Parim osa temast on kahtlemata juuksed. Neid kähardub ta pea ümber terve kohev kuldblond pilv. Võiks arvata, et juuksed on ainus asi, mis pole Natalial kontrolli all, aga usutavasti eksin ma siingi. Natalial on kõik kontrolli all. Iga pisemgi endaga seonduv detail. Ta on ilus, kuigi see ilu on pigem vaataja silmades. Minu silmades. Küllap Natalia tunnetab, et olen teda sündsusetult jõllitama jäänud, sest tema olekusse sugeneb midagi kärsitut.
„Ma pean minema,“ teatab ta äkki.
„Nüüd kohe või?“
„Jah.“
Mul on kahju, aga samas ei tee ma katset teda kinni hoida. Nataliale see ei meeldiks.
„Homme tööl siis näeme,“ pillan viisakalt ja üritan pettumust varjata. Mind valdab tunne, et me hakkasime omadega just kuhugi jõudma. Või siis mitte.
Natalia noogutab napilt ja jätab lauale peenraha. Tillukese kuhja sädelevaid münte, mis tuhmis kevadvalguses nõrgalt helgivad.

Naine range distantsiga
Mulle meeldib vaadata, kuidas Natalia töötab. Olen võlutud tema intensiivsusest ja maksimaalsest keskendumisvõimest, mida kohtab kontorirahva seas haruharva. Ma tõesti usun, et ta ei näegi enda ümber teisi inimesi. Nataliat on mitmeid kordi valitud kuu parimaks töötajaks, kuid ma olen üpriski veendunud, et tal on sellest täiesti ükskõik. Seega minu lootusrikas „homme näeme“ ei tähenda tema jaoks sisuliselt mitte midagi. Ta nii-öelda näeb valikuliselt, ainult siis, kui tahab. Enamasti ta kaastöötajaid ei märka.
Vahel teeb Natalia oma reeglites erandeid ja neil puhkudel otsib ta minu seltsi. Ma ei ütle talle kunagi ära. Pigem tervitan süllelangenud võimalust rõõmuga. Mul on väga imelik mõelda, et need harvad kohtumised kujutavadki endast kogu tema sotsiaalset suhtlust, inimestevahelist lävimist. Miks ta just minu kõigi teiste hulgast välja valis, jääb mulle mõistatuseks. Võib-olla ma meenutan talle kedagi, kes oli talle kunagi oluline. Äkki isegi romantilises plaanis, kes teab. Nataliat ei või kunagi teada. Temas on mingi suur tume ala, mis jääb kaasinimeste eest varjatuks. Mis või kes sinna kuulub, teab vaid tema ise.
„On sul keegi?“ küsin seekord millegipärast.
„Ei,“ kõlab sirgjooneline aus vastus.
„Aga kunagi on ikka olnud?“
„Jah.“
„Pikk suhe?“
„Seda mitte. Mõned suhted. Need ei väldanud üle nädala.“
Hoian silmad Natalia lillemustrilisel kaelasallil, mis on nii ilus, õhuline, romantiline, läbinisti naiselik. Võiks isegi öelda – temalik. Ma ei saa aru, miks selline kena ja stiilne naine kaasinimestega sedavõrd rangelt distantsi hoiab, enda ja ülejäänud maailma vahele kindlakäeliselt joone tõmbab. Veel vähem suudan teda üksipäini Siberis ette kujutada. Aga ta sai seal hakkama. Veel enamatki – nautis karme olusid ning eraldatust täiel määral. Natalia puhul jälle mingi veider vastuolu, mis on tema enda jaoks samas ääretult loomulik.
„Sa ei salli inimesi?“
„Ei, miks?“ on ta kergelt üllatunud. „Mul ei ole inimeste vastu mitte vähimatki. Mulle isegi meeldib neid vaadata. Eemalt.“
„Eemalt?“
„Jah, eemalt. Distantsilt. Nii nagu sina neid praegu läbi akna vaatad. Saad aru küll.“
Saan ja ei saa ka.
„Keegi on sulle kunagi haiget teinud,“ taipan siis.
Natalia peaaegu naeratab. Mind köidab ta naeratus, kuigi seda kohtab imeharva. Siis löövad ta safiirsinised silmad lustakalt loitma. „Ma saan aru, mida sa üritad. Ma pole mingi ohver. Keegi pole mulle haiget teinud ega mind ära kasutanud, vägistanud või tappa üritanud.“

Seletamatu tõmme ei kao
Taipan, et olen üle tema seatud nähtamatu piiri astunud ja mu silme ette kerkib kujutluspilt, kuidas Natalia järgmisel hetkel püsti tõuseb, oma tumesinise kevadmantli, milles ta mulle nii sümpaatsena mõjub, selga tõmbab, mõõdetud sammul ja tagasi vaatamata uksest välja astub, ning seda kõike ainult selleks, et mind üksindusega karistada. Tahan seda hetke iga hinna eest edasi lükata, seepärast otsustan rohkem mitte pärida.
Mu mõõdukus paistab Nataliale sobivat. Nõnda me istume, näkitseme kumbki oma maitsetu koogitüki kallal, millel punab kuhimik hapusid pohli, vahime aknast välja ja vaikime. Ma ei tea, kus Natalia elab, kust tuleb ja kuhu läheb. Keegi ei tea. Ometi töötame juba hulk aega koos.
„Kas sul igav ei ole?“ katkestan alles üüratu aja pärast vaikuse.
„Igav?“ küsib Natalia vastuseks, nagu ei teaks selle sõna tähendust. „Mul pole kunagi igav.“
„Õhtuti?“
„Õhtu pole mingis mõttes igavam aeg kui päev,“ väidab ta veendunult, huultel värelemas jälle midagi naeratuselaadset. See on hea päev, ma olen suutnud ta kaks korda naeratama panna. Samas on mul tunne, et olen ennast tema silmis kuidagi narriks teinud. Ma ei saa Nataliast absoluutselt aru, suutmata ette kujutada sedavõrd üksildast elu, kuhu ei mahu mitte ühtegi hingelist peale iseenda. Isegi mitte lemmiklooma. Võib-olla ma isegi tahaksin tema maailma sobituda, aga ma tõesti ei oska. Nähtavasti on Natalia siiski minu jaoks vale inimene. Või siis mina tema jaoks. Aga seletamatu tõmme tema vastu ei kao sellegipoolest kuhugi.
„Vahel ma käin metsajooksu tegemas,“ täpsustab Natalia viivu pärast.
„Üksinda?“
„Loomulikult. Üksi on kõige parem joosta. Saab püsida enda valitud tempos. Ja mõnikord ma reisin.“
„Eestis?“
Ta noogutab. „Mujal ka. Venemaa on mulle südamelähedane.“
„Oled vene päritolu?“
„Isa poolt.“
Ma ei hakka rohkem urgitsema. Me vestlus näeb juba niigi liialt intervjuu moodi välja. Taipan, et ka reisidel eelistab Natalia viibida omapäi. Näha ja kogeda kõike endale meelepärases tempos ja meelepärases seltskonnas – iseenda omas. Küllap peaksin vahelduseks ka endast mõne infokillu poetama, kasvõi viisakusest, aga samas ei oska ma talle midagi rääkida. Midagi sellist, mis võiks temasugust paeluda. Olen kimbatuses ja tõenäoliselt ta haistab seda, sest mulle kingitakse kaastundlik pilk.
„Sa oled hea mees, Matt,“ ütleb Natalia ühtäkki. „Ära raiska minusuguse peale aega.“
„Aeg raiskamiseks ongi. Ja mul pole vähimatki, et seda sinu peale kulutada.“

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar