horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Valikuvõimalus

Vahel on hoolimine tõsine probleem. Selleta oleks kõik märksa lihtsam. Meie kooselus on ­teisigi probleeme, aga ma arvan, et see on neist kõige tõsisem. (Piia, 31)

Mõnikord on niimoodi, et aitab ainult üks asi – hüppan autosse ja sõidan kodust minema. Sinna, kus umbtee viib kahte erinevasse suunda – üks mere äärde ja teine mudase oja kaldale, mis keerab ringiga tagasi linna poole. Sisuliselt on tegu tupiktänavaga, kust autoga läbi ei pääse, küll aga jala. Mulle meeldib see paik, sest sinna ei satu peaaegu kunagi kedagi. Niiskuse järele lõhnava metsa all on alati jahe, varjuline ja turvaline.
Paremat kätt paikneb üks ajahambast järatud plank, mida pole ilmselt kunagi värvitud. Mul pole aimugi, kes elab plangu taga või kas seal üldse on elanikke, aga kui ma käed vastu planku toetan, võin ma näha jämedatest ahjupuudest laotud riita, mis toetub sammaldunud kuuse najale. See paik on minu koht. Aeg-ajalt, kui olen suures sisemises segaduses, satun ikka sinna. Pargin auto, kõnnin mööda rohtukasvanud rada planguni, toetan mõlemad peopesad vastu halli seina ja vaatan läbi prao suurt kuuske ning viltu vajunud puuriita.
Sellel paigal on hea aura. Mida kauem ma niiviisi seisan, seda rahulikumaks muutun.
Mõnikord seisatan ka korraks sillal ja vaatan mere poole. Linnasuund mulle eriti ei meeldi, kuna see viib kaupluse juurde, kus tolgendab alailma igasugu kahtlasi tüüpe.
Võib-olla on see paik minu jaoks ülekantud mõttes tähenduslik ka seetõttu, et üks tee hargneb kaheks. See on otsekui valikuvõimalus millekski sootuks erinevaks sellest, mis on mu elus aset leidnud seni.
Vahel mulle meeldib selle mõttega mängida. Seisan ja arutlen: mis saab siis, kui ma astun üle silla ja kõnnin päris mere äärde välja? Sisimas tean, et seal ei saa ju midagi erilist olla – kõigest kõrkjad, umbe­kasvanud võsa ja lapike liivariba. Aga eemal helgib mere hõbedane viirg ja taevas tundub nii lummav, nagu peidaks endas mõnda salasõnumit. Kuigi tean juba ette, mis seal on, peab seal veel midagi olema, midagi sellist, mida ma seni veel leidnud ei ole. Mõnikord kõnningi natuke maad mere suunas, aga tulen alati poolelt teelt tagasi, ise kimbatuses, nagu oleksin keelatud rajale astunud.
Ma olen argpüks, nurisen tagasiteel nii mõnigi kord. Võib-olla oleksin pidanud siiski järele vaatama? Kasvõi selleks, et veenduda, et mereraja lõpus ei leidu minu jaoks tõepoolest midagi. Võib-olla ühel päeval ma teengi seda.
Oleks lihtsam, kui mees ei hooliks
«Kus sa olid?» küsib Pärt telekalt pilku tõstmata, kui olen koju jõudnud.
Pärt on mu abikaasa. Ta on 33aastane, kaks aastat vanem kui mina ja töötab pangas vanemlaenuhaldurina. Pärt on hea mees. Igati hea – töökas, mõistev, armastav, helde. Paremat oleks raske tahta. Me kodus ei kõlgu kunagi ühtegi katkist seinakontakti ja kui ma tõbine olen, võib Pärt jalad rakku joosta, et mulle nii apteegist kui poest kõike meelepärast kokku kuhjata.
Ma pean õigeks väidet, et igaüks meist väärib seda, kelle on leidnud. Selle teooria järgi peaksin minagi olema hea naine. Tegelikult pole ma selles kuigivõrd veendunud. Vahel meeldib mulle taldrik pesemata jätta või piimapakk lauale vedelema unustada. Aga need pole peresuhetes kõige määravamad tegurid. Seega peaks meie abieluga enam-vähem kombes olema? Üldjoones jah.
