horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Välismaa mehed

Kõik pole kuld, mis hiilgab, on välismaalt mehed leidnud eestlannad omal nahal ­kogenud.

„Birgit ja Džonni! Ärgake! Lõuna jahtub ära“, sosistas ema Katrin poolihääli tütrekese ärklitoa ukse taga, kui kell elutoa seinal näitas keskpäeva. Järgnes vaikus,siis kostus seina tagant nahistamist ja mõminat ning Birgiti unine hääl: “Mamps, mis sa hädaldad, küll me tuleme“.
Lastearst Katrin oma ehitusinsenerist mehe Ilmari ning kolmelapselise perega elasid Katrini vanavanematelt päritud eestiaegses majas Nõmme mändide all juba paarkümmend aastat.
Kaks nooremat last, poeg Argo ja tütar Nele käisid ülikoolis. Vanim tütar Birgit aga oli lõpetanud kunstiakadeemia ja otsis endale väärilist kohta päikese all.

Eneseotsingud kunstniku ja naisena
Birgitist oli saanud diplomeeritud disainer, peenemalt öeldes sisustuskunstnik. Lõputööks oli ta valinud kaasaegset disaini arvestava söögitoa lõunalaua toolikomplekti. Tema varjatud loomemeetodiks oli võtta aluseks vana Lutheri vabriku vineermööbli kunagised šedöövriks kujunenud toolid ning kujundada neist ümber tundmatuks muudetud uus šedööver. Toode tuli küll välja niisugune,et vanad meistrid oleks selle jaburduse pähe kohe kütteks katlamajja saatnud, kuid praegune kõrgeauline eksamikomisjon oli leebem.
Vaid üks professor tundis selles ära kunagise uunikumi jäänukelemente,kuid plagiaadiks tunnistada polnud ka põhjust. Pigem aegade side kunstide maailmas.
Töö sai hea hinde ning soovituse eksponeerida seda kui uute vormide otsingut disaininäitustel ning toote tutvustamiseks välismaalgi.
Birgitist sai vabakutseline disainer, kes otsis endale väljundit nii kodu- kui ka välismaalt. Juhus viis ta kokku nimeka rõivadisaineri Kirkega, kes juba mitmendat aastat oli eksponeerinud oma rõivakollektsioone Londonis.
Järgmise moeetenduse jaoks pakkus Birgit talle välja interjööriks kohvilaua kõrvale ka oma toole. Kirkel oli edu ja Birgitki säras tema aupaistel, kuigi tema tooli vastu polnud keegi erilist huvi tundnud.
Birgitile aga pakkus Londonis veedetud nädal suuri elamusi. Ta külastas mitmeid näitusi, sai tuttavaks paljude kunstiinimestega. Ühel moodsa kunsti näituse avamisel arenes tal pikk ja huvitav vestlus habemetüükas pika noormehega, kes oma kuulsa kunstnikust onu saatjaskonnas näituse avabanketil Birgitiga tuttavaks sai.
„John,“ tegi ta Birgiti ees galantse kummarduse,langetas pea ja suudles Birgiti kätt. Vestlus arenes sisukalt. Selgus, et noormees oli küll liialt boheemliku elulaadi tõttu kunsti kõrgkooli pooleli jätnud, kuid pakkus Birgitile suurt huvi kui Briti kunstiajaloo hea tundja ja galantne partner.
Pärast näituse avamist lahkuti küll korraks,kuid lepiti kokku ka õhtuses kohtumises kunstnike kinnises pubis, kuhu oli Johnil tänu nimekale onule alaline klubikaart.
Õhtu pubis möödus meeleolukas rütmis ning mõlematele oli selge, et liblikad on kõhus hakanud oma tiibu lehvitama. Birgit tellis takso, et sõita ööbima oma täditütre Krista juurde,kes oli abiellunud rikka teadlasega ja elas Londonis juba viis aastat.
John jäi veel pubisse oma Guinessi õlut libistama ja noored leppisid kokku uue kohtumisaja.

Halvatud otsustusvõime
Täditütar Kristat võis aga pidada saatuse soosikuks. Ta tuli Londonisse vahetusüliõpilasena keemia erialal ning suunati pooleks aastaks praktikale nimekasse keemiainstituuti. Laborantide/ assistentide seltskond oli rahvuslikult kirju ja üksteisega kontakti leidmine keeruline, kuid Krista pälvis peagi kuulsa professor Nevili tähelepanu ning soosingu ja töö laboris muutus meeldivaks.
Professor Nevil oli viiekümnendates kiilaspäine galantne härrasmees, kes suhtus noortesse keemikutesse suure lugupidamisega.
Siis aga tabas tema peret ebaõnn. Nevili kallis kaasa Teresa sattus raskesse autoõnnetusse ja teda ei õnnestunud arstidel elule tagasi tuua. Nevil ja ta täisealine tütar olid mitu kuud suures leinas, kuid tasapisi sai professor elujanu tagasi ja töö laboris jätkus täie hooga.
Ühel keemikute konverentsil, Glasgows, kuhu oli kutsutud ka mitu noorteadlast ning Kristagi, said nad professoriga õhtusel banketil lähemalt tuttavaks. Krista oli hea kuulaja üksindusse sattunud Nevili elumuredele ning süstis mehele optimismi, kuidas uues olukorras eluga edasi minna.
Kuigi nende vanusevahe oli kakskümmend viis aastat, ei seganud see mehe testosterooni tärkamist ning hormoonide vaikset liikumist. Pärast Glasgow konverentsi oli maailm mõlema jaoks muutunud. Ligi kuu aega kulus mõlemail teineteisega harjumiseks, kuni ühel sompus pühapäeval Thamesi kaldal luksusrestorani pidulikul lõunasöögil, palus smokingisse riietatud Nevil Krista kätt.
Krista võttis nädalakese mõtlemisaega ja oli ühtpidi õnnelik, aga teistpidi ka suures ärevuses. See oli nagu ootamatu loteriivõit või süllelangenud pärandus, mis meeled segi ajab ja otsustusvõime halvab.

Otsus ja kummaline pulmaöö
Krista teadis, et Nevili suguvõsa on kunagiste Inglise lordide järeltulija, kelle varandust ja kinnisvara hinnatakse miljonitesse naeltesse. Kas võtta või jätta,selles on küsimus.
Üheltpoolt on öeldud, et meestel pole vanust, kui nad on mehed selle sõna kõige otsemas mõttes aga teiselt poolt...
Nevil sobiks ju hästi talle isaks. Mis saab kümne, aga kahekümne aasta pärast? Krista oli mitu päeva nagu tulistel sütel ega julgenud helistada isegi koju emale, sest kuulis kõrvus juba ette tema hüüatust “Oled sa hulluks läinud?“
Nädal sai otsa ja otsustav kohtumine Neviliga lähenes vääramatu jõuga. Krista kõrvus hakkas tiksuma metronoomi häälne kell või nagu viitsütikuga pomm, mille kellamehanism tiksub halastamatult lugedes tablool tunde ja minuteid plahvatuse alguseni...
Ta pani selga oma kauneima pidukleidi, mille rinnale kinnitas tumeda kalli ämblikprossi ning kõrvadesse samas stiilis ripatsehted.
Teda valdas tunne nagu astuks ta kohe, kohe tapalavale. Siis astus ta peegli ette, tegi jumestuse ning oma ilmekat nägu peeglis nautides rahunes märgatavalt. Krista peas hakkas vasardama uus mõte:“. Mida mul on kaotada? Julgete päralt on ju tulevik!“ Juba kõlaski uksekell ja Nevili rahulik bassihääl: “Mu kallis, aeg on minna!“
Uhke limusiin seisis ukse ees ja Nevil autojuhiga selle kõrval. Pidulik õhtusöök Londoni kalleimas restoranis päädis lihtsa rituaaliga, kus Nevil kummardas Krista ees,võttis taskust karbikese briljantsõrmusega,ajas selja sirgu ja küsis: „Kas oled nõus tulema mulle naiseks?“
Krista tõusis aeglaselt kuldääristusega laua tagant ja vaadates Nevilile otse silma, lausus aeglaselt, aga kindlalt.“Jah!“
Peagi järgnes kiriklik laulatus ja perekondlik pidulik õhtu Nevili tütre pere ja teiste sugulastega.
Kristale tundus,et teda on sellesse seltskonda vastu võetud. Kuidas aga laabub nende omavaheline suhe ja intiimelu,ei osanud Krista uneski näha. Tal olid olnud küll mõned põgusad seksuaalvahekorrad enne Inglismaale tulekut, kuid brittide kommetest ega magamistoa rituaalidest polnud õrna aimugi.
Nevili kahesaja viiekümne ruutmeetrilises kolme magamistoaga korteris Londoni prestiižses elurajoonis oli Kristal algul sisseelamisega omajagu raskusi.
Pulmaööl pingutas Nevil küll elu eest, et noorele naisele rahuldust pakkuda ja värske abielunaine mängis värske abikaasa rolli teatraalselt väljagi, kuid hormoonide möllust ja kirgede tormist oli asjaajamine kaugel. Kristat häiris ka antiikkorteri interjöör, kus seintelt vaatasid vastu Nevili lordidest esivanemate kallihinnalised maalingud, luues tunde, et Krista on asunud elamaa ajalomuuseumisse. Suurim šokk tabas teda aga laias abieluvoodis, kui Nevil toimetas ähkides naise peal, Kristale aga vaatas vastu kadunud naise Teresa muigel näoga portree, mida mees polnud söandanud magamistoa seinalt ikka veel maha võtta.
Krista pööras end järsult kõhuli, surus näo patja ja ajas jalad harki, et Nevil oma asja saaks lõpuni toimetada. Mees võpatas, lõtvus ega saanud aru, mida ta oli valesti teinud. Pärast pikka pausi ja vaikset nohistamist, sai ta aga oma keemiku arsenalist võetud dopinguga uuesti rajale minna kobades ekslevalt naise niuete vahel, püüdes jätkas pulmaöö kohustuslikku rituaali.