«Ah, käisin niisama mere ääres,» viskan vastuseks, heidan kampsuni varna ja sukeldun oma rutiinsesse argipäeva.
Pärast plangumeditatsiooni pole mul kunagi jututuju ja sisimas soovin, et ka Pärdil ei oleks. Üldjuhul siiski teame, kuidas teineteisel tuju tõsta ja see on suur asi. Me tunneme rõõmu lihtsatest asjadest ja enam-vähem üheealistena on meil ka sarnased lapsepõlvemälestused, mis liidavad. Ma kaldun isegi arvama, et Pärt on mu parim sõber. Mul pole kunagi meeste seas sõpru olnud ja on ju tore, kui selleks osutub su enda abikaasa.
«Jätsin sulle toidu sooja,» mõmiseb Pärt, pilk endiselt telekal.
Küllap peaksin olema liigutatud tema hoolimisest, aga tegelikult ma ei ole. Vähemasti mitte niivõrd, et ülevoolavast tänutundest oma abikaasa kaela ümber klammerduda. Pealegi vaatab Pärt hetkel korvpalli ja meestele meeldib rahus korvpalli vaadata. Nõnda olen ma ilmaasjadest aru saanud. Seega kõnnin ma kööki ja võtan endale süüa. Ilma igasuguse dramaatikata. Ma tean, et Pärt armastab mind ja hoolib minust. Aga tegelikult on tema hoolimine tõsine probleem. Kõik oleks märksa lihtsam, kui ta ei hooliks. Probleeme on teisigi, aga ma arvan, et see on kõige tõsisem probleem.
Millest ma õieti alustangi? Ma arvan, et alustan endast.

Kõik algas lugemisest
Ma olen 31aastane ja mu nimi on Piia. Mul on pruunid juuksed ja hallid silmad. Ma olen keskmist kasvu täiesti tavaline naine, nagu iga teinegi, kuigi hinges hellitan lootust, et olen ehk mingil moel ka eriline, nagu me kõik loodame. Aga see selleks.
Pärt väidab, et mul on hea huumorimeel. Ma ei suudagi meenutada, kas see oli selles kontekstis, kui laususin pärast tema suudlemist, et mu huulepulk sobib talle, või siis, kui olime tema ema juubelile minemas ja ma alles kodu välistrepil avastasin, et olin unustanud seeliku selga panna.
Me elame Pärdiga kenas väikelinnas, mitte kaugel Tallinnast. Meile meeldib siin. Oleme abielus olnud kuus aastat. Sellele eelnes meil Pärdiga aasta käimist ja teineteise tundmaõppimist. Võib-olla veidi vanamoodne, aga meile sobis.
Lapsi meil ei ole. Ma isegi ei tea, miks, kuigi eeldan, et nii pikalt koos elanud paarid peaks teadma, miks neil lapsi ei ole. Muidugi pole me lõpuni otsustanud, et meil ei peaks üldse lapsi olema. Võib-olla ühel päeval on, aga me kumbki ei tea, millal see päev kätte jõuab.
Olen õppinud juuksuriks ja töötasin aastaid kohaliku linnakese ainsas salongis. Lõikasin, värvisin, triibutasin, tegin lokke, andsin hooldusalast nõu. Aasta tagasi muutsin suunda ning tegutsen nüüd kaltsukaäris. Isikupärased riided on alati väikestviisi olnud mu kirg ja õnneks ostjaid jagub.
Mulle meeldib mu töö, samuti poes valitsev õhkkond – enamasti on see meeldiv. Tänu Pärdi mõningasele finantsabile olen müüja ja omanik ühes isikus ega pea eales pabistama, mida mingi õhku täis ülemus minust arvata võiks. Kui kliente pole, istun rahumeeli leti taga ja loen mõnda jutukat.
Mulle meeldib lugeda. Mulle meeldib muusikat kuulata. Mulle meeldib Pärdiga koos filme vaadata. Ma arvan, et üldjoontes olen ma oma eluga rahul. Kuni sinnamaani, mil ma kohtasin teda. Seda teist, kes tõmbas mu nagu tormituul enda keerisesse. Nüüd te tahate kindlasti teada, kuidas see juhtus.
See juhtus võrdlemisi tavatul moel. Ühel päeval sattusin lugema tema kirjutatud raamatut ja see meeldis mulle niivõrd, et otsustasin talle kirjutada ja mõne tunnustava sõna poetada. Ma ei tea isegi, miks ma seda tegin, sest tavaliselt ma nõnda ei käitu. Vastu igasuguseid ootusi autor vastas mulle. Mõnusas soojas humoorikas keeles, mis oli mulle tuttav juba raamatuveergudelt. See ajendas mind omakorda kirja teele saatma ja nõnda see läks.

Murdmine ja naer
Aga kõigepealt räägin ma veidi enda abielust.
Nagu igas kooselus, on meilgi Pärdiga probleeme. Muidugi pole probleemide tekkimises iseenesest midagi halba, kuna need näitavad ilmekalt, mis suunas edasi liikuda ja end kokku võtta, et suhe paremini toimiks. Enamjaolt on need tühist laadi probleemid.
Näiteks ütlen ma oma abikaasale: «Ole hea, vii pesu kuivama.»
Kahtlemata tuleb Pärt mu palvele meeleldi vastu, kuna armastab mind. Mina omakorda usaldan teda, sest see on loomulik. Mis aga ei tähenda automaatselt seda, et Pärt talle antud kohustust võttes ülesande kõrgusel oleks. Niinimetatud pesujuhtum lõppes näiteks sellega, et avastasin nädalapäevad hiljem sauna umbsest eesruumist kopitamistunnustega pesulaadungi, mis oli risti-rästi hooletult üle nööride visatud. Sellegipoolest ei saanud ma vihaseks, kaugeltki mitte, sest mul oli selge ettekujutus sellest, kus ma vea tegin. Oleksin pidanud täpsustama – ole hea, vii pesu õue nöörile. Kuid ma ei taibanud ja kokkuvõttes ei kannatanud keegi muu kui pesumasin, mis oli sunnitud pesu uuesti läbi pesema, et kopituselõhn eemaldada. Või näiteks taoline juhtum: lesin mõnusalt teleka ees ja Pärt kõnnib kööki, et endale võileib teha. Hõikan talle, et meisterdagu mulle ka üks. Loomulikult ta teebki, kuid ma olen pettunud. Võileib on suur ja rammus ning eeldab sinna juurde tassitäit piima. Kuid kuna ma palusin ainult võileiba, saingi ma otse loomulikult ainult selle. Jällegi minu viga, oleksin pidanud oma sõnastuse detailsemalt läbi mõtlema.
Tegelikult on probleeme teisigi.
Näiteks oleme voodis, ma vaatan oma abikaasale vallatult ning ütlen: «Murra mind!»
Seepeale hakkab Pärt naerma. Ja see on tegelikult märksa suurem probleem kui ülalmainitud pesujama või võileib ilma piimata. Kui te nüüd arvate, et mul on mingi naerufoobia, siis eksite. Naermine on üldjuhul tore ja näitab, et inimene on õnnelik. Õnnelike inimestega on ju meeldiv koos olla. Kuid antud juhul ei ole ma eriti veendunud, et Pärt naerab sulaselgest õnnest. Pigem ütleb ta naer mulle: «Sa nõuad minult midagi, mis mulle ei sobi.»
Ega ma mõelnudki, et mu mees peaks kõik mu sõrmeliigesed pahupidi pöörama, et ma omadega haripunkti jõuaks. Absoluutselt mitte. Pigem pidasin silmas natuke maskuliinsemat lähenemist.
Muidugi oleks ma võinud sellest juba varem aru saada, mida kumbki eelistab, näiteks selle aasta jooksul, mil me käisime. Pean möönma, et jälle minu viga. Seepärast ju inimesed käivadki, et teineteise sobivust testida, mitte ei longi niisama pea laiali otsas ühest päevast teise.