Eesti naised Londonis
Birgitil oli soov veeta Londonis vaid nädal, kuid kohtumine Johniga lõi neiu plaanid segi.
Nad uitasid piki Londoni kaldapealseid, parke ning kunstisaale, kuhu Johnil oli onu protežee tõttu vaba sissepääs. Õhtud aga möödusid pubide suminas pikkade kunstiteemalisi vestluste heietustes.
Et John jagas üürikorterit naabriga ja Birgitil polnud sünnis noormeest täditütre Krista privaatelamusse kutsuda, otsiti pingeliselt kohta, kus veeta kirglik armuöö. Selline pesake leitigi lõpuks Londoni kesklinnast paari kilomeetri kaugusel vanast tehasehoonest renoveeritud hostelis, mis oli hinna poolest teistest sobilikum.
Tagasihoidliku sisustusega väike tuba, koos kušeti ja dušinurgaga, sai nende koduks tervelt kolmeks ööpäevaks. Ilma pikema eelmängu ja rituaalita võeti ennast alasti ja järgneti emakese Looduse kutsele, viskudes teineteise embusse. Pikemat aega seksinäljas noored olid hullunud nagu küülikud jooksu ajal, andes ihule seda, mida ihu oli kaua oodanud ja nõudnud.
Hommikuti käidi küll nõrkenud jalgadel einestamas,kuid pärast jõu kogumist ja numbrisse naasmist jätkus seksiralli uue hooga.
Järgmisel päeval kohtus Birgit kesklinna kohvikus oma kunagiste keskkooli aegsete sõbrannadega, kes väljarändebuumi ajal olid tulnud Inglismaale seiklusi ja õnne otsima. Elatasid ennast juhutöödel ettekandjate ja koristajatena, üürides grupi peale korterit, kus elati nagu silgud pütis.
Ööklubis tantsimas käies tutvusid nad peagi tumedanahaliste meestega, kellega peagi ühte heitsid ja lapsed said. Mehed lahkusid paari aasta pärast parematele jahimaadele aga lastekarjas naised jäid maitsma näguripäevi.
Ikka sagedamini tuleb pähe mõte selle kuningriigi eluga siin hüvasti jätta ja Eestimaale tagasi tulla aga värvilised lapsukesed võivad kodumaal sattuda koolikiusamise ohvriks ja sellest on raske välja pääseda.
Birgit jäi kassiõdede kurba saatust kuuldes sügavasse mõttesse ja oli saatusele tänulik, et tema John hoopis teistsugune mees on.

Niru kooselu jalgpallifänniga
Teinegi nädal oli tiksunud lõpule ja Birgitil käes aeg koju lennata. Viimane õhtu veedeti pubis pidutsedes ja pargipingil patustades.
Lepiti kokku, et John püüab oma maalikatsetusi ära müüa, pisut raha teenida ja Birgitile Tallinnasse järele lennata.
Kuu aja pärast oli Birgit Johnil lennujaamas vastas ja takso viis neid Nõmme mändide alla neiu vanematekoju.
Tütreke pani vanemad fakti ette, et kunstnikuhingega John on tema suur armastus ja jääbki Tallinnasse nende juurde elama. Ema pidi küll šoki saama, aga olles hea lastetoaga perest, kiirustas magamistuppa patja märjaks nutma. Isa sai kuninglikust tulnukast teada alles õhtul koju tulles ja tedagi võttis tütrekese valik esiotsa tummaks.
Kui noorte metsiku kooselu mesinädalad otsa said, oli vaja mõelda ka leivateenimisele. Birgitil õnnestus end kaubelda tutvuste kaudu näituse ettevalmistuste juurde kuraatori abiliseks, kuid nende eurodega just rikkaks ei saa. John saatis palvekirja onule Londonisse, kust õnnestus „tervise parandamiseks” välja kaubelda tuhat eurot. Kolmandik sellest kulus suureekraanilise televiisori ostuks. Nagu tõeline britt, oli ka John paadunud jalgpallifänn, kellel ilma jalgpallimänge nägemata võis isegi allergia välja luua.
Õnneks oli maja katusel korralik satelliitantenn, mis nii Eurospordi kui maailma kuulsamad vutimängud koju kätte tõi ja seda igal ajal. John käis Birgiti venna autoga paar korda nädalas linna parimates poodides, kust oma õlle lemmikmarke kokku ostis, losutas siis ärklitoa diivanil poole ööni märjukest libistades ning oma mängukirge rahuldades.
Londonis nii hoogsalt alanud seksimaratonid olid aga raugenud ja kui keegi oleks Johnilt küsinud, kumb on parem: “Kas seks või jalgpall,“ olnuks kindel vastus „Jalgpall.“
Pärast südaööd,kui mängud lõppesid, pistis John küll magavale naisele käe kubemesse, aga enamasti mõmises Birgit pahuralt ja Johni hiljaks jäänud tsenderdus ei jõudnud tavaliselt pealelöögini, väravast rääkimata.

Mati Lootus

0 kommentaari Lisa kommentaar