Tegelikult on mul Pärdist isegi pisut kahju. Ma tean, et laenuhalduriamet tekitab temas kerget rahulolematust, kuna parema meelega näeks ta end hoopis mõnel väiksemat vastutust nõudval ametikohal. Kuid ta kannab oma koormat nurisemata, sest meie ilus avar linnaäärne eramu tahab üleval pidamist. Pärt maksab enamus makse ja viib mu korra või paar aastas välismaale puhkama. Ma ei pruugiks ju nii nõudlik olla ja võin vabalt «sõrmede väänamise soovile» läbi sõrmede vaadata? Võib-olla see polegi nii hea, kui ma mõtlen.

Unelmad ja tegelikkus
Mõni päev tagasi, kui mul poes oli pisut rahulikum hetk, korraldasin omamoodi sisevaatluse. Juurdlesin tõsiasja üle, kuivõrd erineb mu reaalne elu ideaalsest. Lõppjäreldus, milleni ma jõudsin, tundus üksjagu üllatav.
Unelm: Pärt (pilgutab tähendusrikkalt silma): «Ma broneerisin meile nädalalõpuks hotellitoa ja spaas privaatse mullivanni.»
Tegelikkus: Pärt (haigutades): «Ema tahtis, et me läbi hüppaks, naabrinaine oli talle viis karpi mune toonud ja ema pakkus, et me võtaks muist endale. Lisaks tahtis ta sinuga mingitest maasikataimedest rääkida.»
Unelm: Pärt (vaatab mulle imetlevalt otsa): «Kallis, sa näed selles uues pluusis vapustav välja.»
Tegelikkus: Pärt (kortsutab kulmu): «Pane endale midagi praktilisemat selga, väljas on jahe.»
Unelm: Naeratan oma mehele.
Pärt: «Sul on nii lummav naeratus.»
Tegelikkus: Naeratan oma mehele.
Pärt (heatahtlikult): «Mis, kas sa irvitad mu üle? Sul on midagi hammaste vahel.»
Unelm: «Kas sulle meeldiks, kui ma oleks voodis veidi häälekam?»
Pärt: «Muidugi, kallis, see teeks mu täiesti pööraseks.»
Tegelikkus: «Kas sulle meeldiks, kui ma oleks voodis veidi häälekam?»
Pärt: «Mmm... ma ei tea. Kas pitsat jäi järele?»
Tegelikult võiksid asjad olla ka märksa hullemad. Mulle tekkis pähe küllaga olmesituatsioone, mida meie kooselus ei eksisteeri.
Pärt (vihane): «Mida sa venid nagu tükk tatti! Miks söök valmis ei ole? Ma võiks suurest näljast lauajalga pureda.»
Tegelikkus: Pärt (näljane, kuid täiesti rahumeelne): «Las ma võtan kastme tegemise enda peale, mul ongi kokkamise tuju.»
Pärt (silmitseb mind põlastavalt): «Lõpeta see koogisöömine ära! Kui sa veel juurde võtad, jätan su maha.»
Tegelikkus: Pärt (põimib käed armastavalt ümber minu): «Piia, sa oled nii lahe töntsakas.»
Pärt (ülbelt): «Ma lähen sõpradega välja ja ma ei tea, millal ma tagasi jõuan. Ära hakka mulle helistamisega pinda käima.»
Tegelikkus: Pärt (lootusrikkalt): «Ilm on ilus, äkki võiksime jalutama minna?»
Pärt (üleolevalt): «Ma võtsin su arvelt paarsada eurot, kasiinovõlg vajas maksmist.»
Tegelikkus: Pärt (asjalikult): «Kõik selle kuu maksud on makstud. Ja mis uuest põrandalambist sa rääkisidki?»
Kokkuvõttes finišeerun üsna rahuldavate tulemustega. Me veedame rahuliku nädalalõpu Pärdi ema pool, naastes arutu hulga munadega ja ma küpsetan rabarberikoogi, mida me rahumeeli õhtuse filmi ajal süüa pugime. Ma kannan oma kõige vanemat T-särki, mille toon on pesus olematuks luitunud ja mille rinnal ilutseb pöidlajälje suurune moosiplekk. Kusagil poole filmi peal märgib Pärt, et ma võiks sagedamini kollast kanda, kuna see sobib mulle.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar